Logi Sisse

Teata kohatust postitusest - moderaator@delfi.ee
Feministi nurgake
enesetapp
 
m&m 07. oktoober 2008, kl 20.18
elu on elamiseks ja ükskord saab see niikuinii läbi...
kindlasti teevad mõned inimesed enesetapu mingitel kaalutlustel, mis võivad olla nii mõistetatmatud kui mõistetavad...
ise pean enesetappu allaandmiseks- elule, iseendale...
ja elu ennast kingituseks, millega tuleb ka vääriliselt ümber käia...
 
minu arvamus 07. oktoober 2008, kl 20.20
Enesetapuks läheb siis, kui elu on väljakannatamatu. Ja kergem tee raskustest pääsemiseks on enesetapp. Just nõrk tapab end ära, tugev elab kõigest hoolimata edasi.
 
ning 07. oktoober 2008, kl 20.26
...ja kellelgi ei ole õigust teise hukkamõistmiseks.
 
öh 07. oktoober 2008, kl 20.28
Aga kriips, kas pole see väga egoistlik suhtumine? kui su pereliige on tõsises depressioonis ja eluisu läind, siis süüdistada teda, et ta sind on "oma saastaga üle kallanud" ja oma elu lõpetanud? Kus on mõistmine, inimesed?
Pealegi selline inimene on omadega nii läbi, et talle need "lähedased" mingisugust tuge ega armastust ei osutagi.

Tugev on tark-
Loll jutt suhu tagasi. Kas sa tead üldse midagi depressioonist? selle põhjused võivad olla nii psühholoogilist laadi kui ka puht keemilised. Antidepressandidki tihti ei mõju.
Mida sa mõtled üldse "elu keeruliseks elamise" all? Põhjuseid, miks inimene sellise otsuseni jõuda võib, on palju ja sinna alla käivad ka välised tegurid, mis endast ei olene. Ja mina vaidleks küll vastu sellele, et "tark inimene elab oma elu nii, et tal oleks hea ja teistel samuti". Mis see tark siis on? Intelligentne? Iseseisev inimene elab ikka eelkõige iseendale ja ei kahjusta teisi aga ta ei pea ennast kohandama teiste tahtmiste ja soovide järele ja eksisteerima, et lähedased matusekuludest säästa.

Mina nõustun sinine on stiilne'ga. Sureme me kõik üksi ja kannatame me siin elus kõik. See on neist "lähedastest" endist väga egoistlik süüdistada enesetapjat hülgamises ja "sita teiste kaela veeretamises".
 
suur 07. oktoober 2008, kl 20.32
Minu arust ka selline suhtumine, et sa oled vilets ja nõrk just tõukabki inimest ennast ära tapma ja ma arvan, et keegi ei taha enda hingele teise inimese surma.
 
... 07. oktoober 2008, kl 20.32
arvate siis, et tugev on see, kes vihkab elu, on kibestunud ja õnnetu aga ei pane endale kätt külge? mis mõte sellisel elul on? pealegi, kui on elu pärast surma (mina usun, et on), siis on seal elu kindlasti parem.
 
88 07. oktoober 2008, kl 20.57
seega väidad, et enesetapjal on hauatagune elu parem? samuti tema kaaskondsetel, kellele jäävad lõputud "miksid" vastata?
 
... 07. oktoober 2008, kl 21.00
hauatagune elu pole igatahes halvem. mul on sellest oma arvamus aga sellest ma siin rääkima ei hakka. point on aga selles, et pärast surma, kui on elu, siis seal ei mõisteta kedagi hukka ja see niieöelda alla andmine ehk enesetapp on mõistetav.
 
tugev on tark 07. oktoober 2008, kl 21.15
to: öh.
tean küll depressioonist, arvan et enam kui sina. ja tean ka kui mitu aastat võib kuluda, enne kui ravi tulemusi annab. tark inimene elabki endale ja teisi kahjustamatta ja kohendab end teiste tahtmiste järgi ainult sel juhul kui see talle vastuvõetav on. depressiooni satutaksegi tihti seetõttu, et on end ära unustatud ja üritatud elada kellelegi meele järele olles.
 
A.Camus`d tsiteerides 07. oktoober 2008, kl 21.16
kahjuks küll mälu järgi:
"Maailmas on olemas ainult üks filosoofiline probleem - enesetapp. Otsustada, kas elu väärib elamise vaeva või mitte, tähendab lahendada filosoofia põhiküsimust."
Minu isiklik arvamus:
Alati, kui keegi läheb, küsige endalt, kas teie oleksite saanud seda ära hoida. See pole enam filosoofia, vaid elukogemus. Sain klassiõelt üle mitme aasta kirja, kus ta kirjutas, et elu on hukas ja sellel pole mingit mõtet. Kuna mul oli nii kiire-kiire-kiire, lükkasin kirjutamise ikka ja jälle homsele edasi. Kuni tuli teade tema enesetapust. See on paarikümne aasta vanune lugu, aga ikka küsin endalt, et kui ma oleksin talle vastu kirjutanud, mismoodi siis oleks kõik olnud.
 
88 07. oktoober 2008, kl 21.21
olen endalt sama küsinud. ikka ja jälle. jõudnud arusaamisele, et mitte keegi ei saa inimest elu küljes ho´ida, kui inimene on otsustanud.

pankrot. täielik eluline pankrot.
 
debra 07. oktoober 2008, kl 21.23
...:

ta vihkab elu PRAEGU.Kahe kuu või viie aasta pärast ta võibolla kogeb midagi, kuuleb midagi , näeb midagi, lihtsalt tüdineb ühtede ja samade mõtete heietamisest - jah, olen näinud inimesi, kes on äkki oma passiivsusest väljunud ja askeldama hakanud ja seda mitte sellepärast, et juhtus midagi mõtlemapanevat, et ta leidis tee usu juurde või midagi muud põrutavat, vaid lihtsalt inimene ütleb: ühel päeval ma tüdinesin ära endast sellise kibestununa, ma lihtsalt ei viitsinud enam selline olla, lõin mingile suvakale asjale käed külge ja sellest ajas peale läks kõik teistmoodi. Ei saa alati mõelda, et selline, nagu inimene on, ta jääbki. Eriti, kui inimene ei ole sõltlane (mis ta tervist füüsiliselt võib pöördumatult laastada), vaid asi on lihtsalt depressivses mõtteviisis.
 
dr 07. oktoober 2008, kl 21.25
enamus nn enesetapjaid on kas psühhopaadid, kes mõtlevad ainult endale või siis egomaniakid, kes püüavad manipuleerida teiste inimeste tunnetega..
 
tark on tugev 07. oktoober 2008, kl 21.28
ja otse loomulikult! kui inimene tahab ennast ära tappa, siis see õigus tal on. tehku asi ära ja asi mutt. mis sellest pikalt pläkutada. mõni on kahevahel, nendel võib selliseid teemasid lugedes tekkida uusi mõtteid, et ehk ootaks veel selle kiire asjaga. inimene peaks ennast ikka niipalju tundma, et aru saada kui meeleolu juba pikemat aega nigel on ja aina mustad mõtted pähe tulevad. siis võiks ju hakata natuke mõtlema mida teha saaks, et asi ei süveneks. paraku mõni saab aru küll, aga laseb oma enesehaletsusel ennast nii sügavale mutta libiseda, et siis pole jah suurt midagi enam teha. vähemalt ise mitte. need tapku ennast rahumeeli maha, teistel ka kergem.
 
Arvamus 07. oktoober 2008, kl 21.29
Jah - enesetappu sooritab tõesti vaid väga haige inimene.

Inimene, kes mingil põhjusel enam ise iseendaga hakkama ei saa, kes on saatuse või õnnetuse tahtel jäänud siia teistele lükata-tõugata. Kelle haigus ja vaimne või füüsiline vigastus on parandamatu.

Paraku olen kuulnud mitteuskliku inimesena ka seda, et neile, kes ise oma elule käe külge panevad, ei ole see hauatagune elu sugugi ilus ja kerge.

Seega, kas tugev või nõrk, oleneb kõik sellest, mis põhjusel on inimene enda elu ise lõpetanud.
 
88 07. oktoober 2008, kl 21.30
lugupeetud eelmine postitaja, kas sa oled midagi kuulnud armastusest, hoolivusest, inimlikkusest?

või oled sina see, kes hädasolijale õnge asemel hoopis jupi nööri ulatab?
 
88 07. oktoober 2008, kl 21.31
21.30 oli mõeldud targale ja tugevale.
 
tt 07. oktoober 2008, kl 21.43
to: 88
jah olen. ka õnge loopinud aastaid ja olnud manipuleeritav inimese poolt, kes pidevalt tahtis ennast ära tappa. ühel hetkel muutud lihtsalt immuunseks ja ulatad jupi nööri ja milline imeline paranemine seeläbi toimub! samas tappis ennast üks lähemaid sõpru sõna lausumatagi, tal oli parandamatult haige ja ei suutnud valusid rohkem kannatada.
 
eneL 07. oktoober 2008, kl 21.56
Ilmselt kui teeb enesetapu sellepärast, et on ahastuses, siis on tugev. Sest tõelist ahastust ei saa olla, kui see mis elus toimub, talle korda ei lähe.
Samas kui keegi tapab ennast ära sellepärast, et kõik on jube tüütu ja mõtleb, et aitab kah, siis sellisel juhul enesetapp küll jõudu ei nõua... või teisalt - Camus' ütles, et absurdiinimene ei hakka ennast tapma ja tal on vist õigus.
 
üks 07. oktoober 2008, kl 21.59
lähedane inimene lahkus siit nii, väikesed lapsed jäid isaga, see oli väga kurb. Kuna tundsin teda aastakümneid, julgen öelda, et tema küll tugev ei olnud, manipuleeriv jah. Kui endal oleks valudega pikaajaline haigus, mõtleks ehk eutanaasia peale, olen selle pooldaja alati olnud.
 
eneL 07. oktoober 2008, kl 22.11
Ma ei usu, et enesetapu kaalumiseks peaks täiesti põhjas ära käima. Mäletan, et lapsena keerutasin seda mõtet peas sageli. Ma ei rääkinud küll kellelegi. Seadsin endale sihtpunkte, et kui see sündmus on möödas, siis.. jne.
 
doo 07. oktoober 2008, kl 22.18
Hoopis siin on haiged inimesed, kes tunnevad mõnu kui saavad halvasti öelda, et ehk lähebki õnneks ja keegi teeb päriselt ka enesetapu
 
... 07. oktoober 2008, kl 22.19
see, et hauatagune elu enesetapjale hirmus on, on kristlaste loll pläma.
Muide, vaimselt väga kõrgeld arenenud budiste on samuti, kes teevad enesetapu. kust küll on tulnud üdlse see arvamus, et surm on halb, paha ja valus? surmaeelsetest kogemustest ka kuulnud olete? need on alati olnud väga rahulikud ja meeldivad, hing ei taha tihtipeale kehasse tagasi minnagi, kui nii juhtunud on.
 
kontorirott 07. oktoober 2008, kl 22.41
absoluutselt ei võta hukka mõista või heaks kiita kellegi otsust elada või mitte... liiga sügavalt isiklik.
aga jah...enesetapp on murdumise hetk, järelikult nõrkus.
 
viire 07. oktoober 2008, kl 22.56
Mul suri, mitte enesetapu tõttu, (haigus) pikki aastaid väga armas olnud inimene kõrvalt ära. Ei saa öelda, et just väga kerge oleks olnud - talumatu ilmajäämise tunne, kurbus, igatsus, lein, tühjus ja mis kõik veel. Noh, ja muidugi mõtlen, et see koht, kus on tema praegu (hauatagune elu)peab olema hea, sest ilmvõimatu oleks, et temasugune inimene satub peale surma kuhugi, kus tal on halb ?! Aga huvitav oli see, et isegi siis, kui minul oli siin maa peal nii kurb ja temal uskusin olevat haua taga hea, mõtlesin ikka: aga ma ei taha sinna praegu minna, kus tema on. Oli mingi kindel veendumus, et mina sinna ei kuulu ja minu osaks on elada ikka oma n-kümmend aastat lõpuni ja alles siis. Ma ei oska seletada miks. Mul oleks nagu mingi oma ülesanne maa peal lõpetamata ja ma ei saa veel minna. Nüüd, 6 a hiljem ei ole enam ka kurb ja raske. Vot seda ma ei lootnudki, kujutasin ette, et jään ikka elu lõpuni üpris kurblikuks. Aga näe, läks ülegi see kurbus. Muus osas on tunne sama: et teen oma toimetused maa peal ilusti lõpuni ja siis lähen sinna tema juurde lõpuks. Mina vist ei ole enesetapja tüüpi, sest mul on isegi väga mustas seisus mingisugune siia maailma kuulumise tunne. Olen seda ka enne, nooremana ja isegi lapsena, tundnud madalseisu olukordades.
 
ükstakama (35) 07. oktoober 2008, kl 23.14
ei saagi öelda, kas nõrkus või tugevus. minule võrdub see ükskõiksusega.
näiteks mulle on minu elu täiesti ükskõik ning tegelikult tapaks ennast hea meelega ära (seni aga pole piisavalt esteetilist moodust leidnud ning emast oleks kahju).
ma ei näe enda elul mingit perspektiivi, mul ei ole midagi peale tühjuse, mõttetu tööle-koju eksistentsi. inimest, keda armastada, ei ole, lapsi seetõttu ka ei ole. on ainult pangalaen (pisike), aga mida kuradit ma selle majaga teen?
sõbrad, tuttavad, töökaaslased oleks kindlasti hämmastunud, aga nad ei aima, millist ahastust ma tunnen.
ei ole nii, et elamiseks liiga nõrk või tugev tapmiseks. mul on lihtsalt ükskõik, kas olen olemas v mitte. puudust ei tunneks minust nagunii keegi.
 
to: ükstakama(35) 07. oktoober 2008, kl 23.26
tuleb tuttav ette. Mina olin ka nooruses ühel hommikul samade mõtete küüsis. Hea meelega oleks ennast üles poonud, aga tuba oli külmavõitu ja ei viitsinud teki alt välja ronida... Jäin uuesti magama ja ärgates olid hoopis teised mõtted. Nii ma ellu jäingi.
 
484 07. oktoober 2008, kl 23.34
Aga lastekodus on lapsi, kes elada tahavad, aga kellel ei ole maja. Oh, kui õnnelik oleks mõni neist sinu hoole all ja sinu majas lapsepõlve veetes.
 
Tugev 07. oktoober 2008, kl 23.45
Mina, muuseas, olen pikalt põdenud depressiooni kuni taipasin, et ei erinevad põnevad retseptirohud ega psühholoogid mind aidata ei saa. Enesetappudega on samuti kogemusi. Sestap julgengi nii konkreetselt oma arvamust avaldada.
Inimene peab ennast ise kokku võtma.

EneL,
ahastusest ennast ära tappa on tugev tegu?
Tooge mingi hüpoteetiline olukord!
Mina pakun välja ühe teada tuntud Eesti meedias mämmutatud loo võlgades olnud sõjaväelasest, kes lisaks enesele võttis kaasa ka oma pere. Ei ole väga tark ega tugev tegu. Kõigile probleemidele on lahendus. Enesetapp on vaid vastutuse enese õlgadelt ära veeretamine.
 
kogenud 08. oktoober 2008, kl 00.04
to:ükstakama
kui sul on ükskõik, siis on päris jama juba. olen olnud mitu aastat samade mõtete küüsis, aga kuidagipidi sain siiski asjad selgeks mõeldud. kui tahad, jäta mail ja ma võin sulle kirjutada oma kogemustest. võibolla teeb su olemise paremaks kui saad anonüümselt kellegagi suhelda. ära karda, ma ei hakka targutama ma tean, et see ei mõju. sul on ilmselt praegugi seda lugedes üsna ükskõik, aga mine tea, äkki muutub midagi, hullemaks vaevalt saab minna ;)
olen n35
Lisa postitus
Autor:
Sinu e-posti aadress:

Selleks, et lisada oma postitusele pilt, video või pildialbum, kopeeri postituse väljale pildi, video või albumi aadress.

Näiteks:
  • http://pilt.delfi.ee/picture/2715753/
  • http://video.delfi.ee/video/vRze7Wd9/ või http://www.youtube.com/watch?v=KF0i_TyTtyQ
  • http://pilt.delfi.ee/album/170457/
Pane tähele! Lingid on aktiivsed ehk klikitavad ainult sisse loginud kasutajate postitustes! Lisada saab vaid Delfi Pildi fotosid või albumeid ning Delfi Video või Youtube'i videoid! Fotod, galeriid või videod on nähtavad ainult sisse loginud kasutajate postitustes!
Lisa postitusele link, pilt või video!