enesetapjal ei ole lähedasi ja sõpru, just nende külmus ja ükskõiksus on viimane piisk enesetapja karikasse. tal ei ole kellelegi loota, mitte kedagi, kellega vestelda. hiljem need variserid halavad ja mängivad leinajaid, oi kui kurb, milline shokk jne. depresioonis inimene vajab tuge ja abi, reeglina meie ei tee seda märkamagi. enesetapja sooritab oma enesetapu edukalt ja siis me halame, miks ta seda tegi nannanaaa, oi kui raske meil on nüüd selle koormaga elada jne. meie viga ongi, et kui inimene elab ja abi vajab, oleme külmad ja ükskõiksed. peale tema vabatahtlikku elust lahkumist mängime kannatjaid, oi-ai, miks ta mulle seda tegi.

Ma arvan, et see inimene on lihtsalt meeleheitel, kes sellise teoga hakkama saab. Ei oska enam lahendusi näha. Ja kui rääkida tugevusest, siis on see inimene pigem nõrk. Kergem on ennast hetkeks kokku võtta ja korda saata üks hirmus tegu, kui et edasi elada ja võidelda oma probleemidega päev päeva järel.

mida taotleb see, kes mitmeid aastaid järjest demonstratiivselt räägib enesetapu sooritamisest, aga alatusi ja sigadusi tehes elab edasi. Ummikusse on selline end ise elanud ja ei ole vaja taoliselt elatud elu eest vastutust teistele veeretada, sest oma finantsraskustega (need on enda tekitatud) peab ise hakkama saama ja ka isiklikud lapsed, kes ära tüüdanud on tuleb ikka endal üles kasvatada.
Miks peaks ümbritsevad halama ja kannatajaid mängima? Seda ei juhtu.

kogenule

panin aadressi

Nõrk,et elada ja tugev-julge,et endalt elu võtta.

Ega see enda kirikule pühendamine ka asja paremaks ei tee ,julgen väita.Inimene veab kogu oma raha kirikusse ja arvab,et hakkab parem ? Huij hakkab ! Pole siis,mille eest elada, aga "küll Jumal aitab" .

Siin keegi kirjutas, et enesetapu teeb see, kellel pole úhtegi láhedast, kes toetaks... ma ei saa sellega nóustuda.
Tean perekonda, kus naine on korra aastaid tagasi púúdnud enesetappu sooritada, samuti tema vend tappis end ja núúd vóitleb naine uuesti depressiooniga ja láhedased kardavad, et púúab uuesti endalt elu vótta. Tegelikult kirjutasin valesti - ta ei vóitle depressiooniga, ta oleks nagu all andnud, ega púúagi midagi muuta. Samas láhedased, kes hoolivad on olemas ta kórval ja púúavad aidata, aga ta miski ei paista mójuvat.
Lisaks on sellel perel olemas kóik mida nad soovivad - ei ole ta ummikseisus, kust enam váljapáásu pole, majanduslik olukord on neil vága hea, uus maja ilusas úmbruses, sugulased on hoolivad ja elavad kóik láhestiku. Elu peaks hea olema kóigi eelduste kohaselt...

Oleksin orb, üksik, poleks ju probleemi teha enesele lõpp peale, kui elu on muutunud väljakannatamatuks, mõtetuks- kuid see näitab nõrkust, näitab, et ei saa eluga hakkama või puudub lihtsalt eluisu.
Olles pere inimene, on enesetappu sooritamine suur ja andestamatu kuritegu ja egoistlik suhtumine oma lähedastesse, eriti OMA lastesse!, samas ikkagi oled nõrk, sest ei saanud eluga hakkama.
Tugev inimene otsib väljapääsu tekkinud olukorrast ja ei jää käed ripakil aknalauale nutma ning enesetappu mõteid mõlgutama.

Elus tuleb ju kõike ette ja igast olukorrast ON väljapääs, tuleb vaid püüda seda tahta.

Mulle meeldib ikka ja jälle lootusetus olukorras öelda: ``kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikkagi saab!```

Viimasele to oeh. Ega materiaalne heaolu ei näita, et inimesel probleemid puuduvad. Tal on nähtavasti hingelised probleemid, mida raha eest ei saa.

Minu meelest nõrgad ja lausa häbiväärsed on lapsevanemad, kes üritavad endalt elu võtta, kui kallim neid maha jätab või muidu on raske. Jätta oma lapsed orbudena ilma peale - südant neil inimestel küll sees pole. Vahel käib siit foorumist ka selliseid tibisid läbi - ah viin lapsed naabri poole ja siis tapan ennast ära. Mõni on enesetappu üritanud ka nii, et lapsed koju tulles/teise tuppa minnes on avastanud nööri otsas kõlkuva või vereloigus lamava ema. Ei ole ju normaalne inimene, kes oma lastele nii teeb.

Enamasti pean enesetapjat nõrgaks. Tehakse enesetapp sellistel põhjustel, millele on lahndus olemas ja mille pärast paljud inimesed iialgi ei mõtlekski enesetapule.

Enesetappu peaksin õigustatuks, kui on surmaga lõppev haigus ja inimesel on piinad ning eutanaasiat talle ei võimaldata. Samuti sõjaolukorras vms, et mitte pakkuda vaenlasele enda retsimise mõnu, siis tapad end ise ära. Ühesõnaga, kui surema pead nii ehk naa, siis võib enesetapp olla õigustatud.

Ma ei tea, aks see on ka enesetapp, kui kedagi päästes ohverdad oma elu? Nt hüppad kuuli ette, jooksed tulekahjusse vms. Minu meelest see on ka tugevus, kui ohtlikus olukorras kedagi päästma hakkad. Kuid siin tuleb ka järgi mõelda, kas enda ohtu panemisel on mõtet - kas oled võimeline ka reaalselt kedagi ära päästma või läheksid lihtsalt üheks laibaks juurde. Ja kas päästetava inimese nimel oled nõus oma elust loobuma.

Üks sõbranna imestas kord, kui ütlesin, et pole mitte iial enesetappu kaalunud. See olevat nii uskumatu. Ükskõik kui p...s asjad on olnud, pole seda mõelnud. Aasta tagasi algas mu elus totaalne allakäigutrepp. Tööd polnud, raha polnud. Elukaaslane jättis maha ja läks järgmisel hommikul tuhandete kilomeetrite taha. Lihtsalt niisama. Polnud ka elukohta. Midagi polnud. Aga sellist mõtet ka ei tulnud, et nöör kaela. Sain sellest perioodist tugeva depressiooni, kuid olen paranemas. Keskkonnavahetus aitas.

Seda, kas enesetapjad on tugevad või nõrgad, ma ei tea. Tean vaid, et nad on ääretult vastutustundetud.

Enesetapja on nõrk, mõttetu ja maotu olend. Keegi, kes on oma meelest lõpmata "tark" ja "lahendab" probleeme. Minu kui sellise saasta läbi kannataja silmis on enesetapjad @!#$. Väga vabandan. Muuhulgas ma ütlen kohe ära, ka miks. NB ÖELDU EI KÄI LASTE KOHTA!!!!
Täiskasvanud ja mõistusega inimesel on 1001 võimalust otsida abi, eeldusel et tema IQ on vähemalt normaalne. Ja on lausa 1002 võimalust, et mingit abi ta ka saab. Kui ta arvab, et parim lahendus probleemidele on siit ilmast lahkuda ja jätta lähedased oma probleeme lahendama siis... vabandage väga.
Samas ennast tapnud lapsed on väga valus probleem - nad ei oska ja neid ei õpetata ka abi otsima.

Ei oleks uskunudki et siin nii palju kaasa viitsitakse mõelda.See oli positiivne üllatus.Lugesin kõik teie kommentaarid läbi ja eks vastused olid erinevad nagu meie isegi.Khjuks pean tõdema et ka mina ise kuulun nende hulka kel väliselt oleks kõik nagu korras,aga pidev depressioon ja paanika.Ja kui olen lähedastelt abi palunud siis kuulen vaid et mis sul viga on ja võta end kokku.Aga mul ei ole jõudu!!!Olen ka abi ostinud mitte lösutanud aknal nagu siin keegi kommis-käin psühhiaatri juures alustan psühhoteraapiat(juba mitmnedat)võtan ad-sid,jalutan,puhkan nii kuis vaid oskan ja IKKA sama seis.Siin keegi tugev 23.45 kirjutas et on selle läbi elanud ja sai ise lõpuks abi.Ma ei tea kui sa seda kirjutist äkki loed siis kuidas sa abi said?Äkki jätad meili?Ma ei tahaks väga enda oma jätta,tean et paar inimest jälgivad siin mu kirjutusi(ei ole luul kui nii arvate:)))Igaljuhul loodan südamest et saan kord sellest ringist välja ja ka nii tugevaks et jälle elust rõõmu tunda ja naeratada.ja aitäh teile.

nõrk ja tugev, mõlemad siis!
miks? sest ainult nõrk inimene lahendab probleeme enesetapuga ja tugev, sp et suudab sellise teoga hakkama saada.
aga tegelikult arvan ma, et selline inimene on argpüks!!! ta ei julge elada, et endaga hakkama saada!

elamine on raske töö. on küll. ükskõik, kui hästi sa enda arvates elad. alati on mingid momendid, mis miinustesse kukuvad.
olgu need suhted, tööülesanded, edasiõppimine, ajaga kaasas ratsutamine, lapsed, rahaline olukord, tunnustus.

võibolla need inimesed on jõudnud tõdemusele, et nende ülesanne on täidetud. ja rohkem pole neil midagi teha. anda. saada. saavutada.
ja vahet pole, kas inimene on 20 või 6o.

"enesetapjal ei ole lähedasi ja sõpru, just nende külmus ja ükskõiksus on viimane piisk enesetapja karikasse. tal ei ole kellelegi loota, mitte kedagi, kellega vestelda. hiljem need variserid halavad ja mängivad leinajaid, oi kui kurb, milline shokk jne."

Ma arvan, et sa eksid rängalt. Alati see ei ole nii. Minu yks lähedane tuttav tappis ennast ära ja ta oli väga kinnine inimene. Keegi ei teadnud miks? Seltskonnas alati l6bus ja suu naerul. Ei näidanud kellelegi välja,et tal on mured. Oleks abi palunud, öelnud et asjad on halvasti, k6ik oleks abi pakkunud. Perekond ega s6brad,keegi ei teadnud midagi muredest. Liiga palju kysimusi jäi 6hku, perest on k6ige rohkem kahju. Ise ei suuda siiani seda uskuda, alguses oli väga raske, ei saanud päevagi sellele m6tlemata. Varsti saab juhtunust aasta. Praegu juba hakkan vaikselt selle t6siasjaga leppima.

Tugev, et ta on veel vastu pidanud.

Vaatan ikka, et mis Saab ja millised uusi asju avastatakse, kuigi ise tean ammu, et lapsi ei saa!! Kevad ja mammud huvitavad ka!