kes lihtsalt virelevad aastaid oodates et äkki midagi juhtub ja läheb paremaks.
Ei ole sinuga nõus, teemaalgataja. Minumeelest on uudishimu elu ja tuleviku vastu (äkki midagi muutub? äkki tuleb mul endal mõni hea idee) just tugevuse näitaja ja üks positiivsemaid asju inimestes.
Hoopis teine asi, kui inimene riskib eluga oma tõekspidamiste nimel, näiteks oma maad kaitstes sõjas või kedagi tulest päästes. Arvestab, et tema võib elu kaotada, aga siis võidavad sellest ehk need, kes tema abil ellujäämise/parema elu saavad.
Neid pean julgeteks.
Okei, äärmuslik argpüks, kes kardab endale natukenegi haiget teha, ennast tappa ilmselt ei saa. Aga mingiteks ekstra julgeteks enesetapjaid ka ei pea. Kui ikka piisavalt ennast masseerida "natuke aega on valus/hirmus ja siis on eesmärk saavutatud ", siis eks valulikule meditsiiniprotseduurile või sünnitusele minejad tee ju samamoodi ja keegi neid selle eest harukordselt julgeteks ei pea.
Samas võib näit. sõjas või päästetöödel oma hirmust jagu saamine kesta päevi, kuid, aastaid... mis on enesetapuks vajalik julguse hulk (hirmu väljakannatamine hetkest, kui kui ta parajasti päästikut vajutab, auto vastu seina juhib, nöörikaela paneb vms kuni ära kustumiseni) selle kõrval? Köömes.