Nii ongi...
Ei taha ja kõik. Puudub igasugune jõud edasi minna. Ei taha, ei suuda.. Olen väsinud. Väsinud sellest, et maksudeks läheb 85% palgast. Väsinud eksiga kaklemisest, et veidigi toetaks oma last. Väsinud tööl näitamast, kui tubli ma olen ja kõik kõigi eest ära teen. Sellest, et ei saa oma lapsega piisavalt aega veetud, sest tööd on liiga palju. Kahju pisikesest, sest on näha, kui raske see talle on.. ei taha enam mingi karjääri, ei taha midagi enam. Olen väsinud sellest, et kui olen õhtul poja magama saanud, lihtsalt nutan jõuetusest. Ei ole enam jõudu, tahan olla lapsega, ma nii krt tunnen tast puudust. Ei taha enam kuulda küsimust: "Emme millal sa tuled?"
Tahan olla ja elada ainult poja jaoks! Ei taha lasta tal enam oodata..
Karm reaalsus! Ei saa jätta kõik sinna paika. Vaja ju elada ja hakkama saada.....