milleks mulle need lapsed, kui elus on ka muud ja palju olulisemat. inimene saab ennast teostada ka teistmoodi.

mis kuradi lapsed? mina olen saanud siiani ilma hakkama ja saan edaspidi kahh.

Laste omamine on ju tore! Nende olemasoluga saab uhkustada, kui millegi muu üle pole uhkust tunda. Nendega saab vajadusel välja vabandada ka oma ebaedu. Muuseas, selleks kõlbavad ka naine või haigus.
Kui inmest häirib laste puudumine, siis see näitab, et tema enda asjad lähevad kehvasti ja inimene muretseb realiseerimata tähtsusetunde pärast.

:)

Nojah, mina hindan inimest nt selle järgi kui eelarvamustevaba ta on, kui haritud, kui edukas (kas on viitsinud õppida ja vaeva näha ja midagi elus saavutada), kui hea suhtleja jne. Laste olemasolu või mitte olemasolu ei näita mulle mitte miadgi. Ja see kehtib kõikide normaalsete inimeste puhul. Need, kes hindavad inimest laste olemasolu või nende arvu järgi, on ilmselt liiga vara lapsed saanud ja seetõttu on ise väljaarenemata isiksused.

haritud n

Kulla haritud n.
Sinul on väga terve suhtumine probleemi. Kelle asi see on, kas inimesel on lapsed või mitte. Ja kui ei meeldi üks või teine variant, kamakaks. Ega ma kõigile ei peagi meeldima. Kõige tähtsam on meeldida iseendale, seejärel ülemusele ja siis sekspartnerile. Teised hoolitsegu ise selle eest, kuidas mulle meeldida (kui just tahavad).

ongi igaühe enda asi. samas on kurb, kui pikalt kooselaval paaril pole lapsi, aga seegi pole meie asi. suurim põhjus võib olla ühe või teise poole terviseprobleemid või kokkusobimatus (inimesed on tegelikult üsnagi haiged ja viletsa tervisega), aga sellest teie teada ei saa. ei tasu parastada ja torkida, neil niigi raske.

"armastus ja paljunemissoov on seotud. kui tunned tõelist armastust, siis soovid ka last"
MIDA? Ilmselt mul on kaine mõistus armastusest mööda läinud.

"Mul on täpselt samamoodi, ainult selle vahega, et ema just ei soovita mul lapsi saada, ütleb, et ma olen liiga närviline ja ebastabiilne selleks"

So? ma olen endiselt selline, aga lapse jaoks olen skitsofreeniliselt teinud nö.teise mina.Saame hakkama. Kõik inimesed lihtsalt ei sobi emaks (ja vaat see teema,ehk siis puuduvad ematunded alles hurjutamist tekitab),mina ka mitte.

Mulpole olulisi ematundeid ka pärast 5 aastat emadust,rohkem söbrantsi-tunne.Jah,nüd loobitakse poriga aga ohkjatele teadmiseks,et lapsega kõik korras.

Olgugi,et ise ema, ei salli ma võõraid lapsi,eriti vihkan vinguvaid tittesid ühistranspordis.Krt,mul lapsevaba aeg ja mingi poolemeetrine vingub.

Mind pommitati aastaid suguvõsa-tuttavate poolt küsimustega "et no millal siis...".Keegi ei teadnud,et ma olin 16,kui otsustasin,et 30 aastaselt saan ma täpselt ühe lapse ja teatud mehega.Nii läks ja nii ma tegin. Ma hoidusin eelneva aastakümne lastest ja keeldusin lastega perede juures külas käimas,täiesti utoopiline maailm oli see titendus.Mul muutis täpselt 1 öhtu elu,polnud ma valmis ei majanduslikult ega psüühiliselt muutuseks ja teist korda enam ei kavatse korrata.

Ootan ainult,et põnn suureks saaks ja ma saaksin enda elu edasi elada.
Perekond piinas lapseteemaga ka mu paar aastat nooremat õde,teadmata,et tal katkes aasta jooksul 2 rasedust ja laps on väga oodatud.
Minu meelest vanemad ei sünnita siia maailma lapsi enda ja oma unelmate täitmiseks vaid iga laps on isiksus ja neil on nö.vaba tahe.
Mul isiklikult on täiesti savi, kas ja kui vanalt mu oma laps lapsi saab (kui saab ja tahab) ja ma pole elu sees kelleltki tuttavalt paarilt küsinud et "no, millal siis järelkasvu oodata,te ju 120 aastat juba koos olnud"

ega see, et koos on kaua elatud, ei tähenda, et lapsed peavad olema. selle määrab ära ikka midagi muud, suhte nn sügavus ja mõlema valmisolek ja tahtmine lapsi saada kasvõi.
olen ka kaaslasega (minu jaoks) alles 2 aastat koos ja minu meelest juba esimesel kooselukuul küsiti, kas "oleme rasedad". ma siiamaani vastan küsijatele, et meil ei ole nii tõsine suhe, et lapsi saada, see, et suhe kestab, ei tähenda, et ta kohe tõsine on.
PS: konkreetselt laste vastu ei ole, kui tõesti tuleb suur armastus, kes minuga lapsi tahab - siis why not. kui ei tule - no siis tegelen koerte aretusega edasi:)

Olen viimasel ajal mõtelnud, et milleks neid lapsi sünnitada siia ilma virelema. Juba praegu pole paljudel inimestel tööd, loodusõnnetusi tuleb aina juurde jne...

Laps lapseks ,aga seda oleks tore näha kuidas sa 60-selt elu küljes hammastega kinni oled.Selle oled siis juba ära unustanud kuidas noorena arvasid,et 60 küll ei ela.Sul oleks juba aeg ema mõjusfäärist lahti ütelda ja normaalset ellusuhtumist omama hakata.

eelmisel väga jutt väga õige. praegu pole neid lapsi küll tarvis siia ilma. sest ülerahvastatus on niigi juba. vaid tuleks seda vähendada, kuni olukord jälle normaliseerub.

Minul oli lapsena- pubekana täielik titefoobia, täiesti mõistmatu oli ja on siiamaani see kanatsemine, mis laste ümber käib. Kahekümendates olin täiesti veendunud, et ei mingeid lapsi mulle, ei iial. Praegu olen 31, üks laps, väga rahul. Abikaasa tundus lihtsalt niivõrd õige inimene, ta armastab väga lapsi, tulin talle nö vastu. Seda muret, et minust saaks hüljatud lastega vanamoor, mul küll ei ole. Olen alati olnud aktiivne, ise oma eluga hakkama saanud, hästi teeninud. Kuna rasedus- sünnitus olid väga kerged, ise olen eluaeg sportlik olnud ja praegu, emana, ei ole midagi kaotanud oma heast vormist, ei mingeid arme, rippuvaid pekke, siis ei oska küll selle peale tulla, et oma välimust taga nutta. Olen endiselt õbluke väike naine kellele pakutakse alati palju vähem aastaid. Oma elust ei ole ma midagi kaotanud, mul on väga hooliv abikaasa, jagame oma kohustusi lapse ja kodu ees, ei kujutaks ette, et oleksin pidanud üksinda pamperseid vahetama, kogu majapidamine oleks minu õlul olnud jne. Me teenime mõlemad võrdselt head palka, me teeme mõlemad kodu nimel võrdselt tööd, me anname üksteisele aega ja vabadust. Ma ei ole pidanud loobuma ühestki hobist ega huvialast ja seetõttu usun, et mu pea on ka selgem, kui täielikult kodule pühendunud naistel. Mu mees on seda tüüpi, kel ääretult lai silmaring ja kes esimesest naisest just seetõttu lahku läkski, et peale moosikeetmise ja koristamise sealt enam mingit muud juttu ei tulnudki.
Mul on alati olnud raskusi kanastunud naiste seltskonnas, lapsed on toredad, loomulikult lapsed on suur osa ema maailmast aga kui lapsed on kõik, mis naisel on ja mingisuguseid muid teemasid ja huvisid enam ei ole, siis sorri, aga mul tõesti ei ole nendega mitte midagi rääkida. Millegipärast kipuvad sellised kanaemad mind ikka sarjama. Kui mees samuti lapse eest hoolitseb ja laseb sul nt teises toas arvuti taga tööd teha või käid trennis vms, siis oled mõne kanaema arvates momentaalselt rongaema, mehed ei saa ju lapsega hakkama ja kes üldse lubab väikest last mehe hoole alla?? Rongaema otseloomulikult :)
Teine laps? Kindlasti mitte niipea, hetkel on meie kolme maailm kenasti sujuv ja korras, kui veel üks laps, siis ehk hiljem. Titeisu ei ole mul kunagi olnud, seega mitte midagi ei kripelda.

miks peavad kõigil lapsed olema?! olen juba 29 ja ei kavatse ka nendega jahmerdada. lisaks veel see õudus, kuidas nad siia ilma tulevad. prrrr....:/ jääb ära!
ja eriti nõme on see, et tuttavad ja vanavanemad muudkui küsivad, et millal ükskord, aga see ei ole küll kellegi teise asi.
elan nii nagu mulle sobib.

Maailmas on toimumas suur väljasuremise laine , mitte mingi sitika , vaid naise . Kõik need naised
kes loomu poolest ei taha sünnitada rohkem kui kolme last , nende geenid on määratud kindlale
väljasuremisele.On ükskõik kas naine sooritab geneetilise enesetapu kohe,mitte omades last ,
või tema geneetiline naisliin lõpeb sajandi pärast,kui ta täna omab 3 last,Juba 100-200 aasta pärast
on uus uljas inimkond keda ei vaeva sellised küsimused nagu teema algatajal.
Head enesetappu !

Enamikest mitte-lastetahtjate kommentaaridest tuleb ikkagi välja, et tegu on isekate ja tarbimismentaliteediga inimestega. Minu jaoks on neist paljudel siiski puue- nad ei oska tingimusteta armastada. Loomulikult on üksikuid erandeid ka, kes on muidu toredad inimesed, aga kes mingi psühholoogilise tõrke tõttu on valinud lastetuse.

eelmisele:

jah vot täpselt, olen isekas, suure egoga ja tarbimismentaliteediga inimene ja laps minu maailmakesse ära ei mahu. minu maailmas olen mina ise number 1 ja mitte keegi teine sinna ei mahu!

nb armastan oma elukaaslast tingimusteta, tema armastab mind ja see on meie mõlema otsus mitte lapsi saada. mille kuradi päralt ma peaksin lapse saama?? selleks, et minust nooremad tütarlapsed mind enam küsimustega ei piinaks?? ja olgem ausad, ma ei oleks võimeline last tingimusteta armastama ja on ikka jube lugu küll kui mina olen rabelenud oma elunatukese pärast nii kaua kui ma mäletan ja siis ma peaksin kõike seda, mida olen saavutan, mingi vääksuga jagama. ei aitähh!!!!

realistJürile,

Saa aru, enamusel inimestel on pohhui oma väljasurevatest geenidest:) Mis kasu on enda geenide edasilevimisest kui ise juba surnud oled? Loeb see, mis on su eluajal. Et niikaua kui ise elad, oleks elu võimalikult meeldiv, mugav ja vähese vaevaga palju hüvesid saavutatud(tööalane edu ja raha, autod, majad, reisid, peod, sõbrad).

Kui need "mugavad" ei paljune, siis nad surevadki välja tükkis oma mentaliteedaga ja ongi rahu majas. Milleks muretseda asjade pärast, mis kestma ei jää?

kanaemad koos oma tittedega muud ei teegi kui muretsevad ja pritsivad sappi. kogu nende elu muust kui murest ei koosnegi. kibestunud mutid, kes püüavad oma eksistentsi sellega õigustada, et seksivad, rasedaks jäävad ja sünnitavad. istuvad siis maksumaksja rahakoti peal mitu aastat kodus ja nutavad, et nende lapsed peavad tulevikus õnnelikele lastetutele pensioni maksma. no kuule ise valisid ju selle tee. mis vingute siis.

maailmas on niigi ülerahvastatus, no mille kuradi pärast neid lapsi veel vaja nii palju ???
ei mina küll neid ei taha. olen ennast isegi ära lasknud steriliseerida igaksjuhuks. niiet minu poolt küll ei tule siia ilma ühtegi.

Ja ongi tore ja kõik on rahul, milles probleem siis?

Käbilind, rahune ise maha. Võtad sõna juba kahel rindel, irw...

Ma selline vahepealne, pole mul kuut last ette näidata, aga päris lastetu ka pole. Mul lihtsalt igav ja naistele, kes otsustanud lapsi mitte saada on ju vaja kaasa tunda ometigi, neil ju niivõrd raske elu, kõik aina ahistavad ümberringi! Käed eemale lastetutest, ma ütlen!

no sulle on tõesti teema nii südamesse läinud, et ei saagi siit minema. näib, et sind ennast on elus liiga palju ahistatud. vaevalt nendeks nüüd lastetud on olnud. otsi ikka viga sealt kus ta on.

Mind on ikka pigem just lastetud nö ahistanud, "milleks sulle mees, milleks sulle lapsed, tee parem karjääri, naudi elu, reisi, kui 45+ saad, küll siis aega lapse peale mõelda jne." Kusjuures ma suht ambitisoonidevaba inimene, tahan elus teha seda, mis mulle meeldib ja südamelähedane on. Ma pole nõus, et mitme lapsega ema on "kana", kes ei mõista elu hinnata ja pole ka nõus, et lastetu naise jaoks on viinamarjad lihtsalt hapud, kuigi südames tegelikult väike kahtlus siiski on, aga see selleks. Ma ütleks, et "sht happenes" nii nende jaoks, kes tahavad lapsi kui nende jaoks, kes ei taha. Lastega inimestel võib-olla ehk on siiski väike võrdlusmoment, mida lastetutel pole. See ei ole minu jaoks argument, et "ma vaatan tuttavate või sugulaste lapsi ja värisen vastikusest". Minul pole laste olemasolu pärast mitte miski tegemata jäänud, natuke edasi lükkunud ehk küll, aga mitte tegemata. Tegelt, minu jaoks on nii ehk naa, üksikuid või lastetuid näägutavad pereinimesed kui ka pere- ja lastega inimesi näägutavad üksikud ja lastetud ühtviisi totrad.

Inimene ei taha lapsi sündides ning siis muutub midagi ja tahab. Kui seda muutust ei teki, siis ei saa ka otsustada, lihtsalt ei tule selle pealegi, et sigida

No näiteks ma pole küll mingi tarbija, aga mul poleks lapsele midagi ANDA,sest kui sul on laps, siis sa muud ei tee kui annad ja annad. Lisaks ma ei kujuta end ette töötu titemammana, halvemal juhul töötu üksikemana. Seega kuna meest ja 10 last ülal pidada ei suuda, jätan sigimata.

Eesti naine võiks teha lapsed kohe mehega, kes talle eluläbi uut ja suurt tunneb pakub. Eesti mees see pole ja neid pole mõtet nuhelda elatusrahade väljapressimise ja lastega manipuleerimisel.

To Alu:
Ega need murjanid pole ka miski variant. Ma hoian sellistest eemale nagu katkust ja ööklubidest.

Pmst võib isegi nõustuda, et sigigu parem pururikkad ja teistest või mingist palgatööst sõltumatud. Nende laste tulevik on ehk kindlustatud tulevikus, mis on igas mõttes rahaks ymber arvutatud. See on teatute vahel ära jagatud ja kindlas kohas. Mingi orjamine jms on ylemailmselt nagunii ainult käibekuludeks ja maksudeks, rohkemaks nagu märgata pole. Ehk siis ylejäänud võivad ennast niisama tööga ära tappa, elundeid myya või lihtsalt oksa tõmmata kui joomine ei istu. Kõigil on pohh nkn.