Ma tahtsin teie käest küsida, et kas te tegite selle otsuse juba pubekaeas? Lihtsalt mõtlesite, et teil pole nii sooje tundeid nende vastu, nagu sõbrannadel ja siis nii läkski, või oli see otsus, mille te tegite hiljem?

Ma niisama mõtlen siin, et huvitav, kas ma muudan kunagi oma meelt, kuna ma olen selle ära otsustanud juba mitu aastat tagasi ja kui tavaliselt muudan oma meelt viis korda päevas, siis sellele olen juba ammu kindlaks jäänud.

45a juba tahad, aga siis enam ei saa

Vot see on küll asi, mida ei saa ette planeerida! Kohtad oma elu armastust, ja siis tahad kõike, kõike KÕIKE temaga kogeda, mille sisse muidugi kuuluvad ka lapsed. Nad lihtsalt tulevad, iseenesest.

juba lapsena teadsin, et ma ei taha kunagi lapsi.
armastusega pole siin mingit pistmist.
olen oma mehele valmis silmagi pilgutamata andma pool maksa või silma või pool südant, oleksin vALMIS TA EEST KASVÕI SUREMA. armastus ja paljunemissoov ei ole seotud.
paljud naised teevad suvalisega lapsi. peaasi, et neil laps oleks olemas.

Mammil jumalast õigus:sellist asja planeerida ei saa!
Ise olen juba totaalne vanapiiga,mis loomad mees ja seks on-seda ei mäletagi.Elu armastuse leidmist ka enam ei usu.
Endal tittedega kogemust pole,nooremana põdesin lausa tite-foobiat-kartsin lausa paaniliselt nendega kokku puutuda,hiljem täiskasvanu eas hakkas tasapisi tekkima pisike uudishimu ja teatav sallivus(saan aru,et nad saavadki vaid röökides oma hädasid väljendada,üht-teist nende juures isegi meeldib,kui emme on ligidal siis suudan nendega ka ühes ruumis olla...)

No eks ma siin olen harjunud juba sellega,et minu elu kulgebki üksi ja järeltulijateta,kuid see on selge,et kui kohtuks kellegiga kellega "keemiad" sobivad ,siis paneks kakukese küpsema küll!
Senised nn.mehed,kellega elu on kokku viinud-ei saaks neist isasid!
Ja ega ma kahtlen endas ka:pole ma piisavalt sotsiaalne,kannatlik,ei oska kriisisituatsioonidega toime tulla(nt.keerab laps mõnele võõrale mingi p...kokku,koolivägivald vms.),vaevalt on minust lapsega mängijat,õpetajat,möllajat jne.jne.
Sest paraku minuga ei tegeldud ju üldse:söök,katus pea kohal,keelud-käsud-näpu viibutamine,ultimaatum:kuulad sõna kui minu laua ääres istud.Õnn ,et mul vähemalt vend oli-mänge saime lõpuks ka ise leiutatud,kuid kooli-ja muu eluga läks suht halvasti.
Kardakski seda,et oma võimalikust lapsest kasvataksin kah mingi hädise,küünte ja hammasteta olevuse,kes ei oska elult midagi tahta,kes ei jõua omale eesmärke püstitada ja nendeni pürgida ning kes jääb lihtsalt vegeteerima.

Ei ole ka sellist soovi. Või noh... ok, ka võob öelda, et "ei ole otsustanud" kindlalt.
Uudishimutsen hoopis, miks pealkirjas pole - Inimestele, kellel pole lapsi ...:)?

Ahjaa, kes lapsi ei soi, soovtan seda mitt kõva häälega nö suvalistele kuulutada. Mul töökaaslased (kellega väga pealiskaudsed suhted mul:)) hakkasid rääkima, kuidas ma ikka kahetsen kunagi jne. Ma ainult muigasin:) See inimene on selline väga keskmine, tavaline, lisaks minust hulga vanem - las ta rääib kui tal kergem hakkab;) Ma vabal ajal sellisetaga nagunii ei suhtle.

Vanust 35+, huvi oma lapsi saada kadus täisealiseks saamisega, nii 17-aastaselt oli ikka soov, et oleks keegi päris-päris sinu, teismeeas suht tavaline, kui kodus armastusest puudu jääb. Laste vastu pole mul muuseas midagi, iseomi aga ei soovi ja see päris kindel otsus. Armastusel ja paljunemissoovil palju ühist ei näe. Kes ähvardavad-hoiatavad, et kui oled 45, siis tahad - nagu peredeta lapsi vähe oleks. Minu puhul pole asi mitte soojade tunnete puudumises laste vastu, vaid just konkreetses soovis oma geene mitte jätkata. Lapsed tulevad iseenesest? No vahel on sellest küll suisa kahju, sest sageli nad ka kasvavad ise ja peavad ise hakkama saama. Sest emme tahtis issiga kõike, kõike, KÕIKE jagada, loomulikult ka lapsi...

Kusagil 17-18 aastaselt, tundsin, et ei taha ennast lastega siduda, vastutada 20 aastat kellegi elu ja tuleviku eest enda huvisid tahaplaanile surudes. Armastusel ja seksil pole ja minu jaoks lastega mingit seost, või kui siis ainult negatiivne - rase, imetav ja rasedusest väljaveninud kõhuga lapse hooldamisest väsinud naine pole väga seksikas. Praegu on vanust 43 ja ei kahetse oma otsust.

Mul on hakanud titetegemissoov just aastatega vaibuma, varem tegelikult ei mõelnudki selle peale, et kas tahaks või mitte, aga nüüd ju lausa sunnitakse, et peab olema, muidu oled ebanormaalne, polegi tõeline naine, lähed hiljem peast segaseks, hulluks vanaeideks jne, ja vaadates neid titekultuslikke ajupestud lapsemammasid kaob isu ise teha täiesti ära. Väsitab juba naabri tite igapäevane lõugamine.
Siis hakkad veel mõtlema, et tööd ju pole, raha pole, korralikku elamistki pole, iseendaga saad vaevalt hakkama ja meeste peale ei saa kindel olla, iga naine peab olema valmis üksikemaks saama. Ei tunne küll mingit praktilist vajadust, pigem hirmutab.
Aga öelda ei tohi, siis oled muidugi rahvavaenlane.

Ise olen 20 ja juba ammu otsustanud, et ei taha mitte kunagi lapsi. Esiteks kindlasti sellepärast, et meeste peale ei saa iialgi loota. Ja kuna unistan heast elust, siis lapsed sellega minu arust ei kaasne.
Teiseks on kindlasti oma välimus. Ma lihtsalt ei taha olla 40-selt vana ja kortsus hüljatud lastega naine, kel pole mitte midagi oma välimusest alles jäänud.
Muidugi ma vahel tänaval vaatan, et küll on armas laps, samas väga palju on igasuguseid vingatseid, mis automaatselt kinnitavad mu otsuse õigsust.
Tutvusringkonnas on ka paljudel kohe pärast gümnaasiumi lõppu lapsed taga, mängivad suuri emmesid ja pereinimesi. Aga mina seda ei mõista. Milleks rikkuda kogu oma tulevik ja tulevikuunistused kellegi tõttu, kes elu lõpuni sinust sõltub?

Küsiks veel nende nn "vanatüdrukute" käest, kes on juba 38 kuni..., et kuidas teie välimus on säilinud? Mitu aastat nooremad välja näete ja kas kortse on ka palju tekkinud või mitte?

Elu on juba kord selline - ebaõiglane, et need kes tahavad ei saa ja kes kohe ülde ei hooli saavad kõige ebasobivamal hetkel. Jõuad sa siis kõiki vastakusi sajatusi ära kuulata.

Eelpool kõnelejatega nõus, seda ei saa ise ette otsustada et ma nüüd kindlasti ei taha elulõpuni või et ma pean kohe kindlasti saama.

selline välimusekultusele üles ehitaud elu nüüd ka teab mis tore ei tundu... iga kortsu pärast põdeda ja muretseda. milleks?
50selt (või äärmisel juhul 60selt) oled ikka vana ja kortsus.

kortsud kortsudeks, suurem osa sellest kortsuvabadusest moodustavad siiski geenide mõjuväli.

mul on sõbrannasid, kel 2 last ja kes saanud need lapsed peale 33 eluaastat ja kes näevad väga trimmis välja, ei mingeid naharebendied (pealtvaadates, ma sisse ei näe neid õmblusi ja rebendeid) ja selline kolleeg, kel vaid 1 laps ja kelle ta sai 18 aastaselt ja kel jube lotendav ja rippuv kõht, tõesti kohutAV ja rebendid kannikatel. kuigi ta ise suht sale.

ma ei usu, et see on kuidagi ratsionaalselt tehtav otsus. ma arvan et see on mingi sisemine tunne, nagu neil, kes suitsetavad ja kes ei.
et kas tahad või ei taha.
suitsuga on muidugi see asi, et võid proovida.
lastega see nn proovimine ei tasu ära. kui tunned, et ei taha, siis ära tee. mittemingil juhul ja mitte kellegi (eriti ema ega mehe ega ka sõbrannade pealekäimisel)

Küllap ma sellepärast olen oma mõttemaailmalt selliseks muutunud, et mul ema elu eest üritab vanaduse vastu võidelda- see on tema jaoks kõige tähtsam üldse(minuga lood nii hullud siiski pole). Ja üle-üldse kõik mu maailmavaated ongi kujunenud tänu mu perele selliseks. On see siis nüüd hea või halb- ei tea.

Ja siiski ma loodan, et ma nii vanaks nagu 60 ei ela...
Kindlasti enamus nüüd loeb seda ja mõtleb, et mis ma "teismeline" siin ikka seletan, kah mõni mure, aga siiski. Mõningates asjades olen ma väga põhimõtteline: mitte kunagi ei proovi suitsu, alkoholi ja ei taha lapsi.

shallow...

pole kunagi eriline laste sõber olnud. kui sain täiskasvanuks siis ei mõelndu kas tahan lapsi või mitte, see tudus kauge tulevik. ga läks nii et armusin täiega, jäin rasedaks, kuna veel mehega koos ei elanud, ei julgenud sellest vanematele rääkida. olime mehega mõlemad noored ja ei teadnud, kas tahta juba lapsi või mitte, otseselt ei olnud vastu ka... ja siis oli juba hilja aborti teha, näe saingi lapse. harjusin temaga ja hakkasin teda armastama. ja armastan teda väga-väga! praegu on ta juba suur.kuid see et ise lapse sain, ei pannud mind võõraid lapsi armastama. võõrad tited on minu jaoks ikka tülikad olevused, kelle lähedusest püüan hoiduda. eks näeb mis juhtub kui ükskord lapselapsed tulevad :)

olen lapsi lapsest saadik kartnud ja nüüd juba õnneks juba nii vana, et ei pea enam selle peale mõtlema, kas neid muretseda v mitte...

sa -ma- oled kui sild.

Juba lapsena teadsin, et ei taha mitte kunagi emaks saada. Polnud vist veel esimeses klassiski, kui ema lausele "saad kord ise lapsed..." vastasin täie veendumusega, ei taha lapsi. Ajaga on see tunne aina süvenenud, ma lihtsalt ei salli väikelapsi (ning nad on kõik nii kuradi inetud veel pealegi, kuidas keegi üldse nendega tegeleda suudab?). Teatud vanusest, kus lastega juba rääkida ja tegeleda saab, kus nad ise mõistlikumaks ja huvitavamaks muutuvad ja normaalsetest lausetest aru saavad, nii et nendega mingisuguses haiges lihtlausetest koosnevas titekeeles rääkima ei pea, sellistega võin ma täitsa suhelda. Aga imikuid ja paariaastaseid, kes vaid ema külge klammerduvad, kisavad ja midagi põnevat ei tee, neid ei kannata absoluutselt, ei suuda nendega ühes ruumiski olla. Olen ka muidu üsna ebastabiilne inimene ja lapsevanemaks täiesti sobimatu, nii et on vaid õnn, et sellest ise aru saan ja siia ilma ühte õnnetut hinge juurde ei tekita.

Olen arvamusel, et kõik inimesed ei peagi lapsi tahtma/saama. Inimese dju nii erinevad ja igal inimesel on omad huvid/väärtused/soovid.
Minul endal on kaks last, mõlemad oodatud ja armsad minule, aga võõrad lapsed jätavad harilikult külmaks. Pole kunagi lastest suures vaimustuses olnud ja õnneks mul polnud nooremat õde/venda :)Kuigi tunnen inimesi (ka mehi), kes armastavad lapsi. Mäletan isegi mu vanema õe klassivenda, kes pidevalt tegeles minuga- mängis, vestles, käisime kelgutamas (10.a. aastat minust vanem), päris hea kogemus lapsepõlvest, ma olin siis vist 3-4.a. :) Minu lastelgi on lapsehoidjaks meesterahvas, kes on väga hooliv :)

loodetavasti on sul kaamerad toas, Üks naine, tubades, kus lapsed ja see hoidja viibivad.

enda nn hoidmisest sain shoki oma vanaema ülestunnistusest enne ta surma, mil ta mu jumaldatud hoidjatädi marta kohta rääkis jubedusi, mis see marta ja ta meestuttavad minuga tegid..
laPSED TEADAGI MÄletavad vaid head oma lapsepõlvest.

Olen 27 ja ei taha lapsi saada aga mitte sellepärast, et mulle lapsed üldse ei meldi. Sõbranna lapsed on väga toredad ja ma saan nendega hästi läbi aga lihtsalt mulle meeldib mu elu nii nagu see praegu on ja ma ei taha seda muuta.

27
sinu puhul tundub tekst dikteerituna.
sina tahad, tegelikult, kuid su mees ei taha..

naharebendid tekivadki tavaliselt enne 25 aastastel sünnitajatel, ka murdeeas sindadel ja jalgade sisekülgedel. üle 25 enam mitte.

appi kui hea on lugeda, et leidub veel naisi, kes juba lapsest saadik tunnevad, et ei taha siia maailma lapsi sünnitada. Ise olin 10 aastane kui selle otsuse vastu võtsin ja elu ongi kuidagi nii läinud, et lapsi ei ole ja ka ei tule.

Juba lapsena armastasin autosid ja luuremänge rohkem kui nukke ja kodu mängimist. Samas tuttavate lastega saan ideaalselt läbi, sest suhtlen nendega kui inimestega, mitte kui ninnu-nännuamist vajavate titadega. Aga ennast ma kahjuks emana ette ei oska kujutada ja ühtki sellist meest ei ole ka teele sattunud, kelle puhul tunneks, et just temaga sooviksin lapsi saada. Samas olen alati öelnud, et võin iga kell tulevase mehe lastele toeks olla.

Ei oma meest ja hetkel tõesti ei soovi lapsi aga muidugi ei ole ma selgeltnägija, et teaksin mida 10 aasta pärast mõtlen.

ära iial maksa hiigelsummasid sõõritsatele ega ka muudele soolapuhujatele, ole nii kena.

to üks:

''Olen ka muidu üsna ebastabiilne inimene ja lapsevanemaks täiesti sobimatu, nii et on vaid õnn, et sellest ise aru saan ja siia ilma ühte õnnetut hinge juurde ei tekita.''

Mul on täpselt samamoodi, ainult selle vahega, et ema just ei soovita mul lapsi saada, ütleb, et ma olen liiga närviline ja ebastabiilne selleks. Ja ma saan sellest täpselt samamoodi aru, ma olen ju näinud kõrvalt, kuidas ta õde kasvatas ja see on teine põhjus, miks ma lapsi ei taha. Praegu ma loodan, et ma jään enesele kindlaks, kuna geenide jätkamine pole nii oluline, kui maailm on niigi ülerahvastatud. Peab veel lootma, et elus ühegi kena mehega ei kohtu, kellele siiralt lapsed meeldiksid. Ainult sellisel juhul tekiks VÕIBOLLA kiusatus, aga siis ka võibolla.

mina pole ka eriline lastefänn olnud kunagi. ei vaimustunud ka lapsena tittedest. lugesin mingi 10 aastat tagasi Moskvas külas olles mingit suvalist Vene naisteajakirja, kus oli artikkel pealkirjaga "ma ei taha saada last". meil siis sellistel teemadel eriti ei kirjutatud. mina veel vaatasin ja mõtlesin, kuidas keegi, kes mõtleb nii imelikult, on julgenud selle kirja panna. samas oli selline äratundmine, et ohoo, meid on veel:)
nüüd on pigem selline tunne, et lapsed põhimõtteliselt võiks olla, aga et jama on nendega tunduvalt rohkem kui asi väärt on, nii et siis pigem mitte.

Olete suured egoistid kõik, kes lapsi ei taha !