vastupidi - piisavalt mitteegoistid, et maailma mitte ülerahvastada ja arvestada sellega, et võib-olla ei saa neist häid lapsevanemaid.

Juba väga noorena sain aru, et laps/lapsed tähendab täielikult oma minast loobumist ja enda ohverdamist teiste heaolule vähemalt 18 aastat. Rasestumine on terve elu tundunud nagu maailma lõpp. Varsti vast saab sellest ohust vabaks ka, vanus juba selline. Laste teema pole mulle kunagi muremõtteid pähe toonud ning siiralt ei saa aru neist, kes kunstliku viljastamise jaoks megasummasid maksavad. See, et keegi võõras mind egoistiks peab, ei lähe mulle kui egoistile korda.

Sündis nooruse lollusest aga olen õnnelik, et ta mul olemas on:) Aga rohkem ei taha juba sellepärast, et need õnnetud ei peaks täiskasvanuna hakkama mõtlema, kus elada, kus kohast tööd leida ja kuidas hakkama saada. Minu sõbrannadel on kõikidel 3-4 last ja kõik nad teavad, et minu juurde saavad nad enda lastest puhkama tulla, kuna ma ei kannata titekisa ja jutu vahele segamist. Samas kõige selle juures olen kõikide nende laste lemmiktädi. Vot sellest ei saa ma aru,miks?

On täiesti aktsepteeritav, kui naine lapsi ei taha. Samas ei tasu ka neid naisi halvustada, kes lapse ikkagi saada otsustavad. Kui ei suudeta olla tolerantne pereinimese suhtes, siis äkki on nö lapse-mitte-soovimine ikkagi mingi teise probleemiga seotud.

Lugedes postitusi stiilis a la vihkan beebisid, lapsi saab armastada alles siis, kui normaalselt rääkima hakkab jne, tekib küsimus postitaja IQ tasemes. Kas su enda ema oleks pidanud sind ka kuni täiskasvanuks saamiseni vihkama?

Samuti on minu jaoks haledad vabandused sitiilis- meestele ei saa loota, mehed jätavad maha. See, et elus on halbu suhteid on vist paratamatu aga seda vabanduseks tuua on vale. Õigem oleks öelda, et ei ole majanduslikku stabiilsust ja emotsionaalset tuge- mis oleksid palju kindlamad argumendid, et last mitte sünnitada.

Armid ja kortsud ei ole kuidagi lastega seotud. Ja ei tea ühtegi mees, kes oleks oma naise paari armi pärast maha jätnud.

Lapse saamine on tundunud alati kauge tulevik, umbes nagu pensioniaeg, mis kunagi tuleb :) Mingit soovi ega tungi emaks saada pole olnud, samas olen arvanud et kunagi see ikka teoks saab. Nüüd, 38 aastasena, kui aegki hakkab täis tiksuma, vaadates, mis ümberringi toimub ja tuttavate suhteid, probleeme lastega, siis tunnen, et ega tegelikult ei tahagi seda koormat endale. Pealegi on mingil hetkel üksikemaks jäämise oht üsna suur ja seda ma endale ega oma lapsele küll ei soovi.

to Autor: n
Aeg: 11-26-09 00:09

Meie nö hoidja on adekvaatne inimene, peresõber ja tema ei teeks iialgi ühelegi lapsele halba. Kõik mehed, kes oskavad lapsi hoida ja armastada ei olegi pervod.

pubekaeas ma lausa armastasin lapsi, nüüd olen täiesti vastu.

Ma pole küll märganud, et lasteta naised pereinimesi halvustaks? Vastupidist näeb sageli.

"Lugedes postitusi stiilis a la vihkan beebisid, lapsi saab armastada alles siis, kui normaalselt rääkima hakkab jne, tekib küsimus postitaja IQ tasemes. Kas su enda ema oleks pidanud sind ka kuni täiskasvanuks saamiseni vihkama?"

Ei saa aru, mis puutuvad minu ema tunded minu tunnetesse? Ma olen siiski eraldi inimene, tunnen mida tunnen ja olen nagu olen. Mis mulle meeldib, mis mitte, pole valikuline, vaid lihtsalt on nii. Et kui mu ema tahtis lapsi, siis pean mina ka tahtma?

lapsepõlves mõtlesin, et ei taha lapsi. Nukkudega ei mänginud ja päris beebisid kartsin. 24a kohtasin nö eluarmastust. Temaga tekkis esimest korda elus tunne, et varsti võiks lapse saada, meeldis lihtsalt mõte kooselust temaga ja lapsest, kes on natuke mina ja natuke tema. Tema suhtus väikelastesse hästi loomulikult, eks see julgustas mind ka. Aga seda eluarmastust ei olnud mul kauaks, ta sai surma ja see tõmbas kooseluplaanidele kriipsu peale. Peale seda oli suhteid veel, aga lühiajalisi, ilma suurte tunnete ja lapsesoovita. Enne 30t sai enamus sõbrannasid lapse(d). Enamus naistuttavaid (eriti vanemd naised) hakkaks uurima, et miks meest(kooselu) ei ole, peaks ju olema juba. Seejärel hakkas juba otsesem surve, et vähemalt laps tuleb ikkagi teha, vanaduses kahetsed jne. Üks ütles, et sa teed oma ema õnnetuks, kui talle lapselapsi ei kingi (ema ise pole kunagi laste teemal survestanud, õnneks). Sain üle 30 ja - survestamine lõppes, ilmselt arvati lootusetute hulka. Praegu olen seda meelt, et last tahan ainult siis, kui tekib uus nö eluarmastus ja ühiste järglaste soov. Muul juhul meestega isiklikke suhteid enam ei sobitagi, elan parem üksi ja vallaslast ega kasulast ka ei taha, mitte kunagi.

imelik, et see laste mittesaamine alati teiste p----d niimoodi torgib. miks peaks mingit vanatädi või töökaaslast huvitama, kas ma saan lapse või mitte. mida see temalt ära võtab, kui ma otsustan lapsi mitte saada? miks seda alati nii siiklikult võetakse?

mina tahtsin mingil määral, kui olin 18, õnneks ei hakanud üritama ega ei saanud kogemata..nüüd enam ei taha, kuna meeldib vaba olla..ei kujutaks ette kui edaspidi pean kogu aeg kellegi eest hoolitsema ja enda tahaplaanile jätma...vb kunagi tulevikus, olen piisavalt enesekeskne nii et ei tea.

Sest suurel osal naistel pole piisavalt ajumahtu, et mingite muude teemade peale mõelda. Teiste seksielu ja Õhtuleht - nende tase.

Mina ei taha lapsi sest ei taha muutuda selliseks tibuemmeks, kelle jaoks muu maailm lakkab eksisteerimast kui lapse saab.

Mina tahtsin enne 18 saamist last saada. Teismelise värk. Õnneks see tahtmine oli umbes sama nagu tahaks rokkstaariks saada. Aga siis enam ei tahtnud ja plaanisingi jääda lastetuks, aga hoopis mitmetel teistel põhjustel. Esiteks, kas ma oskan teda üldse kasvatada, kui ta on teistsugune, kui mina (rumalam, teistsuguse iseloomuga jne)? Teiseks, kuidas ma ühildan oma karjääriambitsioonid ja lapse? Mulle ei meeldi vanemad, kes oma lapsi kord nädalas kohtavad. Kolmandaks, mulle ei meeldi vanad vanemad, aga noorelt ma ju last saama ei hakka....

Igatahes, kui ma olin peaaegu 23, siis selgus, et lapsest vähem tahan ma teha aborti. Ja nüüd olen emme. Laps tuli kõikide vahendite kiuste (keegipeab ju olema põhjus, miks vahendid toimivad vaid 99%). Laps on peaaegu poolteist ja otsust ei kahetse. Karjääriplaanid said väikese suunamuutuse, aga praegu tundub, et see on hea. Karjäär jätkus, aga teises valdkonnas, mis lubab lapsega rohkem kodus olla. Laps siiani tundub olevat minuga olemuselt sarnane ja noh, noor ema olen ma ka. Teiste inimeste lastesse suhtun ma nii nagu enne ehk väga toredad, aga mingu emmega koju. Ma pole ka beebi-inimene, mida vanemaks mu laps saab, seda enam ta mulle meeldib. Algse tombuga ei olnud suurt midagi teha.

Mida ma aga ei salli, on kui lastega inimesed sõimavad lastetuid ja vastupidi. Ei mõista, mis see sinu asi on, kas teisel on lapsed või mitte.

hetkel küll ei taha.
Aga minu jaoks on lapsesaamisel kriteeriumiks ka tõsiselt hea isakandidaat ja pole sugugi kindel, et olen just sobiva leidnud.
Kanaemaks ei sooviks kunagi saada ehk siis laps oleks nii isa kui ema jagu

ma pole ka kunagi suur lastefänn olnud.Ja ei ole veelgi,viimati täna hommikul rongis,teel tööle hoidsin kõrvu kinni,kuna mingi emme ei suutnud oma vingatsit vaikima saada.Umbes kolmekümneselt jäin rasedaks, vahtisin seda testi ja mõttekäik oli a la selline: vanust on, lapse isa ka õige,what the hell,sünnitan.Mingisugused ematunded oma lapse suhtes ikka on, aga rohkem lapsi ei taha,katsikutel keeldun käimast ja lapsevabal ajal hoian end kõikvõimalikust lastega seonduvast eemale.

No mina pelgasin paaniliselt rasedust ja sünnitust, ei tahtnud mingeid lapsi oma elu solkima. Nii huvitav oli maailma avastada.
Ühel hetkel aga käis mingi krõks ja äkki tahtsin hirmsasti last ja sain ka - tervelt kaks tükki.

Eks hirm oli ja ega see emmetamine kerge olnud, aga ega midagi sellepärast tegemata küll ei jäänud ega kahetse ka.
Jutt, et lapse pärast 18 aastat elust maha on kirjutatud, on lihtsalt haige!
Minu vanemad õpetasid mind endaga hakkama saama juba enne kooli. Mingit "õppida aitamist" ja koolitööde kontrollimist ei olnud, ise pidin vaatama kuidas välja vingerdan - hinded pidid olema positiivsed, muidu läks asi karmiks. Muide - olid ka!

Samamoodi õpetasin-kasvatasin oma lapsi, eks mees ja vanaemad ikka andsid vahel vaba aega ka kui lapsed väga tillud olid. Aga nad õppisid kiirest iseseisvaks ja nad pole mulle iial koormaks kaelas olnud, läbisaamine praegugi hea.
Loomulikult oli aegu, kus tuli nende pärast muretseda (peamiselt haigused), aga samamoodi muretsed ju teiste pereliikmete pärast ka (vanemad, abikaasa, õed-vennad), kui sa just täiesti tundetu tükk ei ole.
Igaüks teeb oma otsused ise ja pole minu asi, millised.

Ütlen vaid: Never say never!

sa oled tõeline naine :) tänan sind

ma tean abielu naisi kes elavad oma elus tühja ,valmis kõigeks ,kas see on ikka õige ?

teeks vaid lapsi

"elus tühja"? kas sa mõtlesid tühja elu?

Tehke lapsi või ärge tehke, eks see oma valik ole. Kahjuks ei tunne ma mitte ühtegi normaalset lastetut vanatüdrukut 50+
Nende maailm on nii minakeskne. Nende kõige suurem mure on murdunud küüs või seinal viltu vajunud pilt. Rääkida pole nendega suurt millestki ja endaga rahulolevad ei tundu ka need. On küll paar erandit, kes on suutnud normaalseks jääda, aga nemad tegelevad oma sugulaste lastega aktiivselt või panustavad aktiivselt lastekodulaste ellu aitamisse.

Pole minu mäletamist mööda mul kunagi olnud soovi lapsi saada. 10 aastat tagasi uskusin, et küllap olen veel liiga noor ja sellepärast ei taha, aga nüüd, kui vanust juba 30+, ei ole midagi muutunud. Kurb küll, aga ei ole endas leidnud seda kromosoomi, mis lapsi tahtma paneks.

Lapsi tehku need kes neid soovivad,ülejäänuteleei saa midagi ette heita ,et ei soovi.Miks mulle rätik kui olen kübarakandja.

Jah, lapsest e. umbes põhikoolist-keskkoolist saati mõelnud-teadnud, et ei taha kunagi emaks saada. Ei meeldi väikelapsed, mähkmed, lutipudelite, ninnu-nännu-plännu maailm, rasedus jms jamps.. Ei ole kunagi tundnud vajadust kellegi eest hoolitseda, meeldib olla ise hoolitsetav ja hellitatav:)Kõik ütlesid muidugi, et mis juttu sa ajad küll...küll sa varsti mõtled teistmoodi, armud ära jne. Ja on olnud armumusi ja armastusi, püsisuhted ja mehi koguaeg. Millisel kena välimusega naisel poleks. Kuid lapsesoovi pole tekkinud, kuigi vanus 30-ndates. Ühesõnaga siiamaani pole meelt muutnud ja lapsi nähes pole kunagi heldimust tundnud, pigem et vastikud ja tüütud lärmavad olevused.

/ot see on küll asi, mida ei saa ette planeerida! Kohtad oma elu armastust, ja siis tahad kõike, kõike KÕIKE temaga kogeda, mille sisse muidugi kuuluvad ka lapsed. Nad lihtsalt tulevad, iseenesest./

Pole nii, ka elu armastust kohates ei tule lapseisu peale. On mees, kellest ei suuda päevagi lahus olla, kelle rütmis hingad jne, keda tahad igale poole kaasa võtta, kelleta kodus ei tahaks päevi olla jne aga ikka ei taha lapsi. Tahad ainult seda meest iga päev ja iga hetk, seksid hullumiseni ja tahad kogu aeg puudutada teda. Aga lapsi ikka ei taha, sest see vähendaks ju armastatuga koosolemise kvaliteetaega.

Minu arust pole probleem kui mees või naine ei taha lapsi saada ja neid ka ei saa.
Palju hullem kui inimene ei taha saada ja ei meeldi lapsed aga ikka sünnivad.

Polegi kunagi lapsi tahtnud. Lapsena näis see nagu paratamatus nn naise kohustusena. Hiljem sain aru mul ikka valik selles osas.:)

Huvitav jah, mina jällegi lapsest peale teadsin et tahan lapsi, soovitavalt mitu. Ja tahan siiani. Kas teie, kes te juba lapsena lapsi ei tahtnud, siis ei mänginud kunagi nukkude ja karudega kodu ega kujutanud ette et oled nende emme?

muidugi mängisin nukkude ja karudega. aga seda ma küll ette ei kujutanud, et ma nende ema oleksin. nemad olid tegelased ja ma olin puppetmaster, kes neid liigutas :D ja olgu öeldud, et ma ei mänginud nendega kodu.

samuti kui lasteaias kodu mängiti, polnud ma kunagi ema. ikka laps või mõni loom :D