ei tasu seda jubedat tähle panna, ilmselgelt madala haridustasemega inimene

kõik hakaku ikka sellistex

http://www.delfi.ee/news/paevauudised/eesti/article.php?id=26766553

Loomulikult oli aegu, kus tuli nende pärast muretseda (peamiselt haigused), aga samamoodi muretsed ju teiste pereliikmete pärast ka (vanemad, abikaasa, õed-vennad), kui sa just täiesti tundetu tükk ei ole.
Igaüks teeb oma otsused ise ja pole minu asi, millised.

"Loomulikult oli aegu, kus tuli nende pärast muretseda (peamiselt haigused), aga samamoodi muretsed ju teiste pereliikmete pärast ka (vanemad, abikaasa, õed-vennad), kui sa just täiesti tundetu tükk ei ole."

Jah, aga ütle miks peab neid inimesi siis juurde tegema, kelle pärast muret tunda? Minumeelest mida vähem neid on seda, kergem elu. Muidu vanematele ja muudele lähedastele lisaks veel lapsed, kelle elu pärast muretsema peab.... Ei aitäh.

Appi, kui hea teema. Kirjutage veel, miks te lapsi ei taha ja varsti võtan teist õppust ja hakkan ise ka samamoodi mõtlema.
Kuna tahtsime abikaasaga väga lapsi aga kahjuks ei ole aastaid õnnestunud saada, siis võtsin vastu otsuse, et tuleb enda elupõhimõtted ümber vaadata ja panna end uskuma, et lapsi ei ole vaja, nad on tüütud ja nad rikuvad elu jne. Ainult nii saab oma elu inimese moodi jätkata, vastasel korral leian end vasrti hullaris.

kui niiväga tahad, siis adopteeri. lastekodud ju lapsi täis

no ega ei ole ikka küll täis. 99% lastest vanemlikud õigused olemas ja neid ei saa adopteerida.

onja onja

... et ma olen täiesti TAHTLIKULT LASTETU, ei pea igast dilemmadega ja süümepiinadega enda pead vaevama. Ja ükskõik kui palju vagatsevat survet ma ühiskonnalt ka ei saaks ("lapsed on ju meie tulevik blablablaa") ei saaks see kunagi üle kaaluda lastetuse rõõme.

Kui vaadata siinseid lastega emmede halvustavaid kommentaare siis on mu hea meel, et mul lapsi pole muutuks äkki ka selliseks.

Endal mul lapsi pole ja olen tähele pannud, et just need kõige suuremad titemammad on need, kes mulle korrutavad, et miks sul lapsi pole. Ükskõik, mis põhjusel lapsi pole, lasteta naised suhtuvad lastega pereinimestesse väga sallivalt. Miks siis lastega naised nii pahatahtlikud on. Jääb mulje, nagu nad ei olekski õnnelikud oma lastega. Aga korrutavad küll, et miks sul pole, neil on ja oi kiu õnnelikud on nad on. Kui ma olen õnnelik, siis ma ei pea seda teistele korrutama, võin ka koos mehega rahulikult õnnelik olla.

Tõsi on see,et oma õnnest teistele ei kuulutata.

Austan naisi, kes ise aru saavad, et emaks ei sobi, ei hakka eksperimente tegema ja kurikaga pätte, koolitulistajaid juurde tekitama. Neid on piisavalt palju, sünnitati siia ilma ja oligi kõik, rohkem nendega ei tegeleta.

see on küll lastega naiste kiiks, et nad hakkavad kõigile kuulutama, kui õnnelikud nad nüüd on ja kui hea on ikka kui on laps, ja hakkavad lastetuid ka "õigele teele" suunama, et millest nad kõik ilma jäävad ja küll kunagi kahetsevad ja kui kahju neil sinust on, et sa ei tea, mis hea on.
huvitav, kui mina olen tõsiselt õnnelik, siis ma olen piisvalt ametis oma õnne nautimisega, mitte ei tuhni teiste eludes.
samas ma ei ole 100% laste vastu, kes teab, mis elu toob. olen erinevatele võimalustele avatud, lihtsalt praegu on elu nii läinud ja olen sellega rahul.

Aga mulle tundub siinse järgi hoopis, et lasteta lapsed on kõige õelamad:DDD Mõtlen, mis tutvusringkonnas teie küll liigute? Minu ümber said enamik tuttavaid enne mind lapsed ja pole mitte keegi mitte kunagi isegi maininud, et kuule, kuna sul lapsed tulevad?

Palun kasutada siis loogikat. Sinul (ühel inimesel) ei olnud seda kogemust, arvukatel teistel kommentaatoritel oli/on. Kumb on meie ühiskonnas rohkem levinud? M.O.T.T.

Õige, siit saab teha loogilise järelduse: kuna sarnased tõmbavad sarnast, siis ühed vingatsid kõik:D

teatud end ümbritsevaid inimesi ei saa ju valida - töökaaslased, sugulased, teretuttavad.

Kogemus, sul on siis lihtsalt vedanud. Hinda seda.
Siin foorumis on mitmeid kurtjaid, et küll ei lähe tööl hästi, küll ei taha mees abielluda, küll on koer kurjaks läinud - minul neid muresid ei ole, aga see ei tähenda, et kellelgi teisel ei ole:)

Võiks mingi foorumi teha, kus kõik tahtlikult lastetud inimesed vestelda saaksid ilma trollide mölinata. :P Tore oleks endasugustega seda teemat arutada.

Sellega on üldiselt nii, et senikaua, kui sõbrannadel-tuttavatel on need vastikud jonnakad röökivad tited, tekitab mõte ise ka laps saada sulaselget õudust. Aga vaat kui needsamad lapsed suuremad on, juba huvitavad vestluspartnerid ja mõistusega olendid, siis ei leia enam naljalt neid, kes kergendatult ohkaks, "jumal tänatud, et endal sellist pole". Ja vaat vanainimesed lähevad hoopis kummalisteks - neil tekib juba suhtumine stiilis "mis sul viga, sul on ju lapsed".

Ühinen klubiga :) Minul olid äärmiselt karmid ja kalgid vanemad, kelle kogu "kasvatus" seisnes tohutus tänitamises ja mõnitamises - ja ikka sellistel "allapoole vööd" teemadel, nii et kogu pereelu seostus minu jaoks millegi äärmiselt negatiivsega. Pubeka-aeg rikkus mu närvid täielikult. Sel ajal sulgusin täiesti endasse, ja sellest ajast kuni tänaseni ei tea vanemad mu mõtetest, tunnetest ja viimasel ajal ka elust üldse mitte midagi. Unistasin kogu aeg, et saaks sealt hullumajast ainult minema. Ükskord see õnnelik päev saabuski ja koos sellega ka õndsus: olen ÜKSINDA! Üksindus tähendas minu jaoks rahu, paradiisi, absoluutset õndsust: võin teha mida tahan! Kodus käisid vanemad 24/7 mul kannul ja dikteerisid kõike, lõpuks ometi sain elada OMA ELU, teha mida tahan! On vist ütlematagi selge, et sellesse maailmapilti ei mahtunud kuidagi oma pere loomine, lapse saamine ega ka mitte meheleminek. Elasin toredat elu koos samasuguste sõbrannadega - "tore elu" ei tähenda siinkohal siiski mitte vaid ohjeldamatut prassimist ja pidutsemist, vaid ka kultuuriliselt ja intellektuaalselt täisväärtuslikku elu. Muidugi hakkas tekkima ka meessuhteid, aga õnneks hoidsin end piisavalt ja soovimatuid rasedusi ei tulnud. Mõned armumised tulid ja läksid ka, aga kodu mängima ikka ei hakanud, sest mul oli sellest "kodust", kust ma tulin, ikka veel kõrini. Olin juba arvestanud asjaoluga, et jäängi alatiseks üksikuks - mis ei kõlanud minu jaoks üldse mitte kurvalt ja troostitult, vaid pigem just rahustavalt. Sõpru ja tuttavaid on mul piisavalt, isegi rohkem, kui ma jaksan suhelda. Vajan palju aega enda jaoks, üksi olemise jaoks.
No ja siis millalgi tuli TEMA, ehk siis niiöelda eluarmastus :) Ma muidugi kergesti kätte ei andnud, deitisime ikka mitu aastat, enne kui kokku kolisime. Tegemist on muide üksikisaga, nii et meie peres on ka laps, keda mina ei ole sünnitanud. Mees rohkem lapsi ei soovi - mis oli minu jaoks muidugi suur kergendus. Tuttavate ja sõprade lapsi nunnutame küll kõvasti, aga endale ei soovi. Plaanime hoopis koera võtmist :)
Selline siis minu stoori...

ju siis mingi hälve, se olen küll lapsi tahtnud

Noh, ma olen sellises suhtes, mis ei paku mulle kindlustunnet. Peaksin sellisel juhul lapse üksi üles kasvatama. Ja praeguses ühiskonnas ma seda küll teha ei julgeks. Olgu nende süümepiinadega kuidas on hiljem, ma ei saa mõelda enda peale last muretsedad, ma pean mõtlema, et kas temal oleks siin hea. Ma ei saa selles nii kindel olla.

aga mina olen pea neljakümbine ja oma värske titega jube õnnelik.
ma ei oleks elus uskunud, et nii eufooriline võib elu olla:)
rasedus oli jah ülikarm ja noorena sai ka aborte tehtud, sest mitte mingit lapseisu ei olnud ega tulnud, kuid siis saabus - kuskilt ei tea kust - õige mees, õige hetk ja nüüd kõik klapib. Täitsa lõpp kuidas klapib! Ja ei ole lapsega raske midagi, muret on, aga rõõmu on miljon miljon korda rohkem. ma ei oska seda sõnades kirjeldadagi:) Ühiskondlikku survet ma ei täheldanud, ju lasin kõrvust mööda. vahet ei ole, mida keegi räägib. lapsed ka varem eriti ei meeldinud, ei peagi meeldima ju, kõik ei ole loodud sünnist saadik empaatiavõimelisteks ja arusaajateks, mõistmaks, et tited ongi väiksed ja ei saa neid võtta enda tasandil ega eeldada, et nad kõike kohe jagavad ning noa ja kahvliga söövad ega teisi häiri:)
eks see teiste laste mõistmine ja tolereerimine tuleb enda lapse kasvatamisel alles.
aga issand kui hea tunne on kui elus on nii palju armastust anda ja saada:)

ps meil on koer ja kassid ka, üks just istub süles ja lööb nurru, ehk ka sellepärast olen nii rahulolev:)

Pole ka kunagi lapsi tahtnud. Ei teismelisena ega nüüd 30-ndates. Näen võimalikes lastes eelkõige tüütut kohustust, probleeme, muresid, rahakulu, ajakulu. Miks ma peaks oma praeguse kena ja mõnusa elu ära rikkuma saades lapse? Ok, jah, mees nagu teeb juttu ja tahab lapsi aga mis tal viga rääkida-mehed ei pea ju rasedad olema, sünnitama, imetama, tööelust 3 a eemal olema, haigete lastega koju jääma jne.

Noh, mina siin "vanatüdrukust õpetaja" ka ei taha lapsi. Usun küll, et elu võib eufooriline olla, kui väike titt koju tuuakse. Samuti aga usun ma, et paljud, kes lapsi tahavad, ei suudagi sellest tite-faasist kaugemale eriti mõelda. Laps ju kasvab, aga eufooria jääb järjest väiksemaks. See, mis ma ise näen ja kuulen pubekate elust, on tegelikult lausa õudne. Neid lapsi, kes vanematele tõesti rõõmuks kasvavad, on väga vähe, ja selle taga on vanemate tõsine huvi ja töö oma lapse arendamisel. Enamikul siiski seda aega/energiat/tahtmist/oskust ei ole. Nii nad siis vedelevad päevade ja ööde kaupa oma "konsoolide" taga ja muust millestki ei huvitu. Pealegi on see elu meil ka nii jube materialistlikuks läinud, et jõuluks nõuavad lapsed endale oma tuppa telekat (lcd ja full hd loomulikult), kergemalt juhul mitmetuhandelisi mänge. Vanemate töötus ja pupu nende mõistusesse ei jõua. Võiksin samal teemal veel jätkata...

lapsi tuleb ikka korralikult ja ehku peale teha. tagajärgi võib igasuguseid olla, aga selline ongi elu, et kunagi ei tea ette, mis saab. kui sina tittesid ei tee, siis keegi ikka teeb ja võtab varem või hiljem ära selle koha, mis oleks võinud kuuluda sinu lihale ja verele.

te mõelge selle üle.. mõelge rahulikult.

Ei viitsi kohe sellist ila lugeda,kõik kes te ei soovi lapsi,hakkate seda tahtma.Aga kahjuks siis on teie rong juba läinud.Ja vanas eas ei ole teil midagi ega kedagi,olete üksik mandunud vanamoor,kade ja kiuslik,kägisete,vingute jne.Ei taha teiega keegi suheldagi.Ja lastel ei ole viga midagi,viga on vanemates kes ei oska neid kasvatada,lapsega on vaja tegeleda ,rääkiga,õpetada,suunata.Kahjuks on neid vähe kes seda teevad.Mõnele on laps uhkuse asi "näe mul on",aga kahjuks ei oska ta sellega rohkem midagi peale hakata.See on see vaba kasvatus,kasvame ja teeme mis tahame.Naised aitab pilvedes hõljumisest aeg on maapeale tagasi tulla,hakata mõtlema!

marym - just-just, muidugi ila, sest SINA mõtled teistmoodi, Ja muidugi hakkame me KÕIK lapsi tahtma, siis kui selleks liiga hilja on. Lisaks oleme me KÕIK üksikud vanadürdukud, kellel mitte kedagi teist elus pole, ei meest, ei vendi-õdesid, nende lapsi, sõpradest-sõbrannadest rääkimata. Ja LOOMULIKULT hakkavad sinu lapsed sul vanas peas iga päev külas käima, sind lõbustama ja sul kätt hoidma. See ju ongi laste kohus - hoolitseda, et sa vanana üksi poleks, eks? Huvitav küll, kust kõik need kurvad lood vanadest, kes oma laste poolt kuhugi vanadekodusse pistetud ja siis sinna lihtsalt unustatud, kes neid iialgi ei külasta, ei hooli, sest nii kiire, nii kiire on...