jah, mõelge hoolega enne kui lapsed teete. minul on hoolega planeeritud ja väga tahetud. kuna olin harjunud palju aega omale kulutama, siis nüüd pole seda aega üldse. sain musta masenduse sellest. lisaks pidevad haigused, mis väikelapsi kimbutavad. viimase kvartali jooksul on üks lastest vaid tõesti mõni nädal täitsa terve olnud. sai lõpuks järjekordsele antibiootikumikuurile terveks. nüüd on aga järgmine haige, nutab kogu aeg, minul magamata ööd, midagi teha ka ei oska. kõik kodused ravivahendid järgi proovitud. abitus ja ahastus tuleb peale. väljas ka kogu aeg pime. vahest tahaks asjad võtta ja üksi kodust minema joosta. aga kuhu ma ikka jooksen, omad lapsed ja tahetud. jahhh.. nii, et kui olete närvilisema loomuga ka, mõelge enne palju kui lapsed saate. teil võib juhe kokku koosta.

või, et sina tegid endale lapse sellepärast, et ta sind poputaks kui sa vana oled, ahsoo ja mina mõtlesin, et ikka armastusest laste vastu.

marym,


"Ei viitsi kohe sellist ila lugeda,kõik kes te ei soovi lapsi,hakkate seda tahtma."

See on sinu vale arvamus. Nimelt osad naised ei hakkagi tahtma. On nii tuttavate kui sugulaste hulgas vanu lasteta naisi, kellega erinevatel asjaoludel suhtlen. Nii 50-ndates kui 80-ndates. Kuni surmatunnini kordagi pole kahetsenud, et neil lapsi pole. Olen nendega isiklikult rääkinud. Nad on elanud sisutihedat ja rikast elu, neil on olnud erinevaid mehi ja abikaasad, huvitav eriala, reisimised, piisavalt raha(mida pärandada sugulastele). Kuid nad on eluaeg armastanud RAHU ja VAIKUST kodus, nad on isiksused ja nende õrn närvikava poleks talunudki lastekisa-lapsenuttu-jonni.Lisaks pole neil kunagi olnud soovi kellegi eest hoolitseda, neil pole isegi koera ega kassi kodus.

"vanas eas ei ole teil midagi ega kedagi,olete üksik mandunud vanamoor,kade ja kiuslik,kägisete,vingute jne."

Võin kinnitada vastupidist. 1. Neil on sõbrannad ja tuttavad, kellega sageli kokku saavad + mõned noored sugulased, kes vaatamas käivad (kunagi pärandus kukub ja tuleb häid suhteid hoida:)
2.Nad ole ei vinguvad ega kiuslikud. Otse vastupidi-nad on elegantsed, elujaatavad ja laia silmaringiga vanaprouad, kellega mul on huvitav rääkida. Käivad sõbrannadega ja endiste töökaaslastega kontsertidel ja teatris rohkem kui mõni noor inimene. Isegi reisima ronivad ja vanust 70:) Pole nende suust veel kuulnud vingumist, et kõik on kallis (erinevalt keskmisest penskarist), ilmselt on neil rohkem raha kogunenud:) Niiet kokkuvõttes võib öelda, et igaüks valib OMA TEE elus ja õnnelik inimene on see, kes on oma valitud teega rahul.

Heh, täiesti üllatav, et siin polegi laus räuskamist, sõimamist, lastetusmaksu pooldamist jms., mis tavaliselt selliste teemade peale tuleb, samas lastega inimeste poolt "õige tee" näitamist kohtab siingi, samas need, kes ütlevad, et kohe kindlasti lapsi ei taha, kritiseerivad üliharva perega inimesi.
Võtame ühe tsitaadi:
"Abielu ja lapsekasvatamine polegi ju mingi roosamanna, õnnis tunne ja pidev rahulolu. See on raske töö."

Abielu/kooselu koha pealt jään küll eriarvamusele, aga laste peale läheb palju nii aega kui raha ja seda ikka üsna pikka aega. Pereinimesed süüdistavad tihti neid, kes lapsi ei taha, tihti isekas käitumises väites, et elu koosnebki kohustustest, lastetud elavad materiaalselt paremini oma sündimata laste arvelt jms. Lapse saamine oleks siis nagu kohustus, kuid küsiks siinkohal vastu, kelle ees? Stop, enne kui hakkate elu mõttest ja ülesandest rääkima, vaatame pisut, mis see elu mõte ja missioon siis olla võiks. Oletame, et järglaste saamine ja kasvatamine. Aga miks järglased, mis nende elu mõte on? Ikka järglasi saada. Ühesõnaga "peab sellepärast, et peab", samas kurb aga tõsi - kui kogu inimkond välja sureks, siis mitte keegi meist puudust ei tunneks. Lihtsalt olla ja võtta kohustusi selleks, et olla ja kohustusi võtta on ka nagu tobe, seega hästi elu mõtteks ei sobi, see tekitaks liiga destruktiivseid mõtteid.
Samas... enamik inimesi püüdleb teadlikult või alateadlikult ikka parema ja õnnelikuma elu poole. Elu nautida ehk õnnelikult elada kõlab juba palju paremini ja mina siin elus muud mõtet ei otsiksi. Kui võtta kohustusi, siis minu tagasihoidliku arvamuse järgi vaid selleks, et läbi nende saada midagi, mis elu kuidagi paremaks/õnnelikumaks muudab. Paljud soovivad lapsi ja perekonda ja usuvad, et see neid õnnelikumaks teeb. Tihti ka teeb ja kes saaks neile seda siis keelata. Samas mis õigusega tulevad nad ütlema, kuidas teised oma elu elama peavad? Kui nad on nii õnnelikud ja rahulolevad, siis miks nad ei naudi, miks nad kulutavad oma väärtuslikku aega hoopis üritades parandada asju, mis polegi katki ehk jäärapäiselt juhatada "õigele teele" neid, kes on küll teistsugused valikud teinud, kuid samuti oma eluga rahul. Olen üldiselt tolerantne inimene, aga see tõesti ärritab, kui keegi arvab, et teab paremini, mida ma tahan ja kuidas ma oma elu pean elama ning surub seda arvamust lolli järjekindlusega peale.

Lõpetuseks üks natuke teistsugune lugu. Tean üht 30ndates naist, kellel on tõesti ilusad pikad juuksed. Ilu on muidugi vaataja silmades, aga minu arvates on ta väga kena. Sõbrannad ja kolleegid küsivad ikka ühtepuhku, millal ta juuksed ära lõikab, aga talle meeldib nii ja ei lõika. Meeste tähelepanu saab ta rohkem kui sõbrannad ja kolleegid(raske muidugi hinnata, palju juuksed siin määravad, aga kuigipalju kindlasti). Siinkohal võiks küsida, miks sõbrannadel/kolleegidel tema juustega nii suur mure on, kas a) kadedus b) nende arvates ei sobi c) siiras mure, et nende juuste kammimisele ja pesemisele kulub rohkem aega ja seda aega saaks palju kasulikumalt kasutada. Isiklikult arvan, et pigem variant a... ja paralleele tõmmates ei erine see oluliselt neist, kes on n+1 titte (tahtnud ja) saanud, vinguvad nüüd kui raske neil on, aga teisi agiteerivad ikka lapsi saama ja muidugi mida rohkem seda uhkem.

Kui keegi seda ikka veel loeb, siis midagi natuke lõbusamat http://naistekas.delfi.ee/foorum/read.php?f=83&i=66047&t=66047 - nali naljaks, aga kas see peakski siis elu unistus olema?:)

"Sõbrannad ja kolleegid küsivad ikka ühtepuhku, millal ta juuksed ära lõikab, aga talle meeldib nii ja ei lõika. Meeste tähelepanu saab ta rohkem kui sõbrannad ja kolleegid"

Siin vaid 1 mure: kollegid ja sõbrannad on lihtsalt kadedad, et see naisterahvas kenam välja näeb kui nemad.

MIna ka lapsi ei taha. Pole mitte kunagi tahtnud. Esiteks on mul tokofoobia ja igasugune rasedus ja sünnitamine tekitab vastikust ja on jälk!
Kõik ei peagi mingid kraanikausi külge klammerdunud ja titetagumikke küürivad kodukanad olema.
Saab ka muudmoodi elada ja oma aega muudmoodi ja palju rohkem väärtustada.
Ja lisaks on veel rahvast nii palju, et milleks ma peaksin ülerahvastatusele kaasa aitama, nagu siin eespool keegi mainis.
Ning sünnitamine on selline jubedus ja inimese piinamine, et seda ma ei kavatse iial teha, ma peaks siis enda peale ikka väga vihane olema, kui laseksin endal kusagil laua peal röökida ja piina taluda ja lisax muule veel puruks ka rebendada. No ei.
Naistel peab ikka valikuvõimalus ka olema ja oma elu üle otsustab iga iseseisev naine ise.

Mul on täpselt samad emotsioonid ja mõtted, mis eelmisel kirjutajal.

Ka mina ei taha lapsi. Lapsed ei ole siin maailmas mitte ainuke väärtus. On ka muud.

ei mina lapsi taha.

Ega ei peagi kõigil naistel mingid titeräbalad kraes olema.

Sünnitamise ja armid ja titekaka elaksin üle, olen oma põlvkonna vanim tüdruk ja kõid õed-vennad-nõod hoidnud ja nende pepud kasinud... Kõik see on köki-möki selle vastutuse kõrval, mida tähendab oma geenide edasi andmine, kasvõi poolte. Ma mõtlen, et mis ema ma selline oleksin, kui annad edasi depressiivsed geenid, mis võivad päevi sisustada sellega, et mõtiskleda, kas tappa ennast gaasi või mürgiga... ja tõesti, titekisa üle 2h oleks "kätkisurma" põhjuseks küll... Ma lihtsalt ei suuda oma lapsele soovida nii hullu elu, kasvõi pooltki, kui oli (ja on) mul endal. Ja inimene pärib lastekasvatusmustri oma vanematelt, see käsen-poon-ja-lasen ning minu-maja-minu-reeglid meetod mulle ei sobinud, aga nii palju olen ennast jälginud, et vähegi pahurate lastega on samad võtted kerged tulema... ma olen selleks liiga laste heaolule mõtlev, et ise sünnitama hakata!

Mina ei kavatse ka sünnitada. Milleks oma keha rikkuda ja sünnitamisega ennast niimoodi loomakombel piinata?
Räägitakse küll, et praegu on väga paljud keisrilõike valinud, aga ei taha sellegipoolest lapsi. 9 kuud on liiga pikk aeg ja mulle on enda enesetunne ja heaolu esmatähtis ning ei hakka ka sellega ennast vaevama, vaid elan täisväärtuslikku elu koos spordi ja muude hobidega. Palju olulisem on lai silmaring ja muud kultuuriväärtused , sealhulgas reisimine ja maailmaavastamine, kirjandus, kultuuriüritused jne jne.
Olen selline inimene, keda pole lapsed kunagi huvitanud ega hakka ka.

Minu ainukesest kooselust nooruses ei saanud asja. Hiljem oleksin võinud küll vallaslapse muretseda, aga mitmed hoiatavad eeskujud olid silme ees, kus selline suurest lapsetahtmissoovist muretsetud vallaslaps oli kas haige (autist) või läks üle käte (pätiks). Mõtlesin, et oleksin enda peale küll siis vihane, et oli mulle seda tarvis. Ja läkski õige aeg mööda, aga ma ei kahetse seda sugugi. Kes teab, mis oleks selle ukse taga olnud, mille ma avamata jätsin... Mulle meeldib mõelda, et seal poleks olnud minu jaoks mitte midagi head.

Palju õnne. Tegid targasti, et nooruses vastu tahtmist lapsi ei saanud, nüüd kui sul on õige aeg on see laps oodatud ja kindlasti armastatud.

Olen 23. aastane ja ka juba aastaid kindel olnud, et minu poolt ühtegi last ei tule ning ei suuda ka lähima 5...10 aasta sees kujutada ennast lapsega ette. Kuigi sõbrannad ja tuttavad (minust nooremad muideks) saavad riburada pidi lapsi, ei ole endas see soov pead tõstnud. Isegi nende laste süles hoidmine ja kussutamine ei ole minus nö emalikke tundeid tekitanud.

See otsus on teadlik. Ma lihtsalt tean, et pole laste jaoks loodud. Olen selleks lihtsalt liiga kannatamatu ja närviline ning kogu see vastutus, et kasvatada sellest väikesest inimesest korralik, vastutusvõimeline ja intelligentne kodanik, käib minu jaoks üle jõu...

Mina olen ka üks selline, kes ei ole kunagi tundnud seda ürgset bioloogilist emakssaamise tungi ja arvasin, et jään lastetuks. Siiski jäin varastes kahekümnendates kogemata rasedaks ja mõte abordist tundus jäle. Aga ootamatult selgus, et olen hea ema ja mu mees on hea isa, me mõlemad naudime lapsevanemlust ja meil on rohkem anda, kui isegi arvata oskasime. Just seepärast olen puhtalt mõistusega kalkuleerides sünnitanud veel kaks last, kuigi bioloogilist tungi ei tekkinud endiselt ja mingi tasandil isegi kartsin uut rasedust. Mis ei tähenda, et ma oma lapsi ei armastaks või nendest suurt rõõmu ei tunneks.

Koik inimesed on erinevad. Ei kujutanud ette samuti, et mul sunniks laps. Elu viis mind eestist eemale, 3-4 aastaga elasin rutiinivaba elu palmisaarel, iga paev pidu, paike ja meri.
Kohtusin samuti oma tulevast abikaasat seal ja peale enda nn tuhjaks laskmist avastasin, et mis mu elus siis ikkagi on? Korgharidus olemas, hea too, mees, aga midagi oli puudu...
See nn enda tuhjaks laskmine pani mind motlema, nuud olen abielus ja kohe varsti ema :)

Hirmudest laste ees ei saa ehk ule, aga elage ennast samuti valja ja siis moelge uuesti, kas te ikka tahate pasi voi ei :)

ma üle 30, on kõrgharidus, elukaaslane, edukas karjäär jne. Kuid lapsesoovi pole veel tekkinud ja ausalt öeldes väikelapsed üldse ei meeldigi, see kogu titelapimajandus, titekisa jms tundub nii eemaletõukav..Ilmselt ei tekigi soovi lapsi saada, elu on niisamagi nii sisutihe ja huvitav.

mis vanas eas saab, k6igil s6brannadel on lapsed, meest endal ei ole (kui on siis v66ra kaasavaraga eelmisest kooselust). yhiseid teemasid omavanustega pole, sest nemad heietavad kus koolis kellegi laps käib v6i mida teeb, perekondlikke ja suguv6sa teemasid. sinu kerge ja lastevaba elu ei paku neile v6ibolla huvigi, paha kuulata sellist palmide all beesitamist kui ise kohustustega h6ivatud..
??

laps juba suur ja ma ei taha saada vanaemaks. Ma lihtsalt ei kujuta ette päeva, et nüüd olen vanaema. Võibolla on see omamoodi kogemus??

armastus ja paljunemissoov on seotud. kui tunned tõelist armastust, siis soovid ka last.

ikka küll nii, et armastus ja paljunemissoov on seotud.Kuidas sa saad nii seosetut ja mõtetut asja kirjutada??
Ma tean väga paljusid tuttavaid kes armastavad oma kaaslast väga, aga ometi lapsi nad ei soovi ja minul endal on samuti nii. Niiet sinu väide küll paika ei pea.
Lapsesaamise soov on seotud ainult sellepärast, et sünniks kas pärija või siis soov oma suguvõsa elu edasi kanda, muud midagi.

Kuni 30a õppisin tegin palju tööd, reisisin. Kuni sinna maani oli se alateadlik otsus. Mõni aasta hiljem nagu välk selgest taevast diagnoositi mul väga raske pärilik haigus mis 90% tõenäosusega ka lapsel avaldub. Kuna peale selle haiguse avaldumist oled elulõpuni väga kallite ravimite peal siis surusin oma isikliku tahtmise alla ja mõtlesin oma võimaliku tulevase lapse kannatustele ja tegin otsuse teda siia ilma mitte tuua. Lapsed mulle meeldivad ja mina lastele ka aga leian, et vahest tuleb oma ürginstinktist ja soovidest osata ka kaugemale vaadata.

- Autor: asjad on nii, et ....
Aeg: 02-19-10 11:13
armastus ja paljunemissoov on seotud. kui tunned tõelist armastust, siis soovid ka last.-

Ei ole absuluutselt seotud! Suur armastus paneb tahtma mitu korda päevas seksida küll jah. Paneb tahtma teisele kõike head teha, asetama armastatu soove enda omast ettepoolegi jne. Kuid siiski ei pane see tahtma rase olemist, sünnitusvalusid, kakaste mähkmete vahetamist, unetuid öid, oma elu keeruliseks muutmist jne. Miks ma pean tahtma paljuneda, see ju ainult segab armastatuga 2-kesi koosolemist.

Jälle see teema. Ma ei taha putru ja ma ei söö putru.

And so what? Keda see peaks huvitama?

Ei mõista mina ka miks peaks kõik naised lapsi tahtma.Juba mõnda aega valitseb maailmas ülerahvastatus, seega mina küll ei plaani sellele keerulisele olukorrale veelrohkem kaasa aidata. Kunagi keskajal, kui inimesi tunduvalt vähem oli ja rahvastiku tihedus hõredam, elati palju paremini ja üksmeeles, ilma vihkamise ja muude vastikusteta, mis tänapäeval on aset leidnud.
Ka oli atmosfäär ja loodus puhas, mida praeguse olukorra kohta küll öelda ei saa.
Mina elan oma igapäevast elu ja ma ei ütleks sugugi, et mu elu ilma lasteta tühi ja mõtetu oleks. Olen just vastupidi väga rahul. ;)

nonäed siis, tundub, et peale minu on ikka päris palju naisi, kes samuti lapsi ei taha. normaalne. ega kõik ei peagi iivet tõstma.

ei kavatse mina ka nende tittedega rahmeldada. muudki teha.

ei mina lapsi taha:)
pärast otsi meest kes isaks hakkaks, elatist maksaks, käi suure kõhuga ringi, siis otsi lapsehoidjaid, mingi titekisa, hiljem läheb li.. või pätiks kätte ära- ei, tänan

Mina ei taha ka lapsi, aga samas kui tõesti tekib kellegagi meeletu keemia, siis miks mitte. Paraku peaks ka minu puhul see teine pool vastukaaluks mu ebastabiilsusele olema väga rahuliku närvikavaga, aga muul juhul (a'la hakkan üksikemaks vms) on see täiesti välistatud.

Keegi eespool ütles juba õigesti: lapsed ei garanteeri, et vanaduses ei ole üksi. Nagu ka laste puudumine kurba vanaduspõlve: lasteta naistest, keda tean, on enamus ääretult intelligentsed ja erudeeritud inimesed, kes on organiseerinud endale sisuka ja põneva elu, teostades ennast oma kutsealal, mille kaudu nad panustavad kogu ühiskonda.