"armastus ja paljunemissoov on seotud. kui tunned tõelist armastust, siis soovid ka last"
MIDA? Ilmselt mul on kaine mõistus armastusest mööda läinud.
"Mul on täpselt samamoodi, ainult selle vahega, et ema just ei soovita mul lapsi saada, ütleb, et ma olen liiga närviline ja ebastabiilne selleks"
So? ma olen endiselt selline, aga lapse jaoks olen skitsofreeniliselt teinud nö.teise mina.Saame hakkama. Kõik inimesed lihtsalt ei sobi emaks (ja vaat see teema,ehk siis puuduvad ematunded alles hurjutamist tekitab),mina ka mitte.
Mulpole olulisi ematundeid ka pärast 5 aastat emadust,rohkem söbrantsi-tunne.Jah,nüd loobitakse poriga aga ohkjatele teadmiseks,et lapsega kõik korras.
Olgugi,et ise ema, ei salli ma võõraid lapsi,eriti vihkan vinguvaid tittesid ühistranspordis.Krt,mul lapsevaba aeg ja mingi poolemeetrine vingub.
Mind pommitati aastaid suguvõsa-tuttavate poolt küsimustega "et no millal siis...".Keegi ei teadnud,et ma olin 16,kui otsustasin,et 30 aastaselt saan ma täpselt ühe lapse ja teatud mehega.Nii läks ja nii ma tegin. Ma hoidusin eelneva aastakümne lastest ja keeldusin lastega perede juures külas käimas,täiesti utoopiline maailm oli see titendus.Mul muutis täpselt 1 öhtu elu,polnud ma valmis ei majanduslikult ega psüühiliselt muutuseks ja teist korda enam ei kavatse korrata.
Ootan ainult,et põnn suureks saaks ja ma saaksin enda elu edasi elada.
Perekond piinas lapseteemaga ka mu paar aastat nooremat õde,teadmata,et tal katkes aasta jooksul 2 rasedust ja laps on väga oodatud.
Minu meelest vanemad ei sünnita siia maailma lapsi enda ja oma unelmate täitmiseks vaid iga laps on isiksus ja neil on nö.vaba tahe.
Mul isiklikult on täiesti savi, kas ja kui vanalt mu oma laps lapsi saab (kui saab ja tahab) ja ma pole elu sees kelleltki tuttavalt paarilt küsinud et "no, millal siis järelkasvu oodata,te ju 120 aastat juba koos olnud"