Mehed petavad pmst kolmel olukorral.
1. Lihtsalt kuskil pidus, üritusel, välisreisil vms. ei anta joogise peaga aru ja läheb asi käest mõne külgekleepijaga. Minu arvates andestatav kuna ei ole võimalik, et kõikide sobivuste kokkulangemisel ei võiks mingil hetkel nõrk olla. Sellegipoolest ei kujutaks ise ette mis teeks kui naine petaks.
2. Ollakse edukas ja rikas mees kes suhtubki asja nii, et kui palju tibisid ja naisi külge kleebib ja mugavalt annavad siis pole viisakas ju keelduda. Oma naine aga võetakse selline kes kasvataks tema kui tegija lapsi, kasiks kodu, peseks pesu ja teeks süüa. Naisel üldiselt pole materiaalselt millestki puudust ja käiakse ka koos perega soojamaa reisidel jne. aga asi ongi selles, et mees üheltmaalt kepib teisi naisi rohkem kui enda oma. 99% juhtudest oma naised ka teavad ja lepivad sellega kuna mugavast elust on raske loobuda, sest ise sellist taset ei suudeta saavutada.
3. Ongi see nigu eespool jutuks olukord ehk siis kas majanduslik raske aeg vms. ehk emotsionaalne madalseis mõjutab suhtumist üksteisesse, ollakse närvilised, nähvatakse kergesti ja kiputakse hädades süüdistama teist. Kuna pinge on üleval koguaeg on asjast rääkimine raske kuna pigem läheb rääkimine kiiresti üle tüliks. Ehk siis on selline omaette nohisemine ja näotegemine, et "mis viga - ei midagi" suhtumine. Kuna Eesti inimese loomuses on olla kinnisevõitu ja samas kange iseloomuga kes eeldab, et teine pool võiks algust teha ei arenegi asi kuhugile. Samuti nagu alati öeldakse siis nö. võõrale on kergem muret kurta. Noh ja siis satutakegi mõne sellise emmekese olemisega lohutaja otsa. Põhimõtteliselt sama keiss nagu äsja mahajäetud inimesega kes on emotsionaalselt nõrk ja suht aldis nägema ideaali lohutajas.
Iseenesest pole siin tegu ju aint meestega vaid naistega täpselt samamoodi.