100% nõus B.-ga

Olen B-ga samuti nõus.

On ikka suur vahe, kas sulle tehakse operatsioon ja sa pead sellest toibuma või pead määramatu aja ebainimlikus olukorras kohutavate valude käes vaevlema.
Operatsioonijärgsel taastumisel on sinu võimuses kasutada valuvaigistavaid medikamente. See on ju loomulik, et inimene ei ole sunnitud valu tundma.
Sünnitusel teatas mulle aga ämmaemand pärast 15 tunnist vaevlemist, kui ma enam isegi aru ei saanud kes ma olen ja kus ma olen, et valuvaigistit praegu ei saa, sest muidu ma ei saa sünnitatud.
Rohkem ma ei sünnita ka ilma keisrita, sest mulle tundub, et mul ei oleks valusam olnud, kui keegi oleks mu käe otsast lõiganud.

Minagi oleks sünnitusel lahkunud siitilmast, kui arstide kiire abi ja arusaam minu väga kriitilisest olukorrast pärale poleks jõudnud. Ja muidugi tänu lapse isale, kes sünnituse juures viibis. Justnimelt, rebeneski sees midagi ja kaotasin juba teadvuse. Kindlasti mängis rolli suur laps, kelle ilamle loomulikul teel tõin - üle 4 kilo, pealegi veel paar nädalat tähtajast üle ka läinud. Poiss kui ponks, aga mina sain uuesti elule ja olin tükk aega väga haige. Nii et, halvemas olukorras olekski läinud.

aga keda kotib? mis nad siis sigivad nigu küülikud, seda veel olukorras, kus tegelikult pole valmis ei sünnituseks ega ka lapse kasvatamiseks.

Ei tea jah, miks mehed sigivad kui küülikud. Sünnitada ei oska ja lapse kasvatamises ei osale, vaid tõmmatakse juba uue emase jalge vahele.

keegi siin väitis, et loomad ei sure poegimisel. surevad, surevad nii koerad, kassid, lehmad, hobused jne. jne.

Ei sure ikka küll. Vähemalt mitte poegemise kui sellise pärast. Ńeed on väga väga harvad juhud ja ainult siis kui loom on tõsiselt haige või näljas. See on ammu teada tõde, et loomadest kõige raskem sünnitus on ainult inimestel.

ei ole õige. tõuaretus on viinud mõne veisetõu nii kaugele, et loomulik sünnitus polegi enam võimalik.

Loomad surevad küll sünnitusel, läbielatud õudus.

Mis siin vaielda on? ? Looamd surevad siis, kui nad on haiged või näljased või on inimese kösi mängus. See on väga harv juhus. Vaata lõvisid või gaselle, kuskile nad sul ei sure! 2 min ja loomalaps käes ja kepsutatakse edasi. Ja vaata inimesi: röögitakse silmad peast ja pärast on veel veremürgitused ja laps kinni ja sada häda. Inimene on ainus liik, kel on raske sünnitus ja ainus liik, kus surrakse sünnitusel. Keegi ei väidagi, et loomi ei võiks surra, aga inimestel on see pigem reegel kui erand.

Ma pidin keiserlõike ajal ära surema, veri lihtsalt ei jäänud enam kinni.

Mida sa veel siis teinud oleks, kui oleksid ise sünnitanud? Oleksidki ilmselt verest tühjaks jooksnud.

peaaegu kõik lõhed surevad peale kudemist!

14:15: verejooksu oht on teada-tuntud keisrilõike risk ja esineb selle ajal kordi rohkem kui loomulikul sünnitusel. Mõtle loogiliselt: loomulikul sünnitusel ei lõigata sind noaga sügavalt lahti, vaid pead lihtsalt lapse õige hingamisega mööda sünniteid väljutama. Kui just platsentaga midagi valesti ei ole ja emakas normaalselt tagasi tõmbab, ei ole verejooksu oht eriti suur.

"Mõtle loogiliselt: loomulikul sünnitusel ei lõigata sind noaga sügavalt lahti,"


Õige! Sa R-E-B-E-N-E-D lõhki, nii seest kui väljast! Ja kui ikka ei mahu , siis veel lõigatakse skalpelliga ka ! (lahklihalõige). No thanx...

Jätan sünnitamata, aga loomulikku sünnitust läbi tegema ma ei ole nõus. Tahaksin lapsi, nendega koos olla ja hoolitseda, aga seda õudust ma ei tee iialgi läbi. Õnneks kolin pea inimliku suhtumisega riiki.

Olen nõus nendega, kes ütlevad et Eesti iibe tõstmiseks peaks naistele võimaldama vaba valikut. Alati jääb neid, kes valivad loomuliku tee ja see peab neile jääma. Minu meelest peaks tegema mingi kampaania selleks.

See Pärnu juhtum oli näide sellest, mis võib juhtuda täiesti loomuliku sünnituse käigus. Isegi kui keisrilõige on ohtlikum emale, siis lapsele kindlasti mitte. Lapsest sai invaliid ja ma loodan sellelt arstilt mõistetakse vähemalt miljon välja sellise asja eest.

Ja ma võin anda allkirja et ma olen nõus operatsiooni läbi tegema ja isegi maksma selle eest mõned tuhanded, aga see võimalus peab olema. Muidu ei ole see naiste jaoks tsiviliseeritud ühiskond. Seiske enda eest.

100% nõus naine-ga

to jeejee: ei rebenenud üldse. Aga ma tegelen joogaga ja oskan õigesti hingata, valisin sünnituseks õige asendi, samuti oli mul hea ämmakas palgatud, kes aitas lahkliha kaitsta. Põhimõtteliselt ongi see rebendivärk sageli ärahoitav või vähemalt leevendatav, ainult selleks peab ennast loomuliku sünnituse põhitõdedega kurssi viima.

statistikale.

Mind ei huvita see õige hingamine sest ma ei lähe iialgi loomulikule sünnitusele. Leevendamine ei ole piisav ka. See on minu kui inimese ja naise õigus valida oma tee ja kui seda ei saa, ma siia ühiskonda lihtsalt lapsi ei sünnita, vaid mujale. Päris paljud naised arvavad nii ja see on mõtlemise koht otsustajatele.

kuidas saab üldse võrrelda rebendit ja keisrihaava? rebend on naha ja sidekoe trauma, keisrihaav lõigatakse läbi naha, sidekoe, lihaste, närvide kuni emakani (kaasa arvatud) välja. need on valu ja taastumise mõttes suht võrreldamatud.

Mina jälle tean, kuidas noor naine peale keisrit jäi ikka aina kehvemaks, lõpuks tilgutite alla intensiivi viidi ja seal ikkagi suri. Olin temaga peale sünnitust ühes palatis ja nägin kõike seda seni, kuni ta teadvusetult intensiivi viidi...Ja talle tehti keisrilõige.

kuidas saab üldse võrrelda rebendit ja keisrihaava? rebend on naha ja sidekoe trauma, keisrihaav lõigatakse läbi naha, sidekoe, lihaste, närvide kuni emakani (kaasa arvatud) välja. need on valu ja taastumise mõttes suht võrreldamatud.


Keisrilõiget tehakse oskuslikult, mitte suvalt. Nad ei lõika sul mingeid "Juhtmeid" läbi. Sünnitusel võib sul ükskama kust rebeneda, nii sisemised organid kui ka väljastpoolt. Selline ise rebenemise õmblusi on raske ilusti teha. Kui on aga oskuslikult keisriajal lõigatud sirgelt ja ilma rebestamata, siis on seda parem kokku õmmelda ja paraneb ka paremini ja kasvab õigesti kokku. Loomuliku sünnituse valu on jah jubedam kui keisri oma. Sü nnituse ajal on põrguvalus terve see aeg (2 ööpäeva+-), keisril on väike haavavalu ainult peale seda. Olen teinud läbi mõlemad ja kiidan keisrit taevani. Ei soovita kellegil loomulikku teed valida, piinelda teadmatu aja seal (mul 32h), rebenedes igalt pool katki, saada veremürgitus, minestada korduvalt, siis klopsitakse sind üles ja kästakse edasi pressida. Milleks?? Keisrilõikega sain poole tunniga lapse kätte, lapsel polnud mingeid traumasid ega muljumisi nagu esimesel ja mina olin puhanud ja värske, kohe hakkasin lapsega tegelema mitte nagu esimene kord kus ma mitte kedagi näha ei tahtnud, sest ma olin omadega nii läbi ja see pilt ei kustu iial eest. Keisrilõige oli vaid nuusata, paar päeva pärast keisrit natuke valutas nagu peavalu moodi ja kõik. Ei pidanud valust röökima tunde nagu loomuliku sünnitse puihul.

Aga mina maksumaksjana, ei taha kinni maksta nende naiste keisrilõike operatsioone, kes lihtsalt ei julge loomulikul teel sünnitada või ei huvita neid õige hingamise võtted. Erinevad meditsiinilised näidustused on muidugi iseasi. Minu pärast nad võivad ju "keiserdada", aga tehku siis seda oma raha eest kuskil erakliinikus.

Statistikaameti kodulehel saab tutvuda nubmritega, kui palju naisi Eesits sünnitusel sureb. Arv oli väga väike, a la 1 naine aastas.

Muuseas sünnitussurmade arv on ka ajaloos üllatavalt väike. Keskajal ja kuni 18. sajandini, kui sünnitati kodus, surid hinnanguliselt umbes 1% Euroopa naistest sünnitusel. Tiisikused ja tüüfused olid palju suuremad tapjad. Kõige surmavam oli sünnitus seevastu 19. sajandil, kui linnades sünnitajad kolisid haiglatesse, aga arstidel polnud veel kommet käsi pesta. Arstid katsusid järjest mitme naise emakakaela ja levitasid baktereid ühelt teisele. Mõnes sünnitushaiglas suri sel perioodil koguni üle 50% sünnitajatest.

Aga eesti on pigem see olukord, et sa oled küll nõus ise maksam, aga ikka pead keisrit välja nuruma. See ei ole õige.

Oleksin rõõmuga olnud nõus kulud ise kandma, aga kahjuks näidustuste puudumisel pidin minagi ligi ööpäeva piinlema. Ja muuseas olin ka suur aktivist enne sünnitust ja uurisin/lugesin, aga lõppkokkuvõttes läks ikka nii nagu läks.
Rohkem ma midagi sellist ette ei võta.

Aga ka mina olen maksumaksja ja ei maksa mitte vähe makse ja haigekassale samamoodi ning oma rahadest, mille ma sinna magama panen (olen terve inimene ega kasuta palju haigekassateenuseid) on mul õigus saada ka nüüd midagi vastu ehk siis keisrit, kui tahan. Milleks ma maksan üüratuid summasid, kui ma miadgi vastu ei saa? Need summad, mis nad minult saavad, saaksin teha mitukümmend keisrit ja veel pealegi. Nii et ära tule jahuma, et sina maksumaksjana ei ole nõus, sest ka need naised, kes keisrit tahavad, on samasugused makskumaksjad ja maksavad ehk kordades rohkemgi makse kui sina.

mar: Ma olen samuti mõlemad läbi teinud ja minu jaoks oli just loomulik sünnitus kordi kergem. See valu pärast keisrit oli mulle talumatu, kestis nädalaid ja valuvaigistid ei võtnud seda ära, ainult natuke leevendasid. Sünnitusvalu vahel on vähemalt minutid ilma valuta, kus saad hinge tõmmata, keisrivalu aina näris ja näris. Kolm päeva pärast loomulikku sünnitust oli mul kõht kadunud, keisrikõht oli veel mitu kuud.
Rebendeid mul ei olnud, aga repliigi korras: rebenditest ei ole võimalik verest tühjaks joosta, keisrihaavast küll.
Me mõlemad üldistame muidugi isikliku kogemuse pealt. Samas objektiivselt võttes on ikkagi keisrilõige naisele ohtlikum, võimalikud tüsistused on palju raskemad. Ka veremürgituse risk on kordi suurem. Seda kinnitab iga arst.

"Me mõlemad üldistame muidugi isikliku kogemuse pealt. Samas objektiivselt võttes on ikkagi keisrilõige naisele ohtlikum, võimalikud tüsistused on palju raskemad. Ka veremürgituse risk on kordi suurem. Seda kinnitab iga arst."

vale jutt. Keegi ei saa öelad, kumb on ohtlikum. On naisi/lapsi, kelle elu saaks keisrilõikega päästa, sest loomulik sünnitus on võimatu või raskendatud (veremürgitus, rebendid, kitsas vaagen, suur laps, nabanöör ümber lapse kaela). Selliseid asju ei saa ette teada. Sellepärast ongi loomulik sünnitus ohtlikum, kuna ei näe osasid asju ette, keisrilõige läheb aga 99% tõenäosusega kindlat rada pidi ja kõik on ette teada. Muidugi ei saa välistada, et keisri puhul midagi ei juhtuks, aga lapsele on see ohtutum, kuna laps ei saa kuskile kinni jääda ega lämbuda. Lõppude lõpuks polegi vahet, kumb on ohtutum või mugavam. Naisel ON ÕIGUS valida, kumba tema tahab. On naisi , kelle jaoks tundub keisrilõige ainus inimlik väljapääs, teise jaoks on keisrilõige kõige hullem asi mis üldse olla võib. On naisi, kes on peale keisrit sama päev ringi kepsutamas ja ei valuta midagi ja on naisi, kes nädalaid ja kuid ei suuda end liigutada. Täpselt sama kehtib ka sünnituse kohta, mõni saab 10 minutiga lapsega maha ilma mingite valudetta ja teine talub põrgupiinu 2 ööpäeva jutti ja siis lõpetab ka keisriga. Mind näiteks hirmutabki see, et ma ei tea ette. Loomuliku sünnituse kulgu ei tea kunagi ette , keisrilõike puhul tean täpselt , mis mind ees ootab ja oskan sellele lainele end sättida. Kui pärast virisen, siis oma süü -. ise valisin selle ja saan jrgmine kord teist teed proovida kui ei meeldinud. See on minu keha ja minu otsustada kas ma tahan sünnitada vees, selili, kõhugi, kükakil, keisrilõikega v´ms. Teised ärgu tulgu moraali lugema ja õpetama. Eeldatavasti on tulevase lapse ema mingigi hariduse omandanud, maailmavaade on välja kujunenud, on uurinud erinevate meetodite plusse ja miinuseid, tunneb ise oma keha ja vaimu ning soovib lapsele parimat. Sellepärast ongi äärmiselt kummaline, et 21. sajandil peab keisrilõiget nuruma. See, et ema nii soovib, on ka PÕHJUS, mitte pühjus pole ainult puhtfüüsiline. Keisrisoov ei tule lambist. Mind küll ei häiri või ei sega, kui kodanik Maarja tahab keisrit. Minu pärast tehku või 10 keisrit jutti, mis see minu elu segab? Peaasi, et inimene ise on rahul ja õnnelik. Kui mina tahan, sünnitan ise kui ei taha, teen keisrilõike. Kelle asi see on? Selline tunne, et tuliselt keisrite laitjad on tõsises hirmus, nagu otsustaksid keisrinnad nende saatust. Olge õnnelikud oma valikutega ja las teised teevad ka omi valikuid. Keegi ei suru kellelegi midagi peale.

Ma ka ei saa aru, miks koguaeg keisrinnad vs tavasünnitajad vaidlevad. Mis siin vaielda on? Leppige sellega, et inimesed on erinevad, neil on erinevad soovid ja ootused. See, mis sinu jaoks on vastik ja jube pole seda mitte teise jaoks. Minul on sügavalt suva, mil viisil keegi oma lapsed saanud on. Nii keisrinnad kui tavasünnitajad on saanud omale ilusad ja terved lapsed, emad on rahul ja õnnelikud , mälestused on ilusad , ükski haav pole ka veel kinni kasvamata jäänud - kõik on ju tore ja saanud oma eesmärgi lõpule viia - lapse. Mis tähtsust see omab, mil viisil? Ega see lapse siia ilma toomise viis ei tee sind paremaks emaks. See saamise viis on köömes selle kõrval, mida sa hiljem tegema pead hakkama ja läbi elama. Ei saa aru, milleks koguaeg vaielda keisri ja tavasünnituse teemadel? Mis see teile annab? Teil laps käes, olge õnnelikud. Ei ole vaja teise valikutes susida. Teie ei näe teise inimese sisse, miks ta seda tahab ja tae i peagi seda teile seletama. Keisrilõige peaks olema iga naise õigus ja vaba valik. Täpselt samamoodi on õigus inimesel end purju juua, suitsetada ja autoga pangalt alla sõita.