Ei ole. Juttu on ainult surmariskist, this risk näitab seda. Aga eks lugege ise ja otsustage.

"There is a very small risk of death during a delivery for both you and your baby. This risk is three times greater for a caesarean section than for a vaginal delivery. It is important to remember that this procedure has saved the lives of many women and babies over the years. Where a danger to health has been identified, the risks of a caesarean section are usually far outweighed by the risks of not doing it, particularly in an emergency situation."

Ma olen ka isesünnitanud aga sellist juttu nagu see napakas "ema" küll ei ajaks. Ei tee see minust miadgi paremat ema, et olen ise sünnitanud. Paljud naised tahavad ise, aga juhtub midagi ja nad viiakse erakorralisele keisrile - "ema" loogika järgi on nad siis ka automaatselt halvad emad, et ei lase endal ära surra ja last vigaseks sünnitada. Minu õde on olnud algusest peale isesünnitamise vastu. See on tema jaoks lihtsalt tülgastav ja küige jubedam asi maailmas - sai keisri. Võin vanduda, et ta on mitu korda parem ema kui mina, kes ma ise sünnitasin. See, mil viisil naine lapse sünnitab, ei näita, kas ta oma lapsest hoolib, lihtsalt on naisi, kellele on see vastumeelne, mitte lapse pärast vaid enda. Loomulikult ta tahtis oma lapsele parimat, aga ta lihtsalt ei suutnud ise, teda ajas paljas mõte sellest iiveldama ja ülekere värisema. Minu arust pole see mingi näitaja, see on psühholoogiline probleem mitte tibindus. Tibidele peaks just suurt muret valmistama nende armike kõhul.

statistika on imeline asi. Keisrilõikeid tehakse siiski suuremalt jaolt siis, kui ema ise sünnitada ei saa või lapse ja/või ema tervis sünnituse ajal ootamatult halveneb. On olnud riskirasedus vms. Sellest ka suurem suremus. Teeme puust ja punaseks - keisri kasuks otsustatakse eestis näiteks tavaliselt alles siis, kui sünnitus ei kulge plaanipäraselt. Seega juba veidi hiljem, ema ja/või lapse olukord on juba halvenenud, keiser on viimane väljapääs. Mõni ime siis, et statistika järgi annab keisrile suurema suremuse.

Nõus kata-ga. Plaaniline keiser (kasvõi oma soovist) läheb ikka ette teatavalt ilusti. Kui aga naine viiakse juba sünnituslaualt alles erakorralisele keisrile, siis on selge see, et mida on nihu ja keisrit tehes muudab see asja raskemaks, sellest ka keisril suurem suremus ja tüsistused. Kui aga teadlikult algusest peale on keisrile minek, siis kulgeb see plaanipäraselt ilma viperusteta. Naised, kes on juba mitmeid tunde ise sünnitada üritanud, aga olukord halveneb ja viiakse erakorralisele, on selge, et sellisel keisril on rohkem tüsistusi ja probleeme kuna naisel oli juba enne seda probleemid.

Olen kuulnud, et üks tavalisemaid surmapõhjusi keisrilõike järel on tromb: kas tõesti esineb trombi erakorralise keisriga rohkem kui planeeritud keisriga?

Mul on mõlemad kogemused: esimese lapse sünnitasin loomulikul teel ja kaksikud tulid ilmale erakorralise keisriga. Igal juhul oli ise sünnitamine kergem ja taastumine kiirem. Samas jälle, kui kaksikutega juba peaaegu 12 tundi sai valutatud ja sünnitegevus ikka puudus, siis keiser oli ainuõige valik nii minu, kui laste jaoks.
Aga kahjuks tean ka mina juhust, kus plaanilise keisri tagajärjel ema suri - tromboosi tagajärjel.

Mul on ka mõlemad kogemused. Esimene siis ise ja teine plaaniline keiser. Minul läks nii, et isesünnitamine oli täielik põrgu. Ma ei taha siin pikalt seletada, mis hädad mul ja lapsed kõik olid. Kuulsin väga ähmaselt, et "see naine läheb küll käest" ja veel lapse kohta miadgi. Ei mäleta. Ausalt öeldes kartsin keisrile ka minna. Mõtlesin, et kui juba isesünnitades oli jama, siis mis veel keisriga. Aga näed, keiser oli nii kökimöki, et ei saanud arugi kui laps juba käes oli. Keisrihaavast ei mäleta midagi. Natukene nagu õrnalt valutas või pakitses, aga ma ei võtnud isegi valuvaigisteid, sest see oli nii tühine valu. Pealegi mul oli laps ning polnud aega keisrihaavavalule mõeldagi ;) Haav on nüüdseks täiesti paranenud ja udupeeneid armikreeme kasutades pole seda enam nähagi. Keiser on kindlasti palju parem. Pigem kannataks neid haavavalusid kui mitmeid tunde meeletult piinelda ja elusast peast pooleks rebeneda. Seejuures loomuliku sünnituse valu on väga tugev ja intensiivne, mis viib pildi eest, aga keisrihaav valutab nagu haav ikka peale neerukivideoppi vms. Tühine.

Mina olen sünnitanud ise ja plaanilise keisriga. Kartsin keisrit just neil eespool nimetatud põhjustel: operatsioon, vägivaldne sekkumine, ei teki sidet lapsega, imetamisraskused ja mida kõike veel. Tegelikkuses läks kõik väga kenasti ja tsiviliseeritult ning ülejärgmine päev olin juba jalul, nagu poleks midagi olnudki.

Minu kogemus ütleb hoopis seda, et meie meditsiinisüsteem paneb patsiendile liiga suure vastutuse otsuse langetamisel. Minu puhul üks arst soovitas keisrit, teine leidis, et sellise hädaga patsiendid saavad küll ise sünnitatud. Ja siis kästi minul, kes ma pole päevagi meditsiini õppinud, langetada otsus oma tervise üle. Ja kui ma siis otsustasin, et parem karta kui kahetseda ja valisin keisri, siis lugesin hiljem diagnoosiks 'horror partus' ehk sünnitushirm. Tere talv! Olen siiamaani pisut solvunud.

Nii et minu meelest saab selle sünnitushirmu diagnoosi küll ilmselt igaüks, kes vähegi suu lahti teeb.

Keskajal rebiti inimesi pooleks karistusena, kas päris kuriteo või nõidumise või muu sellise eest. Kommentaarid on liigsed. Kas saab ette heita, kui inimene seda kardab?

Need pole küll täie mõistusega naised, kes selliseid kannatusi on nõus läbi tegema. Ma isegi siis, kui miljon peale makstaks ei teeks midagi taolist.

keskajal enam

Jah me ei ela keskajal, aga sünnituse puhul on piinad ikka samad, tavasünnitus on ohtlik ja môttetu trauma ning piin tervisele ja see tuleks ära keelustada ning üle minna keisrile nii nagu Brasiilias enamik juhtudel käib sünnitamine keisrilõikega ja need, kes siin keisrit maha teevad, siis olge parem tasa, keiser on palju inimlikum viis sünnitamiseks, tavasünnitusel rebeneb inimene puruks teadvusel olles ilma ühegi valuvaigistita, aga keiser tehakse narkoosi ning tuimestuse all. - kellel vähegi aju on, see saab isegi aru, et keisriga sünnitamine on palju kergem ja inimlikum.

Jah, paljud kirjutavad, et vaat, oled is süüdi, kui rebendid tulevad! Hinganud siis õieti, mina hingasin ja mul ei tulnud rebendeid!
Inimesed on erinevad. Mõnel on pikad jalad, mõnel lühikesed. Mõnel on kartulnina, mõnel terav nina ja terava nina omanikud ei saa kartulninaga lastele öelda, et tegid ise midagi valesti, et sul kartulnina on, näe mul ei ole, mina tegin õieti! Kahjuks on ka sünnitusteed samamoodi erinevad ja need laiade sünnitusteedega naised käivad kitsamate sünnitusteede omanikke osatamas, et ise tegid valesti!

Mina tutvusin ka eelnevalt kogu teooriaga, harjutasin seda õieti hingamist ja muid valutustamise võtteid ja mediteerisin ja lõpuks arvasin, et olen nüüd küll õnnelikuks sünnituseks valmis. Ja loomulikult nii alustasingi. Aga kui asi juba üle 12 tunni kestnud oli, olin kurnatud ja valust segane ja ei suutnud enam kõike seda kena teooriat järgida. Kui laps mu ribadeks rebinud oli, ütles ämmakas, et siin on nii tihke ja kõva lahkliha, et siin lihtsalt ei ole mingit võimalust ilma rebenditeta last kätte saada. Ja siis tuli see noor arst Levin, kirtsutas nina ja hakkas mind kokku nõeluma.

Teine laps oli väikest kasvu ja veidi enneaegne, rebenemine ikka samamoodi. Hoolimata minu õpitud ja järge peetud hingamise ja masseerimise tehnikatest. Lisaks sain veel sõimata: miks on need eelmised rebendid niimoodi kokku nörsitud, et ainult nahk on pealt koos, all on kanalid! Ja ei olnud minust seletajat, et mind pole mõtet sõimata, ega ma ise end kokku nõelunud. Ja õmblemise ajal jälle kommentaarid tihke lahkliha kohta, mida paha kokku nõeluda.
Muidugi oli see rebendite kokkukasvamine vaevaline, pissimine oli ikka tükk aega võimatult valus, istuda-astuda ei saanud jne.

Mis ma tahtsin öelda: jah, kiitke seda loomulikku sünnitust, aga arvestage, et see ei ole ohutu igaühele. Näiteks mina oleks kodusünnituse korral juba esimese lapsega lahinal verest tühjaks jooksnud, nii mulle ämmakas ütles (ja tema nägi oma silmaga, mis mul seal all toimus, ja on kogenud spetsialist).

Kui keegi soovib keisrit, siis saagu see. Mina küll ei ütle, et ma justnimelt selle naturaalse ribadeks sünnitamise tõttu parem ema olen - ma ei suutnud esimestel päevadel lapsega tegeleda, olin valudest šokis ja värisesin. Esimesed päevad lapsega kodus olin öösärgi väel, ei saanudki riideid selga, olin nii omadega läbi.
Jah, on palju naisi, kellel on kerged sünnitused. Palju õnne neile, neil on eluloteriil vedanud. Aga seetõttu pole vaja halvustada ja süüdistada neid, kellel pole niimoodi vedanud.