Mina olen sünnitanud ise ja plaanilise keisriga. Kartsin keisrit just neil eespool nimetatud põhjustel: operatsioon, vägivaldne sekkumine, ei teki sidet lapsega, imetamisraskused ja mida kõike veel. Tegelikkuses läks kõik väga kenasti ja tsiviliseeritult ning ülejärgmine päev olin juba jalul, nagu poleks midagi olnudki.
Minu kogemus ütleb hoopis seda, et meie meditsiinisüsteem paneb patsiendile liiga suure vastutuse otsuse langetamisel. Minu puhul üks arst soovitas keisrit, teine leidis, et sellise hädaga patsiendid saavad küll ise sünnitatud. Ja siis kästi minul, kes ma pole päevagi meditsiini õppinud, langetada otsus oma tervise üle. Ja kui ma siis otsustasin, et parem karta kui kahetseda ja valisin keisri, siis lugesin hiljem diagnoosiks 'horror partus' ehk sünnitushirm. Tere talv! Olen siiamaani pisut solvunud.
Nii et minu meelest saab selle sünnitushirmu diagnoosi küll ilmselt igaüks, kes vähegi suu lahti teeb.