Minu meelest pole kusagil kirjas, et inimesel PEAB olema parim sõber, või et neid tohib olla üks või kaks vms. Mul ei olnud lapsena ühtegi sõpra. Oli küll näiteks pinginaaber, kellega ma hästi läbi sain. Käisin tema juures mängimas ja niisama hängisime koos. Koolis kerkis tihtilugu mingi tunni raames üles teema "Minu sõber". Ma mäletan selgelt oma sisemist kriisi sellistel puhkudel. Kirjutasin/rääkisin siis küll oma pinginaabrist, aga sisimas mõtlesin, et ta ju ei ole tegelikult mu sõber, aga no mis teha, peab ju kedagi nimetama. Mulle meeldiski pigem oma aega üksi veeta, seda enam, et suure pere lapsena oli see üsna raske. Seega ma ei põdenud ka, et ma kedagi oma sõbraks nimetada ei saanud.
Mina sellises sõbrasuhtes, nagu keegi siin ülapool kirjeldas, et elavad lähestikku ja viivad üksteisele süüa, elada ei saaks. See hakkaks mind koormama. Mul on vaja aeg-ajalt või tegelt üsna tihti oma mulli pugeda. Elu jooksul on tekkinud mu ellu inimesi, keda ma saan oma sõbraks nimetada. Mõnesid neist näen korra aastas, vbl isegi harvem. Minu jaoks eristab neid inimesi tavatuttavatest see, et isegi kui me pole kaks aastat näinud, siis kokku saades on tunne nagu oleks eile näinud. Näiteks on mul üks sõbranna, kes elab välismaal. Kord-paar aastas tuleb Eestisse ja alati saame üheks pealelõunaks kokku. Ja siis me räägime ja räägime ja räägime ja me tõesti saame üksteisele kõigest rääkida. Ja vahepealsel ajal vaevu vahetame paar sõna facebookis:) Ta on väga estravertne ja suhtleja inimene ja mulle väga meeldib, et ta aksepteerib mind sellisena nagu ma olen, ehk siis mitte konstantse suhtlejana. Ja selliseid inimesi on mul veel, kaasa arvatud mu vanemad ja õed-vennad. Nendega on ka mul tohutult vedanud, selles mõttes, et ma ei pea nendega iga päev suhtlema ja selles pole midagi imelikku.
Seega, ma arvan, et vahet pole, kas su parim sõber on su vend või kes iganes, oluline on see, et sa saad olla sina ise, just sellisena nagu sa oled.