Kas olete nõus minema mõnele üritusele ka üksinda kui keegi pole huvitatud kaasa tulemisest? Mujal maailmas on see tavaline, aga kas siinne elanikkond ka nii julge/vaba on?
Endalon mitu põnevat üritust ees, aga kõigil muud tegemised...Näiteks homme toimuvale sisemise tarkuse päeva messile ei taha ükski kaaskondlane tulla...Või on üksi igav?

Messile võib ju vabalt üksi minna. Aga üksi ööklubisse ei lähe, kui pole sõbrannat kaasa võtta. Kurb, kui on juba selline vanus, et endal meest pole ja sõbrannadel on pered. Nii peabki paljudel üritustel üksi käima.

Käisin üksi Roxette kontserdil, oli normaalne. Nüüd plaanin järgmisele kontserdile ka üksi..saan hakkama. Osad üritused on minu tuttavatele mitte aksepteeritavad.

Käisin ka üksi ühel kontserdil, oli selline väike koht ja mitte väga tuntud bänd, ei leidnud kedagi, kes tahaks minna, seega läksin üksi. Alguses kahtlesin küll, et kas ikka minna üksi või mitte, imelik oli. Aga ei saanud võimalust kasutamata jätta ning läksin. Ja absoluutselt ei kahetse, kontserdil olles ei tekkinud mitte sekundiksgi sellist tunnet, et küll on imelik üksi olla, lisaks minule oli seal mitmeid teisi üksikuid veel.

minu meelest ongi näitustel, messidel ja poodides üksi kõige parem käia. muidu peab pidevalt teisega arvestama ja ei saa olla seal, kus sulle meeldib ja just nii kaua, kui sa ise tahad.

kuna ma olen mees, siis ma arvestangi alati üksi minekuga, kui keegi tahab võib ka kaasa tulla.
naistel on julgestust vaja, meestel mitte. tegelikult on üksi isegi parem.

Shopingul käin ALATI üksi, mees ja sõbrannad oleks ristiks kaelas ju!

Messile läheksin vabalt üksi, samuti nt PÖFFile. Aga teatrisse ei tahaks.

Kohvikusse (nt shopingu vahel) läheksin üksi. Restorani kodulinnas üksi ei taha minna, reisil (töö nt) poleks probleem.

no on kohti, kus sobib üksi käia ja on kohti, kus imelik üksi käia.
Mess, seminarid, kontsert on ok üksi käia.
Kohad, kuhu üksi oleks imelik minna:
ööklubi, teater, kino, kaaslastega banketid,pubi.

Hangi endale gay sõber, kui heteromeestega ei taha minna.

Mina küll ei saa aru miks ei või minna üksi teatrisse näiteks.Kas see on siis keelatud kui tahad näha mõnda etendust ja pole parajasti kedagi kes kaas tuleks? Või siis pubisse? Ei saa küll aru et keegi peaks aitama süüa või kohvi juua kui mina seda tahan. Aeg oleks sellistest nõmedatest arusaamistest lahti lasta ja oma elu elada nii kuidas endale meeldib.

Olen elu jooksul palju ööklubides ja pubides üksi käinud.
Lihtsalt ei ole kellegagi minna olnud.
Üks sõbranna kunagi oli, kes enamus aja oli teises linnas ja koos olime harva.
Ma küll hullult põdesin seda üksinda käimist.
Aga õhtud otsa kodus ka istuda ei tahtnud.
Paha tunne oli küll, sest ma olin ööklubides ja pubides ainuke naine, kes käis seal üksinda.
Ma küll ei näinud mitte ühtegi naist, kes üksinda oleks käinud.
Tundsin ennast kohtlase ja veidrikuna.

Olen aastaid ka üksi teatris käinud - no parim kaaslane käib mujal tööl, teistel pole alati aega, aga teater on selline suur armastus, mis teha. Alguses ju oli imelikuvõitu, kuid tegelikult käiakse päris palju üksinda teatris ja no mis see kaaslane siis nii väga annakski - et riidehoius poleks üksi? Etenduse ajal ju kaaslasega ei lobise nii ehk naa.
Kinoga, mõtlen, oleks üsna samamoodi.
Ülikooliajal sai vahel sessi ajal üksi klubides tantsimas ka käidud, polnud hullu miskit. Vajadusel sai ju alati öelda, et sõbranna juba tantsima viidud ning ennast tuulutatud sai kaaslase puudumisest hoolimata.

Mina ka alguses ei suutnud ette kujutada, et läheks üksi teatrisse või kontserdile. Seda kuni hetkeni, mil ei suutnud leida kaaslast kontserdile, kuhu väga tahtsin minna. Õnneks soov minna sai tobedatest eelarvamustest võitu ning sellest hetkest alates pole enam kedagi kaasa kutsunud.
Teatris on üksinda väga hea käia. Kui tean, et tegemist on väga hea etendusega, siis küsin, kas keegi tahaks kaasa tulla, aga sellistel nö reaetendustel käin üksi. Lähen 10 minutit varem, loen kava, mitte midagi imelikku seal ei ole.
Ainuke, kuhu üksi minna ei tahaks on klubid-pubid, aga need mulle eriti ei meeldigi :)

Teatris-kontserdil pole hullu üksi käia, see on teine asi.
Mina aga käisin AASTAID ööklubis, pubis üksinda.
Nii halb tunne oli ja piinlik, aga ei olnud sõbrannasid, keda kaasa võtta.
Kogu aeg põdesin, et inimesed vaatavad, et jälle ta üksi, mis tal viga on, et keegi temaga koos olla ei taha. Miskipärast ei sattunud mu teele sõbrannasid, kellega oleks võinud koos minna.
Ja üldse tundus mulle, et kõik teised naised on nii hõivatud ja keda mul ikka kaasa võtta on.

Mulle isiklikult on tänaseks selgeks saanud, et üksi saab ja võib väga paljusid asju teha. Ja parem olekski, sest kui igas asjas kaaslastele lootma jääda, siis jääb väga paljust ilma. Enesetunde küsimus muidugi, aga minu jaoks pole probleem üksi teatris, kinos vms käia. Ka ööklubis, kuigi jah, siis tuleb arvestada võimalusega, et mõni meesisend seda valesti tõlgendada võib. Aga suhtumise ja enesetunde küsimus. End hästi tundes, ei lähe ka korda, mida teised arvavad.

Igal pool võib üksi käia. Paljud ei võtagi teatrisse, kinno ja suhtlemist vajavatele üritustele (mess, filmiõhtu, poliitiline/ühiskondlik arutlus) tuttavaid kaasa, sest see pole vajalik ja on rohkem takistav ja segav. Klubides käiase sõpradega rohkem turvalisuse pärast, et keegi kogemata ära ei lohistaks. Ma ei saa aru jällegi neist, kellel on alati kedagi kaasa vaja, umbes, nagu mindaks üritustele näitama, kui palju sõpru sul on. Staatuse mure on kahjuks Eestis tõesti reaalsest kogemusest eespool, kuigi võiks pärast pubekaiga välja surra, mitte jääda selliseks, nagu mõnes Ameerika poppide ja igavate teismeliste jagelemist näitavas filmis.

Üksi võib ööklubides ja pubides käia vahetevahel, aga ma käisin ju AASTAID pidevalt üksinda.
See torkab ju silma, kui keegi pikka aega pidevalt üksi käib.
Praegu enam õhtul üksinda kuhugi ei viitsi minna.
Nii palju olen isegi õhtuti üksinda käinud.

Kui sa ise käiksid 10-15a jutti igal pool kogu aeg AINULT ÜKSINDA, sest ei ole kunagi mitte kedagi kaasa võtta, siis räägiksid teist juttu.
See lõputu üksinda käimine on ikka igav lõpuks ja masendav ka.
Tean ka paari meest, kel ei ole sõpru ja nad ka liiguvad alati üksinda. No ei ole nad õnnelikud.
See on ikka kompleksides ja lapsepõlves kinni.
Vahel võib ja peabki üksinda käima.
Ei saa ka aru neist, kel kogu aeg keegi kaasas peab olema.
Neid naisi on küll, kes ei lähe iial pubisse ega ööklubisse üksinda.
Arvan, et vahel võib üksinda käia küll.
Imestan, et teistel on alati keegi varnast kaasa võtta, aga mõnel pole kunagi kedagi.

Kedagi igale poole kaasa vedada on lapsik, pubekalik jah.
See näitab, et inimene ei ole täiskasvanuks saanud, kui ei suuda kusagil üksinda käia.
Täiskasvanud inimene on võimeline ka paljudes kohtades üksinda käima.
Ma olen teine äärmus, käin alati üksinda.
Mulle vahel päris meeldib üksinda käia, saan rahulikult olla, mõtiskleda.
Aga olen liiga palju üksinda.
Vahel vajan ka kaaslast, aga ei ole sõbrannasid kusagilt võtta.

Sisemise tarkuse messile ei tule sinuga ükski mees.
Sellega sa ütlesid enda kohta kõik. Mehe jaoks. Nüüd mõtle veidi.

Kellele või mida sa öelda tahtsid?

ka mul pole eriti sõbrannasi, nii et käin üksi (ka reisidel), olen nagu üksik hunt...

ööklubides tõesti üksi pole käinud. Nagu üks eespool kirjeldas, tundub veider. Kuna minu jaoks on ööklubis käimine pigem sõbrannadega mõnus ajaveetmise võimalus, siis üksi ei näe nagu pointi, ei käi seal mehi lantimas. Ja seetõttu viimastel aastatel polegi käinud eriti, kuna sõbrannadel mehed olemas ja nii pole ka eriti tore, et ma ainus vallaline seltskonnas:(

Kinos käisin vanasti pidevalt üksi. Ei jõudnud neid aegasid klapitada ja filme valida, mis kõigile meeldiks. Nüüdki mõnikord, kui kutsun sõbrannat kinno, siis lõpuks vihastun, et oli siis seda vaja, oleks üksi läinud, oleks oma valitud filmi vaadanud. Nüüd pidi kompromissi leidma.

Teatris pole üksi veel käinud, eelkõige mõtlen, et pausi ajal on üksi imelik ringi liikuda:D Aga iseenesest ega etenduse ajal nagunii ei lobise ju (seetõttu käin ka üksi kinos, kuna vahet pole ju, ainult hilisem muljetamine jääb ära).

Kontserditel olen käinud küll üksi. Kuna ma käin sellistel kontserditel, mis sõbrannasid ei huvita.

Messidel üksi käia ei viitsi, kuna need on rohkem sellised ringituiamised ja siis hea kellegagi vestelda.

Poes käin alati üksi, ma ei viitsiks elusees mõne sõbranna järel oodata, kuni ta riideid proovib ja siis iga hilpu hinnata ta seljas:D

ja kui kõht tühi, siis käin söömas ka üksi. Ma ei kannata nälga:)

Jumaldan üksi restoranides käia. Tõsi, ma pole õhtune külastaja, vaid selline hilise lõuna sööja. Saabun kell 16 või 19, sinna vahele. Restorani valin selline peene, aga mitte udupeene. Kaasa võtan ajakirja, mida roogi oodates sirvida.

Teatris käin ka üksi, kui vaja ja riidepoes AINULT üksi.

Abikaasata ei taha ma minna bankettidele, sünnipäevadele jne.

Praegu on internet, telekas palju kanaleid, mobiil, ööklubid.
Kui olin nii 20, oli vene aeg ja ei olnud siis midagi.
Olin vabal ajal üksindusest ja igavusest hulluks minemas.
Ei olnud siis ööklubisid, pubisid.
Ei olnud eneseabi raamatuid.
Masendavalt igav elu oli üksinda olles.
Käisin tihti kinos siis üksinda.

Kus kandis elad?

mustamäel

alati üksi,mina mitmega korraga voodisse ei roni.