kui kaua te olete koos olnud ja kui palju rase sa oled? ma ei tea, kas see vastus ongi nii oluline, aga
mul on tunne, et teie vahel ei ole juba ammu kõik korras. eks mees sellega arvestas ka, et nii väga ei muretsenud. st eeldas, et võid nii käituda (koju mitte tulla) ja sellepärast võttis rahulikumalt.

Appi, kui totrad on need naiste inimkatsed.
Ise ei tuleks sellise tobeduse peale.
Kas mees peab end ALANDAMA, LUNIMA, NUTMA HAKKAMA?
Nii tobe.

Ma pole pool aastat delfis käinud, nüüd korraks pistan nina siia ja juba kolmas teema, mille avan, tekitab sellist hämmastust, et ei oskagi nagu midagi muud peale selle öelda, et kas selliseid inimesi on tõesti ka päriselt olemas??

Teemaalgataja, mis sul viga on? Kas sa tõesti ei näe, kui haige su käitumine on? Sa kahtlustad meest mitte-armastamises, aga sina ise, mis tunded sinul on, sest armastus see kohe kindlasti ei ole. Armastav ja hooliv täiskasvanud inimene ei käitu niimoodi! Sa arvad, et see, kui sina nagu hüsteeriline kana oma kunagist elukaaslast mööda baare taga ajasid, et selline ongi normaalne kooselu ja armastus või? Tule taevas appi! Ei oska sulle muud soovitada, kui et sul on viimane aeg suureks kasvada ja mõistus pähe võtta ja endale selgeks teha, mida kahe inimese vaheline suhe endast tegelikult kujutama peaks, sest paraku oled sa juba sellises olukorras, kus üsna varsti on sul vaja teise inimese elu ja tuleviku eest vastutama hakata. Oma haiglase mõttemaailmaga keerad sa peesse nii selle suhte, kui ka oma lapse, ja kasvatad temast samasuguse nagu sa ise oled. Loodaks siiski, et nii palju inimest sinus on, et seda tulevikku oma lapsele ei soovi, nii et võta ennast nüüd kokku ja hakka käituma nagu täiskasvanud naine, partner, ja ema käituma peab, ja lõpeta ära oma lollid mängud ja "testimised". Sina ise vajad testimist, psühholoogilist testimist, mees on sul täiesti normaalne (veel, aga kui kaua töötled, küll temagi ära keeratud saad).

nõme lugu

"muidugi võiks inimene mures natukenegi olla. ega paljud inimesed lähevad välja ja ütlevad et täna kodu ei tule, aga järgmine päev selgub, et inimene kadunud. see kui ütled et koju ei tule pole mingi garantii, et sinuga väljas kõik korras on."

Ja millal sul siis garantii on, et inimesega midagi ei juhtu? Siis, kui kindlalt silma all on, eks, muu aeg peab kogu aeg otsima ja kontrollima? Haiget kontrollivajadust ei kannata küll armastuseka ja muretsemiseks nimetada. Inimesel on normaalne mees, kes ei songi ega nuhi, respekteerib teise privaatsust, ja kohe tal midagi viga? KÜSIS ju, miks ja kuhu, EI VASTATUD.

See on ju haiglane, kui inimene ise ei ütle, kuhu läheb, aga loodab, et mees hakkab end ALANDAMA ja nuhkima.
Kui ma mees oleks, tekiks mul vastikustunne selliselt käituva naise vastu.
Leian, et mehel on ikka eneseväärikust lapsikute mängudega mitte kaasa minna.

Võimalik mehe reaktsioon:
"Mis lahti? Miks selline ootamatu kõne? Miks selline salatsemine? Kas ma olen teda kuidagi solvanud, midagi ära unustanud, tegamata jätnud? Kuhu tal üldse minna on? Ei usu, et mõni mees. Mõni sõbranna ehk? Aga miks ta siis täpsemalt ei rääkinud? Kas oleksin pidanud teda rohkem pinnima? Ei, sellega oleksin mõista andnud, et ei usalda teda, aga usaldan ju. Ma pole mingi kontrollifriik, kes peab iga oma naise sammu teadma. Praegu tahaks teada küll. Eelkõige tahaks teada, miks? Mida küll teha, kuidas käituda? Kuskilt otsida ei oska, helistada pole mõtet. Kui ta enne ei tahtnud rääkida, miks peaks ta nüüd tahtma. Miks ta ei tahtnud selgitada? Ilmselt reageerin üle. Ju ta kohtas mõnd sõbrannat ja helistades ei tahtnud selle ees selgitusi jagada. Võib-olla on probleemid sel teisel, kes iganes ta siis on. Muidugi ei saanud ta telefonis teise probleemidest rääkida, eriti, kui see kõnet pealt kuulas. Pagan küll, aga äkki siiski ma ise olen miskit valesti teinud, oot, ta sünnipäeva ma ära ei unustanud, äkki me kohtumise aastapäev või miski muu? Ehk tervisega mingi probleem, pidi uuringuteks haiglasse minema ja ei tahtnud mind muretsema panna, oleks see võimalik? Kurat, ega ta ometi aborti tegema läinud. Ei, ei, lollid mõtted tulevad pähe. Kindlasti reageerin üle, homme selgub kõik. Kui vaid teaks natukenegi rohkem, saaks vähemalt rahulikult magada, mis see kell on ka juba? Raisk!"

... ega su mehel eelmisest suhtest last pole?

Kui mees oleks hakanud nuhkima, oleks just MEES jätnud ebastabiilse, komplekside küüsis vaevleva mehikesese mulje.
Tobe ju naist otsima hakata.
Paanitsev mehike --- appi , lähen oksele.

Kui naine tahab ringi tõmmata, siis tõmbab nagunii.
Valvamine ja nuhkimine ei takista,

Mees ainult sellega ALANDAB ennast.
See ei ole mehelik käitumine see nuhkimine.

Leian, et ta on väärt kiitust selle eest, et nii vaoshoitult ootab ja on kannatlik. Seda peab hindama. See näitab tugevat enesedistsipliini, mida paljudel ei ole, kes muudkui peale käiksid.

Ütle veel naistele midagi sellist. Kohe hakkavad draamatsema.

mul vaid siiralt kahju, kui inimesed ei osaka hoida midagi head ega stabiilset.
vaid seda on vaja TESTIDA kuniks katki läheb... oh jaa. temmaalgataja, v6ta nyyd hetk, rahune, vaata ennast k6rvalseisja pilguga, ära ole eba6iglane oma lähedaste vastu. ära tee neile haiget.
ma tean, et sa lähed nyyd koju ja hakkad mees syydistama, et ta pole t6estanud sulle oma armastust ja ega sa enen järgi ei jäta kuni mehel silmad märjad v6i sul endal kohvrid pakitud.. see draama v6ib kesta isegi kolm-neli päeva enne kui kulminatsiooni saavutab. kui sa just viimasel hetkel m6istust päehe ei v6ta. aga ma olen veendunud, et seda sea ei tee. yks katkine hing teeb katkiseks ka teised.. loodan, et su mees oma rahuliku loomu ja terve hingega aitab sul ka sinu oma hinge terveks ravida ja et sa yhel päeval saad aru, mis käitumine on suhtes terve ja mis ei, ja milline yldse on terve suhe ja kuidas inimesed terve suhte åuhul yksteisega käituvad.

Ma arvan, et oma käitumise pärast võiksid vabandust paluda. Me tihti provotseerime ja teeme sellega teistele haiget. Tead väga hästi, et ta muretses. Küsi endalt, kas sa tegelikult ka usud, et ta ei muretsenud. Mis vastus südamest tuleb, nii ka on. Saa nüüd aru, et tahad sama valu, mis varasemas suhtes kogesid, uuesti läbi elada. Sest teisiti ei oska, kui sa seda endale ei teadvusta. Ja usu mind, igaüks muretseb, tobe on aga hakata helistama ja otsima ja kõikvõimalikke kohti läbi tuhnida. Temalgi võib olla sarnane kogemus ega taha armukadedat mängida. Ütled samas isegi, et oled oma arvamustes jäik. Mõtle siis, kas teisel on hea su kõrval olla? Sul on hea mees ja oled varem haiget saanud, õpi sellest midagi, ära provotseeri ega mana vaime välja. Tegele probleemiga ise, omas peas, oled lihtsalt kaitsekilbi ümber ehitanud. Vanast valust tuleb lahti lasta, need tunded läbi töötada ja saate siis ka kenasti hakkama.

Kõrvalseisja küsimus suurele ringile:
Kas naine, kes oma meest tegelikult armastab ja temast hoolib, käitub mehega nii, et lihtsalt lambist teatab, et ei tule täna koju ja kogu moos. Ei mingeid põhjendusi või selgitusi, kasvõi viisakusest. Lihtsalt - ei tule ja kõik!
Ja kui siis mees on nii delikaatne, et ei hakka kohe mingit närvihaiget nuhki mängima, sadu kõnesid tegema ja ahastavaid kirju saatma, ja sedavõrd tasakaalukas ja kaine mõistusega, et ei hakka keset ööd mööda linna arutult ringi kimama (mis mõtted tema peas tegelikult liikusid, teab ainult ta ise), siis lüüakse talle lataki silt otsaette: ei armasta!
Kasva suureks, tõepoolest!