Olen oma meespoolega koos üle poole aasta, s.t. üsna vähe veel. Suhe on aga tugev ja super peaaegu igas mõttes. 40-ndates oleme. On üks väike asi, mis vahel häirib- õieti öeldes kardan, et ma ei oska sel puhul õigesti käituda. Nimelt tema mõningane otsustamatus, just üsnagi tähtsates küsimustes (näit. töö- ja terviseprobleemid). Näiteks võtab teemaks, et temal aeg-ajalt valutab kuskil. Arutame asja ja ma soovitan, et käigu ometi arsti juures ära. Ta nõustub, kuid kuu aega hiljem taas sama teema ja arsti juures ikka käimata. Mina olen ise pigem seda tüüpi, et kui mingi probleem, siis tuleb asi korda ajada ja niisama pikalt jahuda nagu suurt mõtet pole. Ja samamoodi tööteemad, puhkuseplaanid jmt.. Nüüd küsingi, et mida selline inimene oma partnerilt ootab, kui ikka ja jälle sama probleemi tõstatab. Et kuidasmoodi ma aidata saan. Ma ei saa aru ka, kas ta on minu seniste repliikidega antud teemades rahul või ei ( olen püüdnud ikka konkreetset nõu anda, ta on nõustunud nagu ikka, aga samas jälle mitte midagi ette võtnud). Tahan teda igapidi toetada, aga mõttetu tundub lahenduste otsimine, mida niikuinii kasutusele ei võeta. Kas ignoreerida? Või mis?

Kas sul varem suhteid pole olnud?
muidugi tuleb ignoreerida, muidu saab sust üks näägutav naine.
Mina ei kujuta küll abielu ette, kui ma ei suudaks oma mehe puudusi ignoreerida. See on tema mure, mõtlen ma lihtsalt. Ta peab ise tegutsema. Nõu annan alati. Kuid ei vaeva oma pead rohkem.
Parem on mõelda, et kõik mis mees teeb on hea. Ise püüda rahul olla. Nagunii on kõik suhteline ja ideaalseid pole olemas. Vähemalt seda on elu mulle õpetanud.
Mina vastutan enda õnne eest ja selleks saab ühtteist ära teha küll.

on üks liik inimesi ,kes nii jahuvadki ja ette midagi eivõta ,nii et Sinu valik ,kas ei tee väljagi või ...te ei sobi või olete niikaua koos ,kui Sul villand saab ,et üks sama teema ja siis on ju ka pakaa

olen ise mingis mõttes sama tüüpi: usun, et kõrvalseisjatele võib ka vahel tunduda, et ma mingi asjaga venitan, kasvõi ntx igasugu arstilkäimised või mõne olmeprobleemi lahendamine (remont jne). minu enda jaoks ei ole asi mitte niivõrd otsustusvõimetuses (kui asi on minu jaoks piisavalt tähtis, suudan otsustada küll); pigem mugavuses või selles, et ma lihtsalt teen asju „omas tempos“. ja kui ma mingi asja edasi lükkan, ju siis see ei ole sel hetkel minu jaoks nii oluline...
kui teised minu eest midagi teevad-otsustavad, siis mõnel juhul on see mugav (nt mida puhkepäeval ette võtta). samas, kui keegi püüab mind iga hinna eest pushida tegema midagi, mille suhtes mul endal vastumeelsus on, mõjub see pigem trotsi tekitavalt ja lahendust pidurdavalt.
üldiselt soovitan sellist inimest mitte liialt tagant torkida (eriti kui tema jorutamine otseselt su enda või teie ühiseid huve ei riiva, nt tema tööasjad). või siis (nt arstilkäikude puhul) mitte näägutada, et millal sa ükskord, vaid pigem leebelt näidata, kui mures sa lahenduse (nt tema tervise) pärast oled – selline „südametunnistusele rõhumine“ mõjub sageli paremini kui otsene taganttorkimine.

Pakun, et see mees ja anna sulle kunagi nõu, ei küsi, kuidas sa end tunned jmt.
Sina ei vastuta mehe heaolu ega tervise eest. Ent oled võtnud endale märkamatult emme kohustused ja nüüd oledki omadega puntras. Soovitan lugeda raamatud "Naised, kes armastavad liiga palju". Usun, et tunned ennast ära.

Tänud venimusele, ootaksin jah just sedalaadi nõuandeid.
J-le: ei, ta annab ikka mulle ka nõu ja on üldse igati empaatiavõimeline. Suuremaid otsusi ei taha ta vastu võtta, seda küll. Aga keegi peab ju võtma ehk siis nagu emme olema. Või ei pea?
Ega see probleem nüüd nõnda hull ole, lahkuminekust pole küll juttugi. Eks igal inimesel on ju mingi puudus, ning eelmised suhted on sada korda tõsisemate jamade pärast lörri läinud. Seda suhet tahan hoida, ja just seepärast küsingi nõu.

kui järgmine kord tervise üle kurdab, siis küsi, et kas oleks abi kui sina talle arsti aja kinni paned. Vahel on selliseid asju ka tarvis teha. Eriti kui inimene ennast tahaplaanile kipub asetama, tunneb ennast ebamugavalt arsti tülitamise pärast vmt mõtlemisega seotud takistus.

Minu mees vist oli selline, nagu J kirjutas

mina olen oma elukaaslastega sarnased olukorrad valutult lahendanud. st pol eprobleemi olnud. Aga kerkis ootamatult sama probleem üles sõbrannaga. Tema kurtis oma probleeme mulle ja mina püüdsin pakkuda välja lahendusi. Minu pakutud lahendused talle ei meeldinud. Ta lausa solvus, et ma tema probleemile kaasa elasin ja midagi välja pakkusin. Kummaline.
Ma ei tea, vist ma ei osanud vahet teha lihtsalt vestlusel ja nõuküsimisel? Võib-olla sinu partner ka lihtsalt vestleb sinuga oma elust, ega ootagi sinult mingit nõu?

ole siis EMME edasi, ja kuula kannatlikult ,ainult et kas sellist ELU me tahtsimegi...absoluutselt.

emme ei kuula kannatlikult. Emma hakkab halisema või õpetama või tänitama või.....
Aga kannatlikult kuulavad kinnimakstud psühholoogid. Teine kord tulekski sinna saata need, kes kurdavad, aga nõu kuulda ei taha (ega kavatesgi võtta)

kui ta nõus on siis ütle et paned arsti juurde aja kirja, kui nõus on siis käige ära. ega mehed ise arsti juurde ei lähe, neid tuleb viia...
ülejäänut ei viitsinud lugeda :D

Mul ka selline mees. Aga ta on maailma parim mees ja kui ma ka emmetan teda, siis sobib see meile mõlemale. Kui on tõesti mingi tegevus, mis mulle ka tähtis on, näiteks remont, siis alustan ise ja tema lohiseb kaasa.