Logi Sisse

Teata kohatust postitusest - moderaator@delfi.ee
Feministi nurgake
Ma ei TAHA enam tugev olla...
 
viriseja 05. jaanuar 2009, kl 12.26
Nii ongi...
Ei taha ja kõik. Puudub igasugune jõud edasi minna. Ei taha, ei suuda.. Olen väsinud. Väsinud sellest, et maksudeks läheb 85% palgast. Väsinud eksiga kaklemisest, et veidigi toetaks oma last. Väsinud tööl näitamast, kui tubli ma olen ja kõik kõigi eest ära teen. Sellest, et ei saa oma lapsega piisavalt aega veetud, sest tööd on liiga palju. Kahju pisikesest, sest on näha, kui raske see talle on.. ei taha enam mingi karjääri, ei taha midagi enam. Olen väsinud sellest, et kui olen õhtul poja magama saanud, lihtsalt nutan jõuetusest. Ei ole enam jõudu, tahan olla lapsega, ma nii krt tunnen tast puudust. Ei taha enam kuulda küsimust: "Emme millal sa tuled?"
Tahan olla ja elada ainult poja jaoks! Ei taha lasta tal enam oodata..
Karm reaalsus! Ei saa jätta kõik sinna paika. Vaja ju elada ja hakkama saada.....
 
Margit 05. jaanuar 2009, kl 12.31
No aga ise ju põhjustad endale seda- miks sa rabad tööl nagu segane?
 
piiga 05. jaanuar 2009, kl 12.38
Ära murdu, see läheb mööda. Loomulikult on sul raske praegu.
 
pipar 05. jaanuar 2009, kl 12.41
margit, loe veel korra ja kasuta oma kujutlusvõimet. see on tyypiline nõiaring: sa ei saa vähem tööd teha, sest siis saaks vähem raha laenude maksmiseks, kui poleks laene, poleks kusagil elada, kui poleks kusagil elada poleks lapsel kodu, et kodu ylal pidada on vaja raha, et raha saada peab tööl käima....
ega see sind ei lohuta, aga ymber sinu on tuhandeid, kes samas seisus või veel hullemaski. ka mina vedasin ennast täna suurte pingutustega tööle. EI TAHA!-on valdav tunne. aga teisiti ei saa. eriti ajal, kus sa pead olema õnnelik pelgalt töö olemasolu yle. eks tuleb edasi ryhkida ja lasta kõik vähegi helge eneseni jõuda. sul on laps, laps on terve. ka see on midagi.
 
Anonüümne kasutaja 05. jaanuar 2009, kl 12.54
 
Anonüümne kasutaja 05. jaanuar 2009, kl 12.57
 
Anonüümne kasutaja 05. jaanuar 2009, kl 13.20
 
aga 05. jaanuar 2009, kl 13.31
Miks sa ahnitsesid lahku minnes poja endale kasvatada? Vii laps mehele kasvatada ja siis jääb sul aega rohkem nii karjääri kui iseendale pühendumiseks. Last käid regulaarselt vaatamas paar korda nädalas.
 
to aga 05. jaanuar 2009, kl 13.42
Teemaalgataja kirjutab, et tema suurim mure on see, et ta igatseb kogu aeg oma lapse järele ja sinu meelest on lahendus see, et ta peaks lapsest üldse loobuma. wtf?
 
no misasja 05. jaanuar 2009, kl 16.01
See poja järele igatsemine on haige jutt! Iga inimene peab tööl käima ja oma poegi-tütreid nähakse õhtul peale tööd ja nädalavahetustel. Kõik.
 
üx mees 05. jaanuar 2009, kl 16.05
Alati on tõusud ja mõõnad. Hetkel madalseis küll tuleb tuleb taas tõus. Jah elu on karm ja ebaõiglane -aga ma arvan et ära tee seda oma mõtlemisega veel raskemaks... .Naudi kvaliteet aega oma pisi poja seltsis ja püüa midagi meeldivat leida oma töistes tegemistes.. Edu...
 
täitsa mõistan 05. jaanuar 2009, kl 16.16
endal sama lugu, kogu aeg tugev olnud, nüüd ei jaksa enam. aga pole kedagi, kelle najla pisut aega nõrk olla ja tuleb edasi tuld anda.
 
kurb 05. jaanuar 2009, kl 17.39
vaatasin täna firmade kodulehekülgi,ja mitte kuskil ei olnud vabu töökohti.see teeb olukorra veelgi hullemaks, sest ei olegi muud võimalust, kui olemasolevast kinni hoida, mis teeb mõned tööandjad ülbeks ning töötajate töötingimused veelgi halvemaks
minu arust oli samasugune olukord 90nendate lõpus, kui vabad töökohad täideti kohe töötajate tuttavatega ning töökuulutusi peaaegu ei olnudki:see aeg sai vahepeal mööda, küllap nüüdki olukord paraneb
 
n 05. jaanuar 2009, kl 21.18
oled ju tubli, tuled toime ja suudad pojale pakkuda nii kodu kui muud mis talle kasvamiseks vaja! selle tõttu võid olla enese üle uhke,kohe väga uhke! pole nagu midagi erilist,aga on tegelikult. kuigi aega koos lapsega olla on vähe,kasuta seda,räägi talle igal võimalusel kuidas sa teda armastad ja kuidas tööl olles igatsed-see annab ka talle jõudu lahusolekuga leppida. ning usu-raskused on ajutised ,kindlasti läheb paremaks.kunagi on su poeg sinu üle väga uhke.siis ta oskab mõõta selle koorma suurust mida olid tema pärast valmis vedama.
 
< 06. jaanuar 2009, kl 18.53
Kas ei annaks mingit kompromissi teha - alandada pisut oma elustandardit, et selle arvel saada rohkem aega ja vähem stressi? Kui 85% läheb maksudeks, siis see tundub küll nii, et inimene elab üle jõu. Ei tunne küül ühtegi sellist - kellel suured püsikulud, sellel veel võimsam palk, kellel väike palk, on hoidnud oma püsikulud vastavalt madalamal.
 
mees 06. jaanuar 2009, kl 22.30
miks arvavad paljud,et kui 85 % läheb maksudeks,siis inimene on endale kohe ahnitsenud üle oma võimete.Ei ole see nii,on ka inimesi meie maal,ja väga palju muideks,kelle palk lihtsalt on nii väike,et hädapärast saab toime tuldud.
jõudu sulle! proovi mõtelda vaid positiivseid mõtteid isegi kui esimesel hetkel tundub,et polegi midagi head siin elus.ole tubli!
Lisa postitus
Autor:
Sinu e-posti aadress:

Selleks, et lisada oma postitusele pilt, video või pildialbum, kopeeri postituse väljale pildi, video või albumi aadress.

Näiteks:
  • http://pilt.delfi.ee/picture/2715753/
  • http://video.delfi.ee/video/vRze7Wd9/ või http://www.youtube.com/watch?v=KF0i_TyTtyQ
  • http://pilt.delfi.ee/album/170457/
Pane tähele! Lingid on aktiivsed ehk klikitavad ainult sisse loginud kasutajate postitustes! Lisada saab vaid Delfi Pildi fotosid või albumeid ning Delfi Video või Youtube'i videoid! Fotod, galeriid või videod on nähtavad ainult sisse loginud kasutajate postitustes!
Lisa postitusele link, pilt või video!