kas 33 aastane yksik naisterahvas on tõesti vana, et endale kaaslane leida...

milleks nii rumal küsimus? tahad, et nüüd kõik kiidaks SInd, et oi ei ole? 33 on 33 ja nii ongi. ei vana, ei noor, vaid 33. ja 43 on 43. 83 on vana. aga ka siis oleneb inimesest, müni on vana ja väsinud, mõni vana ja krapsakas.

Ma tõesti ei oska arvata, kas 33 aastane on vana või mitte aga 33 aastane peaks oskama juba "Ü" tähte kirjutada.

Sa oled ilmselt nii vana, kui vanana Sa ennast tunned. Numbri järgi vaadates oled alles teises nooruses.

Kohe-kohe on käes suvi, võta endale natuke vaba aega, et ringi liikuda ja uute inimestega tuttavaks saada. Öeldakse küll, et parem olla üksi, kui halvas seltskonnas või suhtes, aga tegelikult ei ole õnneks rohkem vaja, kui teist inimest enda kõrvale. :)

ühe asja jaoks oled küll juba vana kui ennem pole teinud ...

Kõik on suhteline, aga ma tundsin end 33 küll vanana. Just selles mõttes vanana, et rongist jäin maha.
Nüüd 44 ja need 11a on lausa lennanud. Ja ikka üksinda.

Mis küsimus see üldse on! Vana muidugi!
Kõik on läbi, ausalt, ära isegi mitte unista, võid enda südame rahus maha kanda.

Küsimus on hoopis, et kas 23-selt tundis proua lenne ennast noorena? :)

33 aastane naine on minu jaoks vägagi paras vanus...

Ei ole olemas sellist asja, et rongist maha. Hea küll, aastad lendavad tõesti kiiresti, aga kuniks veel eluvaim sees on, ei ole kunagi hilja.

Kurb oleks see, kui läheks veel mõned head aastad, ning ühel hommikul ärgates ja ennast peeglist vaadates avaneks sealt kaheksakümne aastase inimese nägu, ning vahepeal ei olegi midagi muutunud.

Agnes: Su huumor meeldib mulle, kui ma ei oleks samamoodi üksi, siis vist isegi naeraks selle üle. :p

...ma soovitaks lasta ennast kontrollida nii psühhiaatriakliinikus, kui ka teha lihtsalt rutiinne tervisekontroll. Seejärel teeme sotsiaalse webtesti ning anname üheskoos hinnangu :)

Mõne korra võiks ikka kokku saada ja keberniiti teha küll, ei ole nii vana midagi.

Kallikesed, ärge kandke siis ennast maha. Ühes s.suhtes vaevlemine on kordades hullm, kui üksi olemine. Üksindus annab palju võimalusi, kasutage neid. Ainus mis üksi olles võib jama olla, on rahaline pool. Aga sellega on ka niijanaa. Näiteks, kui kõrval on rott või elupõletaja, siis on see partii pigem kahju, kui kasu.
Moel või teisel meestega ikka jama.

Koos elada ei saa, maha tappa ka ei tohi. :D

Mina näiteks ennast 42-e aastaselt küll vanaks ei tunnista,tahaks veel möllata ja hullata.

Oleneb, mis kandi pealt vaadata. 33-aastase mehe jaoks oled sa muldvana, 43-aastase mehe jaoks võib-olla võid veel sobida. Küsimus on ainult, et kus hulguvad 43-aastased VABAD mehed, sest mehed oma parimais aastais krabatakse kõik viimseni ära, ka siis, kui nad on natuke "hallid, kortsus ja väsinud".

Ma saan murest täitsa aru, ühel hetkel naine avastab, et teda ei tahagi enam kõik mehed. See viib tuju nulli aga ei ole midagi, lepi vähemaga, nihuta latt allapoole ja saad jälle möllata või...
lähete Sossi koos oma kahe paksu keskealise sõbrannaga omavahel nn tantsima.

naersin südamest kohe.
(KMI 33+ )end higistades , süleledes, kaisutades, nühivad ja koerapolkat vihuvad

Naine on vana siis kui ta 2 nädalat surnud on

Mingi noorte nekrofiilide ühingu liige? Nädal surnud veel värske ja käib küll? :)

Mul oli 33 just see pöördepunkt, kus hakkasin tundma, et vana. Kõik suhteline, inimesed erinevad.
Aga mul oli põhjuseks suhte lagunemine, mida ma oma lolluses ise põhjustasin. Siis avastasin, et olin ikka loll, mul ei ole ju kedagi enam võtta. 32a tundsin end noorena veel, aga punkt 33 tekkis vanainimese tunne.
Need, kes kasvõi natuke meeldisid, tahtsid nooremat tõsisemaks suhteks. Üks mõni aasta noorem ütles kohe otse, et ei tule midagi välja, 5a pärast hakkab nooremat vaatama.
Ja solvanguna tundus, kui pakuti 35.

Aga juba 44 ja ikka elus veel. Kuigi jah, kaaslast ei saanudki. Tegelikult ongi need 11a nii lennanud nagu mingi 4a. Alles olin 33.

Appi kui masendav seda viimast kommentaari lugeda. Olen 32 ja samamoodi on suhte tõenäoliselt totaalselt pekki keeranud. Kui nüüd lahku minna, siis ehk oleks võimalus endale perekond saada... nüüd kahetsen ja mõtlen, et oleks pidanud juba 3 aastat tagasi lahku minema, aga siis veel tundus, et kõik saab korda.
Kas ma just end nüüd vanana tunnen, aga selline tunne on küll, et teistel kõigil on nagu kõik juba olemas ja mina olen niikaua lihtsalt tiksunud ja nüüd alles nn ujun vett soojaks... kui lõpuks vesi soe, olen ma raudselt 50+ oma pikajuhtmelisuses.

Muide seda tundsin peale lahkuminekut minagi, et mul on pikad juhtmed. See suhe kestis kõigest 2a, tutvudes olin juba 31, aga ikka nii rumal veel.
Mulle oli see üldse 1. nats pikem tõsine suhe, teised olid lihtsalt nagu niisama olnud ja 1 lühem.
Viimasel ajal kole masendus kallal, vahel läheb tuju nii nulli. Nostalgia tuli peale, et oleks ikka võinud kummagagi neist kokku jääda, aga mõlemas lahkuminekus olin MA ISE SÜÜDI. Esimese puhul tundsin, et olen liiga noor veel, kuigi olin 26.

kui 10+ aasta jooksul ei leita ikka kaaslast kuigi otsitakse, siis on järelikult latt liiga kõrge ja enda vigu ei nähta. elage ikka reaalses maailmas, niikuinii ideaali pole olemas ja andke mõnes küsimuses nööri pisut järgi. ei saa elada omas mullis 10 aastat ja oodata, et tuleb noor ja ilus täkk, kes vanema naisega tahab peret luua.

Vaevalt on naisi, kes on nõus elama mingi põhjuseta mehega, kellega üldse mingeid tundeid ei ole. Mõni noorem naine on nõus elama vanema mehega raha pärast küll. Aga hakata niisama koos elama ilma mingite tunneteta -- selliseid naisi vist ei ole. Ikka peab midagi olema, mõni otsib oma olemasolevatele lastele isa, kes aitaks lapsi kasvatada.

Ega sa ise ei hakka koos elama, kui üldse mitte migeid tundeid ei ole, mees jätab täiesti külmaks.

Uut suhet otsisin nii 33-36a, ega ma siis 40+ kedagi ei otsinud, lootusetult hilja. Kuigi mul oli juba 33 hilja, tundsin seda kohe, teadsin tegelikult, et kedagi ei kohta enam. Kuigi väike lootus oli, mis küll ebareaalne tundus. Ja seda ma ei lootnud ka 33, et kooselu tekib, lihtsalt väike lootus oli kellegagi vahel kohtuda, aga ei midagi.
See 2a-ne suhe oli isegi suur ime, ei lootnud enam mingit kooselu, nii loll ma ka polnud.

leiavad ka 40+ inimesed endale kaaslased, ei maksa meelt heita.

Olen 36 ja kaunim kui kunagi varem.
Ma ei julge enam meheta kodunt välja minnagi,
võõrad mehed muudkui armuvad, manguvad telefoninumbrit ja vahivad.
Nii et 33 ei ole vana, vaid küps ja kaunis.

See on väga suhteline, kuidas keegi. Mõni paistab vana, mõni noor.

Mul on 26a juba vana tunne peal, lootusetult rongist maha jäänud.

to toN36

Tead asi pole üldse selles, kas naine paistab noor või mitte, mina olen 26 ja kui veini või muud alkohooli ostan, siis küsitakse dokumenti, asi on ikka selles, kas õige aeg on möödas või mitte.

loo autor ja teised sarnased ei ole mitte vanad aga desperaatsed. kõik nende vajadused on koondunud mehe leidmisele. ja loomulikult enamus (tahetavaid) mehi põgeneb selle eest, et mitte leida end taolise naisega koos.

teisalt naistel vist kaob vanusetaju peale aastat 25. kuni selleni on nagu lihtne, numbrid on väiksed, iga aastaga on midagi seotud-kooliaastate lõpud, täisealisus, etc. peale neid tekib võimetus eraldada, et milleks veel ollakse ja milleks mitte, tekib dilemma. yhed kukuvad synnitama, teised avastavad 36selt, et on mustad augud meeste neelamiseks või tõhusad karjääri õõnestajad, keda iga ainult parandab.
laias laastus on seda väga keeruline pidada normaalseks ja terveks mõtlemiseks.

Saan isegi sinust aru. Mul on elus olnud eri perioodid. Vahel on periood, kus tunnen vanana, siis vastupidi. Huvitav, millest see oleneb.
Kõik suhteline. 1.korda tundsin, et küll ma olen vana, kui 16a passi sain. Nüüd vaatan, 16 on väike laps veel.