Nii ongi, olen õnnetu :( tihti tunnen ennast üksikuna. Elu jooksul on tekkinud palju sõpru ja tuttavaid (erinevad klassikaaslased, endised töökaaslased ja ka tutvused nende kaudu). Aga ikka olen mina see kes küsib teistelt kuidas läheb, või kutsun neid kuhugi üritusele või panen ise mingi ürituse kokku. Ei saa öelda, et mulle koguaeg ei öeldaks, aga ikkagi on selline tunne et segan teisi koguaeg. Ma tahaks ka, et keegi küsiks minu käest kuidas läinud on või kutsuks millestki osa võtma :(
Tööl olles ootan vabu päevi, aga kui need kätte jõuavad siis pole mul midagi teha, tihti liigun üksi ringi või passin kodus kui üritused toimuvad, sest mul pole kellegagi minna:(
Täielik tähelepanu puudus on sõprade poolt. Ja see ei ole mingi viimase aja probleem, mitu aastat tunnen ennast juba nii :(

Kuidas sul läheb?

see lugu, mis sa siia kirjutasid, oleks justkui minu kirjutatud, sest tihti tunnen täpselt sama.

kindlasti on keegi sinust huvitatud, aga tavaliselt inimesed ei oska seda just kõige paremini välja näidata. nad on kas liiga tagasihoidlikud, või on vait just siis, kui peaks midagi ütlema.

olgem ausad, see on ka üks põhjus, miks ma praegu üksi olen, ning neid ridu siia kirjutan. enda meelest olen ma viisakas teiste vastu, heasüdamlik, hooliv, rahulik, empaatiavõime tundub ka töötavat. välimus on harju keskmine. viimasel korral peeglisse vaadates jäi see terveks.

kõik tunduks nagu okei olevat? kuid kahjuks ei ole see nii. mis mind kurvaks teeb on see, et puudu on just õigest kaaslasest, kes oskaks kõiki minu omadusi hinnata, ning nendega arvestada.

seoses tööga ei ole mul õnneks väga palju vaba aega, seega on selle asja juures hea asi see, et seda tehes ei tunne ma ennast väga üksikuna või vähemalt hoiab see kurvad mõtted minust eemal. töökaaslased on ka muidugi klass omaette. seega ma võin päris kindlalt öelda, et minu puhul ei olegi raha kõige tähtsam asi, mille pärast tööl käia.

ning nagu ikka, on ka seekord nii, et neid kõige paremaid asju raha eest endale võimalik osta ei ole. tegelikult kui praegu mõelda, siis ma ei taha ju palju.
ainuke asi, mis ma tahan, on olla õnnelik ja loota, et homne päev on parem, kui tänane.

mõtlesin, et kirjutaks veel mõned read, aga mõtteks see vist jääbki. ühe korra kohta peaks aitama küll.

lõpetuseks võib vist seda öelda, et üksi sa ei ole, ning selliseid inimesi on veel. ma hoian sulle pöialt, et kõik hästi läheks.



ps: kui keegi peaks nüüd arvama, et ma olen naissoost, siis nii see ei ole.

ps2: natuke parem hakkas küll, sest teate ju küll, et jagatud mure on tõepoolest pool muret.



päikest! :)

Aitäh küsimast, natuke parem on olla juba :P

optimist Kirjutas:
-------------------------------------------------------
> see lugu, mis sa siia kirjutasid, oleks justkui mi
> nu kirjutatud, sest tihti tunnen täpselt sama.
>
>
> kindlasti on keegi sinust huvitatud, aga tava
> liselt inimesed ei oska seda just kõige paremini v
> älja näidata. nad on kas liiga tagasihoidlikud, võ
> i on vait just siis, kui peaks midagi ütlema.
>
>
> olgem ausad, see on ka üks põhjus, miks ma prae
> gu üksi olen, ning neid ridu siia kirjutan. enda m
> eelest olen ma viisakas teiste vastu, heasüdamlik,
> hooliv, rahulik, empaatiavõime tundub ka töötavat
> . välimus on harju keskmine. viimasel korral peegl
> isse vaadates jäi see terveks.
>
> kõik tunduks
> nagu okei olevat? kuid kahjuks ei ole see nii. mi
> s mind kurvaks teeb on see, et puudu on just õiges
> t kaaslasest, kes oskaks kõiki minu omadusi hinnat
> a, ning nendega arvestada.
>
> seoses tööga ei
> ole mul õnneks väga palju vaba aega, seega on sell
> e asja juures hea asi see, et seda tehes ei tunne
> ma ennast väga üksikuna või vähemalt hoiab see kur
> vad mõtted minust eemal. töökaaslased on ka muidug
> i klass omaette. seega ma võin päris kindlalt öeld
> a, et minu puhul ei olegi raha kõige tähtsam asi,
> mille pärast tööl käia.
>
> ning nagu ikka, on
> ka seekord nii, et neid kõige paremaid asju raha e
> est endale võimalik osta ei ole. tegelikult kui pr
> aegu mõelda, siis ma ei taha ju palju.
> ainuke a
> si, mis ma tahan, on olla õnnelik ja loota, et hom
> ne päev on parem, kui tänane.
>
> mõtlesin, et
> kirjutaks veel mõned read, aga mõtteks see vist jä
> äbki. ühe korra kohta peaks aitama küll.
>
> lõ
> petuseks võib vist seda öelda, et üksi sa ei ole,
> ning selliseid inimesi on veel. ma hoian sulle pöi
> alt, et kõik hästi läheks.
>
>
>
> ps: kui
> keegi peaks nüüd arvama, et ma olen naissoost, sii
> s nii see ei ole.
>
> ps2: natuke parem hakkas
> küll, sest teate ju küll, et jagatud mure on tõepo
> olest pool muret.
>
>
>
> päikest! :)

Ei taha teistele halba tegelikult, aga hea et ma siin maailmas ainuke ei ole kes nii tunneb:) pean ka optimistiks hakkama :)

üksi ei ole sa kohe kindlasti, sest meiesuguseid on veel. samas, viimane aeg oleks vist midagi ette võtta, et asjad hakkaks paremuse poole liikuma. iseasi on muidugi see, kuidas seda kõige paremini teha. :)

ma hoian ka sle pöialt et sul hästi läheks.sõbraks ennast ei paku sest naiste arvates ma olen liiga lammas ja sul ei oleks minust mingit kasu.
aga muidu päikest sle.

Olen ka hinges nii nii üksi kuna elan välismaal ning seltskonda lihtsalt ei sulandu. Majanduslikut on elu parem aga kuidas tekitada sõpru?
Ei ütleks, et Eestis mul sõprussuhteid palju oli aga emakeelt rääkides on ikka lihtsam juuu!

Töökaaslaste kaudu äkki kuidagi?No et lähed mõnega koos kuskile välja ning saad tema tuttavatega tuttavaks ja kellegagi ikka klapp tekib.
Mul on lihtne-ma olen seltsiva loomuga joodik ja igasugu tuttavaid sh sõpru on palju.Välismaal?Elasin vahepeal rootsis ja ringi kaaberdades leidsin paari nädalaga hulga lahedaid inimesi kellega õlli panna.
Aga jah,kui korralik oled siis veidi raskem..Panustaksin kolleegide peale,oleneb kus töötad.

ma elan maal pärapõrgus, kuhu kellegil,asja pole ja ei tule, liigne üritamine on juba väsitand, ja nüüd taipan ka, et mul pole tegelikult mitte kedagi..
Tuleb vist baarides käima hakata, see ju naiste arust cool?

Sarnases olukorras olijaid on siin teemas juba mitu. Kui te nüüd ettevõtlikud olete ja omavahel kontakte vahetate, siis olete leidnud mõttekaalasi ja võibolla tulevase sõbragi. Kindlasti on võimalik leida kirjasõber :)

pole eriti midagi lisada ega ära võtta. aga optimist otsib minu meelest siit naist omale

ma juba pea 40 ja mure sama. kusjuures näiteks täna just helistas keegi üle saja aasta ja kutsus enda juurde maakodusse. aga mul homme tööpäev ja ei saa kuidagi minna ja eks temale jääb meelde äraütlemine ja... jama jah!
elukaaslane mul isegi on, aga tema töö on just niivõrd intensiivne suhtlemine, et vabal ajal ei taha ta mingeid külalisi ega külaskäike ega õieti minugagi suhelda.
aga mina tahks SÕPRU!

optimist Kirjutas:
-------------------------------------------------------
> üksi ei ole sa kohe kindlasti, sest meiesuguseid o
> n veel. samas, viimane aeg oleks vist midagi ette
> võtta, et asjad hakkaks paremuse poole liikuma. is
> easi on muidugi see, kuidas seda kõige paremini te
> ha. :)

Aga mida saaks ettevõtta siis, et asjad paremuse poole läheksid? Kui ise teisi surgin siis on ikka tunne, et olen pealetükkiv ja surun ennast peale teistele. Olen hakanud mõtlema, et ju ma ei ole siis nii särav ja külgetõmbav (sõpruse mõttes) inimene, et teised mind igatseksid ja oma seltskonda mind tahaksid:(

Nagu mu kirjutatud, ainult selle vahega, et ma ei pane mingit üritust kokku, ei kutsu kedagi üritustele, ei ole erilist tutvusringkonda olnudki.

Mul eluaeg olnud tunne, et ma segan teisi naisi. Mind nii kasvatatud, et ei tohi teisi tüdrukuid segada, teistel muud tegemised. Lapsest peale tundsin, et kõik teised tüdrukud, hiljem naised on väga hõivatud ja neil ei ole ei aega ega tahtmist suhelda. Selline kasvatus oli.

Küll ma ikka nooremana põdesin, et ei suuda teiste naistega suhelda. Ei julgenud kellegagi eriti suhelda, sest sisimas tundsin, et segan.

Rääkida julgesin ainult koledate naistega, nad tundusin vähem hõivatud. Kukkusin haledalt orki oma kompleksidega, sest neis oli kahjuks peidus kole hing.

Viimane lause jäi segaseks.
Nendes inetutes naistes oli peidus kole hing. Ma rumal uskusin, et vastupidi on.

Õppida tuleb enda seltskonnnaga rahul olema kui üksi välja minna ei viitsi. Lõbustusasutused on pidevalt lahti, käige ja möllake seal, aga ärge kujutage ette, et keegi peab laskma sinna ennast kaasa lohistada ja teid kogu aeg saatma. Keegi ei aja teid kõrtsist, teatrist ega kusagilt mujalt välja kui te üksi lähete, võin 100% seda kinnitada kuna olen just päris üksi käinud igal pool kuhu olen tahtnud minna ja kunagi ei ole probleemi seltskonna leidmisega kui ise kusagile kaugeimasse nurka ei poe, ei istu seljaga inimeste poole, ei põrnitse inimesi tigedalt vm moel inimesi endast eemale ei peleta.
Milleks on teile vaja pidevalt saatjat, mõelge sellele siis saaate ka aru miks teiega väljas käia ei taheta. Äkki on huvid erinevad, aga võibolla on probleem teie enda käitumises, lugupidamatus pealetükkivuses näiteks, mittearvestamises teise võimalustega vmt.

Nohistaja jutt on väga õige ja olen sama meelt, aga ei hakanud oma rahuloluga õnnetuid üksikuid häirima.
Kinnised endassetõmbunud kiirgavad probleemsemat suhtlemist ja võivad tekitada hirmu, et tekib klammerdumine.
Vabaks tuleb ennast lasta, avatud tuleb olla.
Teema areng näitabki seda, et kui ka satuvad kokku mõned omasugused, kel ühine probleem, siis midagi sõpruselaadset ei teki ikka.
Ka kirjasõprus on tore ja siin oleks ju see võimalus. Kirju on tore kirjutada ja veel toredam on neid saada. Miks te ei kasuta seda?
Kas pole ilus hommik? :)

Mind kutsutakse pidudele, saab palju nalja, räägime "tähtsat juttu" ja oleme õnnelikud ja mulle tõesti meeldivad need üritused ning inimesed, agaaa...ikkagi...ei ole kedagi, kellega ma lähemalt suhtleks ja oma päris elust räägiks. Suhtlus lihtsalt pole läinud sellele tasemele ja ise ka ei taha ennast kellelegi peale pressida. Ma muredest rääkida ei tahagi, sest neid eriti pole, aga tahaks niisama isiklikumat juttu ajada, mitte pidevalt nt erialaseid nalju teha. On ka juhtunud, et olen mõnega tihedamini suhtlema hakanud , aga need juhused on kuidagi ära hajunud. Isa ka nendest inimestest suurt piinavat puudust ei tunne (väike igatsus aeg-ajalt ikka on), kuigi nad kõik supertoredad, aga ju oli vastastikune lahku kasvamine vms.
Ei oska küll muud põhjust oma nn üksildusele välja mõelda kui et lihtsalt pole kohanud inimesi, kellega vastastikku tahaks päris tõeline sõber olla. Kahju. Ega muud üle ei jäägi, kui asja vabalt võtta, nautida, seda mis juba olemas on ja natuke loota, et äkki siiski millalgi miskit...

Olen eluaeg enamus aja üksinda väljas käinud, sest ei ole kellegagi minna. Vahel muidugi võib üksinda käia, kui aga aastaid enamus kordi üksinda käia, on masendav küll.

Mu puhul tuleb see kasvatusest, sest teiste tülitamine oli patt. Hiljem oli muidugi minu viga, et ma ei suutnud sellest barjäärist üle saada, mõjusin teistele kohmakalt, kohmetult, jätsin saamatu mulje. Olingi suhtlemises saamatu ja just noorena see ikka väga häiris. Nüüd enam nii ei häiri ja olen ka julgemaks muutunud vanusega.

Üllatav on lugeda, sest arvasin, et olen ainuke, kes tunneb, et teisi segab. Just naised on paistnud eriti hõivatud olevat ja ei julgenud mina neid tülitada. Noorena mõne kohmaka katse tegin ja tundsin end siis väga tobedalt. Välja ei tulnud sellest midagi, hiljem põdesin hullult.

to naine40
ma ei ütleks, et mul sellist jäika uskumust on, pigem on see seoses töötavate inimestega, isegi kui need on kodutööd või tegelemine lapsega vmt, et on mingid tegevused kus ei segata inimesi, muul ajal selline piirang ei kehti, alati saab küsida kas on mahti rääkida...

Asi oligi selles, et mind lapsena kasvatati nii, et mis sa lähed sinna näiteks Heidi ja Leena juurde neid tülitama, neil muud ka teha, kui sinu peale aega raisata. Olin alles 10a ja uskusin, et kõik mu eakaaslased on väga hõivatud ja ma neid segada ei tohi. Mulle oli seda sisendatud.

Koolis oli hea meel, kui leidsin nendeks kordadeks kaaslastega kontakti, kui oli vaja minu pealt koolitöid maha kirjutada. Sest mul olid alati koolitööd tehtud. Selleks oli mul piisavalt aega, kuna ma eriti teiste tüdrukutega ei suhelnud.

Kui koolis mõni kooliõde vahel harva minuga mõne sõna vahetas, siis mul oli kohe nii hea meel, et hüppaks lakke.