No mina olen täiesti ahastuses. Olen ise introvert, elan sissepoole ning olen muidu ka vaikne inimene. Teed jooksid kokku introverdist mehega, kes mulle väga meeldib ning mina tallegi, kuid nüüd oleme omadega täiesti ummikusse jooksnud.

Millised kogemused on teil introverdist meestega? Kas see ongi normaalne, et inimene sulgub täiesti totaalselt endasse, ei räägi, on eemalolev? Või peaksin ma seda tõlgendama sellena, et tal on huvipuudus minu suhtes? Kui me koos oleme, siis on kõik väga tore ja ilus, aga kuna tegu on mõnesmõttes kaugsuhtega, siis see aeg, mis üksteisest eemal veedame, on täiesti kohutav! Vaikus täielik. Selline tunne nagu ma ei huvitakski teda, kuigi samas ma tean, et huvi on olemas.

Oeh, nii keeruline lugu. Kas üldse kahe introverdi suhe võib kuskile viia?!

70% eestlastest on introverdid, ainult selle vahega, et suur osa neist on õppinud suhtlema.
No kui mees ei võta algatust, siis miks sina seda ei tee? Minu teada on telefonidel kaks otsa - sinupoolne ja temapoolne ja helistada saab mõlematpidi.

Huvitav kaua see suhe kestnud on? Enne kui see n.n. kriis tekis?
Oma kogemustest võiks väita et, ühenimelised ei saagi tõmbuda. Pigem ikka erinimelised tõmbuvad.
Oleks ju hullumeelsus oma peegelpilti vahtida.

Tead, võin oma kogemustest rääkida, et see kas inimene avab ennast sulle või mitte, ei ole eriti seotud sellega, kas inimene on intro- või ekstravert - pigem on suhetes eelis introvertidel, kel ei ole võib olla tuhandet sõpra, kuid selle eest mõned üksikud, kellele võib loota. Samuti on palju ekstravertidel enda avamisel/ usaldamisel enda imago kahjustamise pseudo probleem, kui peaks välja tulema, et ta polegi nii kõva tegelane kui kõigile paistab...
Ma ütleks, et teie probleem seisneb kaugsuhtes - olen ise ebaloominguline introvert - netis chattida, või kirjutada - ei oska nagu millestki rääkida, kokku saades jutt jookseb ludinal

no mis sa arvad, milline huvi peaks olema ekstraverdil suhelda kellegagi, kellelt tuleb ainult öhhhh ja möhhh? et räägid nagu seinaga vää?

Jah, eestlased on introverdid, aga mitte sellisel määral nagu see mees. "Suhe" pole kaua kestnud, ma tegelikult ei saagi seda veel päris suhteks nimetada, kuna midagi kindlat pole. See sõna "kaugsuhe" oli lihtsalt pigem kirjeldamaks seda, et me elame üksteisest eemal ja igapäevane kokkusaamine ei ole mõeldavgi mitte.

Lihtsalt oleks väga kurb, kui asjast midagi välja ei tule, sest vaatamata tema tagasihoidlikkusele ning sellele, et ta elab veeeeeeel rohkem sissepoole kui mina, on tegu super mehega ja klapp iseenesest on meil väga hea.

Mul oli/on täpselt samamoodi, et kokku saame pm nädalavahetustel, nädala sees on nö neti- ja telefonisuhtlus, kuid mehe poolt seda eriti ei toimu. Ta lihtsalt ei oska midagi niisama rääkida, kui asja ei ole. Mina tahan aga ikka korra päevas sidet hoida, et emotsionaalne lähedus ei kaoks. Alguses olin äraootaval seisukohal ja mõtlesin igasuguseid asju kokku jne, aga suhte arenedes hakkasin ise see kontaktivõtja pool olema. Ja ütlesin ka, et ma tahan lihtsalt korra päevas ta häält kuulda ja niisama päevamuljeid vahetada. Nüüd, aasta hiljem, on mees sellega ära harjunud ja juba helistab ise ka, kui õhtu on käes ja minust midagi kuulda pole olnud :)

kah kaks tüüpilist intrvertset eestlast. suhe ikka pikem, aastaid, lihtsalt olude sunnil aeg-ajalt satume erinevatesse riikidesse elama.
alguses oli veidi imelik see vaikus, igatsus suur. nüüd oleme kuidagi nii ära harju(ta)nud, et umbes ülepäeviti suhtleme telefonis. e-maile on vastavalt vajadusele, sms-d vastavalt igatsuse suurusele :) paneme lausa paika, millal helistame, et siis ei oleks ilmaasjata ootamist. võib-olla teistele tundub imelik selline reguleeritus, aga mees tõesti ei saanud alguses aru, et liigne vaikus mõjub ängistavalt ja isegi kui ei ole midagi tarka ja olulist rääkida, siis teise häält on niisama ka mõnus kuulda.

loen siin teie kirjutisi ja sain just aru, et minu sõrmede vahelt lipsas introvert minema... ka oli väga tore ja asjalik mees, aga vaatamata sellele, et ma teadsin, et tegu on introverdiga (ta hoiatas mind isegi selle eest), võtsin ma tema vaikimist sellena, et ta ei taha minuga suhelda... huvitav, kas nüüd on liiga hilja asja parandada?! :(

Sissepoole elamine on jube jah, põhjused igal pool, kui vaid ussirohtu oleks. aga töö mõjub ka ergutavalt kõigile sootutele inimestele peale jutu.

Ohhh õnnetust, võib ainult kaasa tunda - keeruline värk. Üks kahest võiks ikka rohkem ekstraverdi kalduvustega olla et, siis introverti natukenegi tasakaalustada - muidu must masendus võib maad võtta

Ma nüüd ei saa aru, kas see "diagnoos" on pandud teemaalgataja poolt või siis mehe enda poolt.
Aga muidu saab ju need asjad lahti rääkida, et kuidas kellelegi suhelda meeldib. Ei peagi oma "sügavat hingeelu" avama, vaid saab öelda, et ma pole nii tihe suhtleja, aga ma olen sinu jaoks olemas. Teate ju küll neid lugusid, et on sõpru, kellega pole "100 aastat" suhelnud, aga kui kokku saate, jookseb jutt nagu oleks alles eelmine õhtu rääkinud. Suhte puhul on loomulikult suhtlemine tihedamini olemas, aga selline kindlus peaks seal juures olema, et isegi kui iga päev ei räägi ja kokku ei saa (vms), ollakse üksteise tunnetes kindlad (või kui midagi muutub, siis öeldakse seda kohe, mitte ei oodata teiselt poolelt msn-i teksti stiilis "kuhu sa kadunud oled?", et siis lõpuks nö üles tunnistada).

Ma olen loomulikult tunnete osas natuke äärmusliku vaatega kah, et kui me ei räägi konkreetselt kriminaalidest-vägistajatest-mõrvaritest, siis peamine põhjus, miks asi ei toimi, on ikka lahjad tunded. Inimene võib ju persona fenomenal olla, aga kui tundeid pole, siis see ei aita ja pole ka mõtet hakata leiutama vabandusi stiilis ma introvert+ta introvert=finito.

imelikud naised. leiate mehe, keda hindate ja teate, et ta elab sissepoole ega ole suhtluses eriti agar ja siis loodate, et ise olete talle nii erakordne ja enneolematu leid, et mees ei saa kuidagi näppe nuppudest eemal hoida. aga saab. ja seda paremini hakkab saama, kui enam pinda käite:)

mingi täiesti haige tähelepanu vajadus ju, perearst ei oska midagi rahustavat soovitada?

"70% eestlastest on introverdid, ainult selle vahega, et suur osa neist on õppinud suhtlema."
--------------------------------------------

Mis lollust sa nüüd räägid? Loomulikult on Eestis enamuses ikka ekstroverdid, nii nagu mujal maailmas. Ainult Eesti ühiskond pole tõesti nii suhtlemisaldis nagu näiteks Hispaanias.

Teema autorit on raske aidata, kuna ka introverte on seinast seina. Mõni introvert tunneb vajadust suhtluse järgi 1x kahe kuu jooksul ja siis on ka selleks loomulikult lapsepõlvesõber, mitte suvaline inimene.

Hea on see, et autor mõistab, mis asi on introvertsus. Palju on lollpäid, kes aravad, et introvertsus tähendab häbelikkust, inimeste kartmist vms. USA kunagine president Jimmy Carter on näiteks introvert ja kasvõi praegune Obama on introvert.

Vahe on, kuidas inimesed energiat saavad ja kuidas kulutavad. Introverti kulutab kõvasti mõne teisega small talki ajamine ja laeb akut omaette olles. Ekstroverdid kohe kindlast ütlevad, et neile meeldib ka omaette olla, aga seda ei anna võrreldagi introvertidega. Samuti ei hakka ekstrovert kunagi mõistma, KUI väsitav on tegelikult introverdile teised inimesed ja nendega lobisemine.

Sorri, parandan ennast: õige sõna on ikka ekstravert, mitte ekstrovert. Ma olin liiga ühe teise keele lainel. :)

jep, tee omale selgeks, mida tegelikult tähendavad mõisted introvert ja ekstravert ja mis neid inimesi iseloomustab. Kui sellega valmis saad, siis ka mõistad, mida minu väide tähendab.

See, et inimene omab näiliselt sadat sõpra, ei tee temast veel ektraverti. Ekstraverdid on sellised inimesed kelle kohta öeldakse "süda peo peal", st nad räägivad kõigile ära oma hinge-, intiim- ja muu elu. Introvert valib väga hoolikalt, kellele ta mida usaldab. Kindlasti jäävad nimekirjast välja 99 sõpra sajast ja järele jääb vaid üks sõber, keda usaldatakse.
See siis selline pealiskaudne käsitus erinevatest inimtüüpidest.

ja loomulikult tuleb neile tüüpidele lisada temperamenditüübid. Introvertsus ei tähenda, et inimene oleks flegmaatik või siis melanhoolne nurgas nutja ja depressiivsusele kalduv algatusvõimetu konutaja.

Küsimus ongi selles, kui avalikult näitab inimene välja omi tõelisi tundeid ja ses osas on eestlased vägagi suletud.

pähh

Ma olen täiesti, täiesti kindel, et ma tean sinust paremini, mida tähendab ekstravertsus ja introvertsus. Ja kui soovid, võin sulle Jungi eluloo alates kivi peal istumisest 6a poisipõnnina ("kas ma olen poiss, kes istub kivil või olen kivi, mille peal istub poiss") või 4a jumaliku fallose unes nägemisest ära jutustada.

Või mitte jahuda üldistel teemadel ekstravertsus-introvertsus, vaid need kirurgiliselt detailideni lahti lõhkuda Myers-Briggs tüpoloogiaga.

See "diagnoos" on mehe enda poolt pandud ja ma olen ka täheldanud, et ta vajab väga palju nö omaette olemise aega ja et small talk, vähemalt läbi interneti, väsitab teda tohutult. Samas suhtlemise alguses ta küll oli valmis minuga tunde ja tunde mitte millestki rääkima. Nüüd nagu sellist asja enam pole.

See introvertsus ja extravertsus on jah sügavama põhjaga. C.Jung on hea vihje. it tudengi õudne saatus sellega silmitsi seista, aga avalikult netis pole vist veel siiski piisavalt head kraami et päike maapeale tuua. aga see elukas on euroopa kohal ja päriselt olemas, seda ma ütlen. kus kohast sellele lahendus leitakse näitab tulevik.

Minu teada psühhoanalüütikud armastavad semiootikat ja väga oluline on see, kuidas inimene ise endale igasuguseid asju kirjeldab-tõlgendab ja mitte niivõrd see, kuidas Jung või mõni teine midagi defineerib. Tuletaks siinkohal ka meelde, et psühhoanalüütilise lähenemise teine nimetus on psühhoDÜNAAMILINE lähenemine, mis ütleb kogu asja kohta vägagi palju, onju.
Aga selguse mõttes vaja mehega rääkida - kuidas tema suhteid näeb, millega tema rahul on/oleks jne, siis alles saab hakata mõtlema, et kas sobitakse kokku või mitte.

Kui vanad te olete? Arvan, et kui sul on mingid kahtlused ja küsimärgid selle osas, kas ta sinust huvitatud on või mitte ja kuidas ta teievahelist suhet ise tõlgendab, siis oleks mõistlik üritada oma introvertsusest võitu saada ja mehega üritada vestelda.

kui see tüüp sulle ei sobi siis on tulemus lõpuks ikkagi sama- sul ei ole rahuldustpakkuvat suhet, mida iganes see introvert sulle ka ei räägi.
Mulle üks väitis, et see on tohutu armastus, kui ta kuid minu olemasolugi ei märka ei sõnades, tegudes ega mingil muul moel, seda veel koos elades.
Milleks endale sellist vaeva, ela rahulikult oma elu edasi, suhtle, tutvu uute inimestega jne (ma ise olen selles muidugi jube nõrk olnud, et mul läheb suhetest üle saamisega aastaid, rääkimata mingist huvist teiste meeste vastu, ehk oled sina teistsugune.)

kas "best before" yletanud introvertsel mehel on yldse lootust uuele lähisuhtele kahekympise naisega? kui soovijaid on, jätke mulle kontakteerumiseks oma andmed, hea kui saaks lauatelefoni numbri.

aga sa alu proovi EMT uut seenioripaketti, ei ole nii kulukas.

Alu, käi ise ka perearstil ära. Sul on ikka midagi tõsisemalt häda, millest Sa ise ilmselt aru ei saagi.

minu numbrid-20,70,39,68,34,27,75,43,99,32 ja 29

mul ka mees introvert. no minu meelest ei olemas 100% puhast introverti. ka temal on omad "nõrkusehetked" kui mullegi sms saadetakse. samas on muidugi enamasti sedapidi, et mina e-maileerin, sõnumiseerin ja hellan. tema pigem teeb 2 min jagu kuus nn tarbekõnesid.

tere. kas ostan koju kurki või tomatit? selge. tsau.

kõnelemine on nagu üldse ületähtsustatud. pakun huupi, et kui ka teil kokku saades on kõik korras, siis ei ole põhjust muretseda.

vaata teie biovoolude sobivust
www.biolovematch.com

Mulle tundub, et tegu pole päriselt introvertsusega. Neil on ekstravertsuse perioode. Kas või hetkeks. Võib olla on tal aspergeri sündroom või midagi muud viga, mis paneb endasse tõmbuma.