Tutvusin paar aastat tagasi internetis mehega, kellega kujunes välja väga tõsine suhe. Elame erinevates linnades, kokku kolida pole võimalik.Kohtume kas igal nädalavahetusel või üle ühe kas ühe või teise juures. Mind on hakanud viimasel ajal häirima selline üksteise juures külas käimine. Tahaks ühist kodu, aga seda ei saa. Mis te arvate, kas kahe ühise kodu pidamine oleks lahendus -tema minu juures peremees, mina tema juures perenaine? Peaks sel teemal temaga rääkima,kuid ei julge juttu teha. Olen aru saanud, et tema arust võib see külaskäimine elu lõpuni kesta. Jagage kogemusi!

Inimesi on erinevaid, aga minule selline suhe ei sobinud.
Aastad lähevad ja tahaks ka ühist elu ja lapsi.

juba 7 a. ja meie vahemaa 160 km. , mida üle nädala ei sõida, ikka üks kord kuu või kahe jooksul ainult. Seni on kõik nn. hästi toiminud aga viimasel aastal oleme mõlemad läinud parajasse stressi- kokku kolida ei ole perekondlikel põhjustel võimalik sest vanemad vajavad abi ja eraldi enam ei taha sest hoolime teineteisest väga. Nii lõpevadki meie ühise elu unistused alati lootusetu ohkega et: "midagi pole parata, elame vanas vaimus edasi". Selle vahega noortega võrreldes et meie vanuses enam ühiseid lapsi ei planeeri- ei ole halba ilma heata või kuidas see siin paremini kõlaks?

kaugsuhted ei toimi kahjuks.

nii resoluutselt ma siiski ei väidaks, palju oleneb konkreetsetest inimestest!

Kaugsuhe toimib ainult siis, kui see on avatud ja teistega hooramine on mõlemapoolselt lubatud. Muidu jäädakse varem või hiljem vahele ja kaugsuhe ongi läbi.

Kaugsuhtes pole probleemi, kui inimesed ei soovi jagada oma elu mahukat aega teineteisega. Alati on võimalus leida lahendus, eriti veel 7 aasta jooksul. Loll kes vabandust ei leia

ka kaugsuhtes, kahju su mulli katki teha, aga kahjuks ei toimi. kui sinisilmne oled ja usud ning kõrvalsuhetest ampsuga üle saad, siis toimivad sinu jaoks. siis on kõik väga viis. mina mingi aeg suutsin ka, aga siis mingi moment viskas üle. muide, mees armastab mind, tean seda kindlalt. aga kasutas naisi suurele armastusele vaatamata, sest elu tahab elamist.

Ei ela ma mingis mullis ja ära haletse mind-olen elus ette tulnud hoopide tõttu sinisilmsuse ammu unustanud- lihtsalt see ei mahu sulle pähe et kaks inimest saavad teineteise vastu ausad olla isegi siis kui pikk vahemaa ja aeg on piirks. Ei petnud ma oma laste isa kunagi,saatus lahutas meid- kahjuks jäädavalt ja ei kavatse petta ka oma praegust armastatut. Ära võta kallis "mõte" kõike läbi enda, kujuta ette et on suhteid mis siiski püsivad kindlal alusel. Sulle,ehh, tahan öelda et lolliks ei luba ma sõimata ei ennast ega oma partnerit. Kas sina oled valmis jätma oma vanad vanemad ,kellele oled ainuke abi ja toetus ning minema elama teise Eesti otsa? Kui sa suuda(ksi)d siis anna minna aga meid jäta rahule!
Teemaalgatajale soovin suhte jätkumist, võta seda teineteisel külaskäimist kui igavest romantikat. Mõtle plussidele miks selline "pidupäevane" suhe parem on kui päris kooselu? Ei hakka siinkohal kirjutama, läheks pikaks aga neid plusse on, on. Ole tubli ja jätkuvat armastust sulle!!

mis kaugel-see kallis..aga mitte oma:)

kui se suhe teil ausatel alustel on.. siis räägigi ausalt oma soovidest oma partneriga ja kuula ka tema näägemus ja soovid ära. siis saad selgust. miks sa kardad?

ka kaugsuhtes, mullis on hea olla, eks?

Vaks vahet, kas kaugsuhtes on noored inimesed või eakamad. Kui üks elu seljataga, lapsedki olemas, siis pole hirmu, et aeg muudkui läheb. Noorel naisel saabub aga kunagi aeg, mil lapsi enam ei saagi. Kui mehest osapool polegi lastest ja kokkukolimisest huvitatud, siis pole kaugsuhet mõtet jätkata, kui just endalgi samad huvid pole.
Kõik sõltub. Esmalt, et üldse pereloomise peale mõelda, peab olema usaldus koos avameelsete oma soovide teatavaks tegemistega. Kui teine pool soovibki jätkata vanaviisi, siis kas ta tõesti pole lastest ja perest huvitatud või otsib ta veel sobivamat naist partneriks.
Sõltub ka põhjustest, mis teid lahutavad. On need ajutised, otsitud, põhjendatud, lahendatavad?

lahe, kuidas siin mõned arvavad, et nende viis on õige. Mõni inimene ei vajagi, et tal oleks 100% keegi koguaeg kõrval ja nende jaoks sobib kaugsuhe paremini. Ära arva, et kui sinul on vaja kedagi koguaeg kõrvale, siis see ka teistel nii on.

irw, lollakas oled või? ei peagi olema kogu aeg keegi kõrval. aga kaugsuhtes olles pead arvestama, et tal on veel lõbustajad. sest elu tahab elamist. võid ju end petta mõttega, et oled üks ja ainus, aga tõde on see, et kaugsuhted toimivad vaid sel juhul, kui mees on impotent või sina selline, kes lepib mehe kõrvalepõigetega.

paar aastat juba suhtes, aga ikka ei juleta oma mõtteid rääkida?! hm, käige siis teineteisel külas edasi, te pole veel jõudnud avameelsete vestluste etappi, et rääkida, mis saab tegelikult edasi. või ei julge sa tõde kuulda saada, et mees ei tahagi kokku kolida?

mind nii väga huvitab, kas sa oled mees või naissoost? Mees, siis oled ise väärastunud mõtlemisga ja omistad seda ka teistel oma sookaaslastele. Kui naine, siis psühhotrauma minevikust ei õigusta sinu sõnavõtte. Kõik juhtumid pole ühesõnaga on unikaalsed.

tundub tõesti et "mõte" lähtub ainult enda mõtteist kuidas TEMA käituks ja ninaotsast kaugemal arvabki olevat ainult susserdamised ja petmised. Kahju temast päris, ei usalda kedagi ja sappi tundub ka hinges ülearu olevat! Kõigile teistele kena pikka nädalavahetust ja nautige kallist inimest enda kõrval!!!

Kah värskelt kaugsuhtes kuna kallis naine kolis oma/meie unistuste riiki tööle ja meile pesakohta otsima. Tean juba ette et see ei saa kaugsuhtena püsima jääda, selle pärast hakkan nüüd väikeettevõtjana täielikuks töönarkomaaniks, et oleks võimalik järele kolida ja majanduslikult ka uues kohas jalgadele maanduda. Usun et see läheb korda.