Oleme suhtes olnud partneriga juba peaaegu 2a. Hetkel on ta üle lahe tööl. 2. korral läks ta sinna minule eelnevalt nii 12t ette teatades, tundsin ennast tõeliselt halvasti. Suhte alguses oli kõik korras kuni jah, ta kalevipojaks hakkas. Nüüd kohtume nii kuis jumal juhatab. Midagi ta ei tea: palju tööd on, millal tulla saab jne. Peale 4k tutvust, kihlusime. Kõik tundus siis veel ilus ja lootustandev, kuid nüüd pole enam midagi, millele loota. Tunnen, et ma enam ei jõua: mul on suveks töö, järgmisel aastal lõpetan BA, ka koolist on stress. Kui skypes suhtleme, siis ainult tõreleme. On ka helgemaid hetki. Ma tunnen puudust eelkõige emotsionaalsest toest. Ma ei saa tema peale kindel olla, teda pole minu kõrval kui teda enim vajan. Koos elanud me pole ja kui kunagi ta sealt naaberriigist tagasi peaks tulema, pole ma väga kindel, et meil midagi laabuma hakkaks. Viimased kuud olen mõelnud, et targem oleks vist suhe lõpetada. Samas ilma temata ma elada ei oskaks, kuid see teadmatus ja ebakindlus tuleviku suhtes on mind ääretult närviliseks muutunud. Ma küll armastan teda, kuid see hakkab vähehaaval väiksemaks muutuma, ma juba tunnen, et vihkan teda ja olen pidevalt pettunud. Mingeid ühiseid plaane teha ei saa. Ta teab, et ootan talt aasta pärast vastust, mis edasi saab. Mina plaanin oma kodu rajada ja ei teadmatus teeb närviliseks. Kas kellelgi on sarnaseid kogemusi või on ehk soovitusi, sest mina olen juba hullumas. Tõesti ei tea, mida teha. Näost näkku rääkida sellest ei saa, sest iga kord ta keerab selja ja läheb suitsule. Tunnen ennast nagu puurilind, et käin talle peale ja kui ta Eestisse tuleb, siis hoian temast eemale. Tunded on väga segased. Palun aidake, kui saate! :(

Hästi lühidalt-the end.Soovitus-mine eluga edasi.

Mõrane vaas enam vett ei pea.

Ise olen pea samas seisus. Võtsin lihtsalt kätte ja esitasin ultimaatumi. Mulle ei meeldi, et armumise ajal oli mehel julgust näidata tundeid ja öelda ilusaid sõnu. Peale abielu aasta jooksul asi vähenes. Rääkisime. Kahe kuu pärast uuesti. Jälle uuesti. Ta on nii tuim tükk, külm kala. Raske on. Saime räägitud. Eelkõige tahan mina ka emotsionaalset tuge, igas mõttes. Praeguseni on kõik korras. Muidugi ta teab ka ülihästi, et mul käib kiiresti - asjad kokku ja minema. Ei hakka mina munema. Ilmselt Sa pole korralikult oma iseloomu veel näidanud talle, milleks Sa võimeline oled.

Las keerab pea ära, Sina löö sel juhul uhkelt püsti. Mis ikka on loodud hääbuma, see hääbub varem või hiljem.

Võib-olla ongi Sinule lahendus vaid vaikides ära minna...

sellise mehega pole miskit peale hakata. ei õnne ega ühist tulevikku. kui juba alguses pole, pole pärast kohe kindlasti.

Tahaksid tulevikku rajada kellegagi, kellega pole võimalik suhelda? Kes pöörab sulle p... ja läheb lööb pläru ette. Oled ikka naljakas tüdruk. Tahad-eitaha-tahad-eitaha. Seal pole isegi mitte midagi taga leinata enam. Lõpetad asja vaikselt ja viisakalt ära. Rõhutan - viisakalt. Igast süüdistused, et kes ikka see suurem patuoinas on, on täiesti ülearused. Laev on ammuilma põhjas.

Kallis laps, mille peale sa üldse loodad?!? Ilmselt tead muidugi ise ka vastust, lihtsalt on vaja ka teiste poolset kinnitust sellele, mida juba ise tead...

Meil mehega suht sama asi käsil. Mees soomes tööl, pidi minema küll 1-ks kuuks ainult, nüüd juba 5 kuud seal olnud. Selle aja jooksul on ühe korra eestis käinud ja mina ühe korra soomes tema juures. Ta on tööga seal nii hõivatud, et õhtul skypes ei jõua rääkida ka enam mitte. Tööpäevad on pikad ja väga rasked ja nii see lähebki. Kui soomes külas käisin, siis mees magas põhimõtteliselt kogu aja, sest raske nädal selja taga. Nii need suhted lagunevadki, kui üks jääb maha kuskile. Eestis on mul korralik töö ja väga hea palk,kõik mu sõbrad on siin, mu kodu on siin, ausalt öeldes mehe pärast ma siit soome küll ei läheks. Eks näis, kuhu see suhe välja jõuab, aga üsna auguline on see juba küll.

Kui tunned 110%, et see on see inimene, kellega elu tahad koos veeta, siis rahune maha ja mõtle positiivselt. Tõrelemine teeb asja ainult hullemaks - saed oksa, millel istud. Võta asja huumoriga. AGA, kui tunned, et elu alles ees, siis mine eluga edasi ja jäta see kalevipoeg sinnapaika. Lõpetad BA, lähed tööle või õpid edasi, kohtad oma alaga seotud inimesi - tutvud kellegi uuega, kellel on sinu jaoks oma elus ruumi :)

Igas suhtes tuleb raskeid aegu ette ja kui te sellega toime ei tule, pole te piisavalt tugev paar.

Tänan kõiki seniseid kommenteerijaid. Oleme tänaseks päevaks oma suhted selgeks rääkinud ja minu vaikimine ja endassehoidmine oli see mis meid piinas. Olen armunud rohkem kui kunagi varem ja kindel, et koos saame üle igast raskusest. Järgmisel aastal on ehk lootust, et alustame koos Eestis oma ühist eluteed. Ma soovin kõikidele paaridele järgmist: usaldage, armastage, toetage, rääkige, aidake, suunake, nõustage üksteist. :)

just. tubli. ja taoliste lõngade ning "heldekeste" nõu pole mõtet ei kysida ega kuulata, kes kohe laiali soovitavad põgeneda. nad ise on kord seda teinud ja kopitavad oma mõttetu lõpuni yksi, meenutades oma ainsat otsust, mida elus sai teha.