Probleem on selles, et mingil täiesti absurdsel põhjusel on mu emal tekkinud tunne, et mu uus elukaaslane kasutab mind ära. Olen üritanud talle seletada, et see ei ole nii, kuid tegelik põhjus, miks ta nii arvab, on lihtsalt see, et mu elukaaslane ei meeldi talle. See minu partneri süüdistamine on muide täiesti alusetu. Nad ei ole isegi kohtunud väga, sest oleme koos olnud vaid 2 aastat ja ema lihtsalt ei taha meil külas olla, kui mees kodus on.
Olen juba vihastanud väga mitmeid kordi, alguses püüdsin muidugi heaga, aga see ei andnud tulemusi. Iga jumala kord tuleb emaga see teema jutuks.
Nüüd mõtlen, et kui saaks, siis lihtsalt väldiksin ema, aga mul on tast kahju, sest ta on vana ja üksik. Mida teha?

Kui vana sa oled? Ma olen 37 ja olen alles nüüd endale tunnistanud, et mu emal on minu elukaaslaste suhtes olnud sageli selgem pilk kui mul endal. Ma mõistan, et sul on raske aru saada, et emal võib õigus olla, aga sellegipoolest võiksid sa endalt küsida, MIKS see mees su emale ei meeldi, ja püüa mitte takerduda mõttesse, et ema on vana ja rumal vms. See põhjus ei pruugigi olla nii absurdne kui sulle tundub.

Sinu ema teab, et elukaaslane on vaid elukaaslane. Elate lihtsalt samade seinte vahel ja ei midagi enamat. Ei vastastikke kohustusi ja isegi truudust mitte, sest te ei ole ju kogu kollektiivi ees oma püha tõotust andnud.
Sinu ema teab, et su jorss seksib ka paljude teiste naistega, aga seda ei saa ka talle pahaks panna, sest ta on tegelikult vaba ja vallaline.

Minu meelest tõestab juba seegi, et ema tegelikult põhimõtteliselt ei tunnegi mu partnerit, et ta ei sa omada ka adekvaatset pilti temast.
Ema on mulle ka näiteks väitnud, et see ei ollagi armastus, mida ma oma mehe vastu tunnen. :D

Sul on kooselust natuke väärastunud arusaam minu arvates.

Kas siis sinu loogika järgi tuleks kohe pärast kahekuust tutvust abielluda, sest muidu on kohe "jorss" ja "vaba" ja "truudusetu"?

"Sinu ema teab, et su jorss seksib ka paljude teiste naistega, aga seda ei saa ka talle pahaks panna, sest ta on tegelikult vaba ja vallaline."

Mida põrgu? Kas Annemail on siis endal ainult nii halvad kogemused?

annamai on lihtsalt loll kes arvab et meest tuleb omada ja ketis ning range kontrolli all hoida

Ma olen emana olnud just sellises olukorras, et tütre noormees eriti ei meeldi. Ütleme nii, et see on vaist või 7. meel või mis iganes. Kuna nemad elasid väga kindlalt koos suisa 3 aastat, hakkasin viimasel ajal oma vaistus kahtlema. Paraku oli mul õigus - noorehärra (ei ole verinoored) leidis ühel päeval, et tema tahaks nüüd vaba ja vallaline olla. Ja nii nad lahku läksidki.

Ja ma ei saa midagi parata, et ses mehes oli mingi seletamatu allhoovus, mis ta minu jaoks ebausaldusväärseks tegi.
Loomulikult ei surkinud ma vahele ega avaldanud ka oma arvamust. Olin lihtsalt äraootaval seisukohal.

emadel on see etapp juba selgeks õpitud ja läbi elatud, kus nende laps just alles viibib.
Nad ka palju paremad olukordade mõistjad ja inimestetundjad, sest neil on kogemused.
Kindlasti ei soovi ema oma lapsele halba.
Vahel võib muidugi ka eksida ja eks ema pole ju tütar, kel ehk elust omamoodi arusaamad.
Aga selle, kas keegi teadlikult ja külmavereliselt kedagi ära kasutab, selle tunneb ära inimene, kes erapooletuna kõrval seisab. Asjas sees olija ei märka tihti paljutki, või ei taha märgata, või ei taha endale tunnistada, et miski on mäda.
Mul on kolm väimeest.
Üks neist on selline, keda ma usun ja ei vaevagi ennast, kas saan uskuda.
Teine on selline, et tahaks teda usaldada, aga kuidagi vahel tundub, et asi on viltu nagu veidike, justkui pole siiras.
KOlmas on aga selline, et ma ausalt ei tahaks teda näha oma tütre kõrval, sest kõik, peale mu tütre, on tunnistanud, et see mees kasutab olukorda enda kasuks, et ta pole siiras ja kes teab, millega kõik veel lõpeb.
Ainus, kes teda usaldab on mu tütar ja see teeb kurvaks.
Tahaksin väga uskuda, et ma eksin seekord.

Nii nagu "noorus on hukas", on ka emad aastasadu hoiatanud oma tütreid vale mehe eest, aga aastasadu pole see aidanud.
Olen isegi sõbranna ema ja õega koos õnnetu olnud sõbranna lootusetu valiku üle. Sa ei kuula praegu oma ema mitte mingil juhul, aga ära vähemalt tülli mine ega teistkordset valukoormat juurde anna. Kui mehest lahku lähed, siis on, kus nutta.

sa ikka räägi emaga. arvan, et tegelt ta pabistab sinu pärast. tal endal pole vist selles osas väga hästi läinud nagu ma aru saan.
ütle et mõistad tema kartusi. aga palu ka selgitada, miks ta nii arvab inimesest, keda ta pole tundma õppinud ja samas selgita, mida sa ise tunned.
tegelt räägib ema vist oma hirmudest.
lohuta sis teda ja rahusta. ütle talle et sinuga on korras. no juhul, kui on:)
olukorra saab inimlikult selgemaks muuta

Kõik inimesed ei klapigi omavahel ja see on täiesti normaalne! Mitte kunagi aga ei tohiks ema arvustada tütre valikut ning igakord tüli üles kiskuma. Mina lõpetaks emaga suhted mõneks ajaks!
Mulle tuli ootamatult aga see kui mu elukaaslane mulle pihtis, et ta isa arvas, et meie küll kauaks kokku ei jää ja sugulastele ma ka polevat meeldinud! Oleme juba 8a koos ja teiste arvamus lihtsalt ei lähe korda! Olen selline kinnisem inimene ja ei kipu igaühega platrama ja sõprust teesklema, ju sellepärast ma algul kellelegi ei meeldinud.

su ema on vana ja yksik-las ta elab seda elu, tytre haletsemine ei muudaks ega pikendaks seda elu nagunii.
ja ise ela oma elu-kui ema ei taha kylas olla, on see ainult tema teha ja minema minna.

alu, ise kah aru said, mida öelda tahtsid? Pean nentima, et sul selgemaid hetki olnud, kuid ses teemas sa küll kuigi terav pliiats pole.

ikka sain aru.

vajad torget kuhugi, et pihta saaks?

ahh, võib ju torgata ka yksikute vanameeste aadressil... arvad, et ....haisused issid on nende laste silmis kõrgemas hinnas?

ei arva. antud teemas on see issi nagunii juba kas surnud või oma moori karistuseks yksi ja pikalt jätnud elama.

Ruule,
kord kirjutad mu uus elukaaslane , kord mu oma mees, kumb ta siis on? Siin vöib olla ka pöhjus : jälle keegi uus, ja päriselt pole sind keegi siiani ära vötnud.

Jah, viga on sinus endas jah.

Kõrvalepõikeks andis ajendi öine uitaja oma äravõtmise jutuga. Kuna teema on feminismiga otseselt seotud, sobib selle üle siin arutleda.
Olles ise abielus, juba kaua ja sama mehega, siis isiklikku põhjust justkui pole kuidagi reageerida, kuid ometi mõjub see äravõtmise jutt ärritavalt. Eesti keeles on säilinud mõisted "võttis naise", "läks mehele". Need on osa feministlikku liikumist põhjustanud mõttestampidest. Miks kunagi nii oli, pole praegu tähtis, kuid tänapäeva ellu need ei sobi. Varem kasutati ka mõisteid "ei saa mehele", "ei leia naist".
Kooselu, olgu seadustatud või mitte, on kahe inimese ühine otsus ja vahet pole, kes selleks ettepaneku teeb või kujuneb see iseenesest selleks. Päriselt ära võtmine, ehk siis mehe pakutud abielu ei anna ju ka garantiid, et nii elu lõpuni jääb. Samas ilma tseremooniata alanud kooselust võib kujuneda tugev ja kestev kooslus.
Antud juhul ei taha seadustatud ja seadustamata kooselu plusse ning miinuseid vaagida. Häirib just see kallutatus, eelarvamus, et kui naine on üksik, siis pole keegi tahtnud teda ära võtta või kui kooselu pole seadustatud, siis järelikult pole mees tahtnud naist päriseks omale võtta.
Kas pole nii, et taolist kompleksi põevad ja seda levitavad need, kes abielule pühapaiste ümber on mõelnud, seda kangesti ihaldavad ja igati toimivast kooselust rõõmu ei oska tunda? Või siis üksikud naised, kes sobilikku meest pole leidnud ning selles põhjust endas näevad, lohutavad end mõttega, et toimivas kooselus olevaid naisi pole ka päriselt tahetud, et see rohkem ajutine ning parema puudumisest tingitud?
Tõsi ta on, et seadustamata kooselud purunevad sagedamini, kuid seda eelkõige algusjärgus. Kui kooselu kestab, kui sünnivad lapsed, siis on tegu perega ja tõesti, asjaosaliste endi jaoks pole vahet, kas juriidiliselt asi paika pandud on.

Teemaalgatajale. Tundmata sind, su kaaslast ja su ema, on raske otsustada, kellel õigus on, kõik on võimalik.

ei meeldi siis ei meeldi, minu emale ka ei meeldi mu praaegune valik, aga tema ei tea miks ma just selle inimesega koos olen ja tõenäoliselt ei hakka ta ka kunagi sellest aru saama, ta ei saa paljudest asjadest aru, sh minust. Mu varasema elukaaslasega on ta punti löönud, et mulle koht kätte näidata, asi lõppes mulle katastroofiliselt.
Ei maksa ette kujutada, et emad alati laste valikute suhtes nii väga kõrvalseisjad on, neil kipub vahel olema oma ettekujutus sellest kuidas kõik tema ümber peavad keerlema, teda ette ja taha passima ja koogutama. Tema ju muretses lapse selleks, et temal oleks hooldaja vanas eas... minu vajadused pole üldse olulised.

emadel võib õigus olla:) mehed kuulavad oma emasid 100korda rohkem:) püüa paremini aru saada, miks ta su emale ei meeldi, rääkige rohkem!

emadel kipub olema ettekujutus, et tütre mees peab olema rikas ja edukas. Kui tütar eelistab vaest, laiska ja edutut, siis hakataksegi suhet torpedeerima. Mugav väimees ei meeldi ühelegi emale. Ja oh õudust, kui tema põhilised hobid juhtuvad veel olema sõpradega pidupanemine, telku v arvuti ees istumine ja magamine ning virin teemal, kui s*tt on töö, ülemus ja elu üleüldse....