Olen 30 aastane ja mul pole lapsi. Ma isiklikult ei ole lapsesaamise vastu aga minu majanduslik olukord ei võimalda. Aga samas ühiskond mõistab lastetud hukka ja suhtutakse neisse halvasti. Olen ise nii sugulaste kui ka endiste sõprade poolt põlatud. Pidevalt ütlevad, et sul on viimane aeg kuna aeg jookseb. Töötan miinimumpalga peal ja rohkem kui poole sissetulekust võtavad üür ja kommunaalkulud. Kuu lõppudel käin tihti ka Diakoonia toiduabist süüa toomas. Kui olen sugulastele, töökaaslastele selgitanud, et iga naine unistab lastest aga ma ei saa ju omale seda luksust lubada. Mul on 1 toaline ahiküttega korter kus talveti on päris külm ja tihti pole vett. Ei tahaks küll vastsündinud last sellise keskonna ja vaesusega karistada. Suhted meestega pole ka erilist vedamist olnud. Ma ei süüdista selles kõiki mehi. Head mehed on enamasti abielus ja pole lootustki. Aga esimene suhe lõppes sellega, et noormees ei tahtnud vanemate majast ära tulla. Samas vanemad oma majja võõrast ei lubanud. Võibolla isegi mõistetav, sest kutt elas talus ja ta oli ainus abiline kuna vanematel oli halb tervis. Elasin siis üksinda edasi. Tutvusin noormehega aga suhe kestis vähem kui aasta sest ta leidis omale linnast väga ilusa tüdruku kes nägi nälja kui modell ajakirja esikaanelt. Nii elasin taas üksinduses. Müüd olen 30 ja saan peagi 31. Lapsi ei ole. Mis ma siis teen. Olen ühiskonna poolt hukka mõistetud mõttetu vanatüdruk. Mis ma nüüd teen, tõmban oksa?? Nagu nii pole ma ühiskonna ja riigi jaoks mitte keegi. Lihtsalt mõttetu parasiitinimene.

Tubli oled. Ise olen samal põhimõttel, et kui mul pole lapsele midagi anda, siis milleks neid siia ilma sünnitada.
Ela nii nagu sa heaks arvad, mitte nii nagu teised peale pressivad.
Samas imelik sugulastest. Kui sul pole meestki, huvitav kellega siis lapsed peaksid saama???

Mul on kaks last ja ma ei mõista hukka naisi, kes ei taha lapsi. Sinu puhul ei saa ju öelda, et sa ei taha vaid sa ei soovi last siia virelema. Miks peaks ühiskond kedagi hukka mõistma tänapäeval kui laste kasvatamine on mitte ainult majanduslikult vaid ka moraalselt raske.

Täiesti normaalne seisund, sul on lihtsalt sellest rutiinist kõrini, vajad keskkonnavahetust, vaheldust, positiivset tagasisidet teistelt inimestelt jne. Aga keegi teine ei tule seda sulle koju pakkuma.
Head mehed ei ole otsas ega kõik ka mitte abielus (just hiljaaegu leidsin selle maailma parima, olin valinud ja otsinud teda aastaid, päris ausalt).
Ära takerdu minevikku ega minevikumeestesse, need on tavaliselt lõplikult läinud (enamasti õnneks), aga ümberringi on tuhandeid teisi (puhtalt interneti kaudu leiab väga lahedaid inimesi).
Ja peale Eesti on olemas ka välismaa, kogu maailm lahti. Ilma kapitalita saab tegelikult väga palju ära teha. Väikegi muutus võib imet teha, tee seda :)

Kati, ütlen sulle otse.
Põgene eestist, see on su ainus võimalus ellu jääda ja lapsi saada.

Ei ole mujal päike kollasem ja rohi rohelisem.
Saavad inimesed ka siin hakkama, kui tahavad muidugi.

Mul on paljud kooliõed eestist lahkunud. Kahjuks on minu keeleoskus vilets ja pole tahtnud ennast välismaaga siduda. Nii lihtne see siiski pole, et seal ootavad pudrumäed ja printsid valgetel hobustel See on ainult muinasjuttudes. Alles üks looliõde rääkis, et inglismaal jättis mees ta maha ja jäid välad ja lendas tänaval. Paljudel on ehk vedanud kes välismaal paremini elavad. Teine takistus on haige ema keda ma pean tihti külastama ja abistama. Ega mul ei jäägi muud üle kui olukorraga leppida.

Ütlen veelkord, ole ise aktiivne ja positiivne. Normaalseid mehi ON :) aktiivsuse all ei pea silmas meestele ligiajamist, vaid kõiksugu portaale jms. Tee endast paar kena pilti ja riputa üles, siis vali. Ma miskipärast arvan, et sa pole seda teinud (kuna internetis on ainult pervod, lootus sealt kedagi leida 0-lähedane jne jne jne). Ettekäändeid midagi mitte teha leiab alati, aga tead, vahel tasub mõni asi 200 % ära

On küll mujal päike kollasem ja rohi rohelisem. Kõik kes välismaale on läinud on ka sinna jäänud ja tagasi ei kiirusta neist tõesti keegi. Eesti on ju nii inimvaenulik. Vaid tõelised luuserid lohutavad end ja teisi sellega, et vaid eestis on hea elada.

miks kõik räägivad lapsest nagu projektist!? uskuge mind, kui lapsi hakatakse saama nagu peab-armastusest, laabub kõik muugi. seega- tuleb mitte paaritajat otsida, vaid leida armastus.

Sa oled täiskasvanud ning mõistliku suhtumisega naine. Ära lase end morjendada kellegi teise arvamusest, et peaksid mehe leidma/lapse saama vaid seepärast, et muidu oled tema arvates mõttetu. Usu, kui sa lapse saaksid/mehe leiaksid, oleks sellistel teisi õigesti elama õpetavatel inimestel jällegi millegi uue üle targutada.

Ela oma elu selliselt nagu sa ISE õigemaks ja targemaks pead, küll siis tuleb ka armastus:)

mõned saavad 40selt esimesed lapsed ja kõik on ok. Ise 29 ja sama jama..aga mina usun et aega on ja kui ei ole, ju siis pole nii määratud. Ehk ära põe ja võta vabalt. :)

ytleks, teema autor on väga mõistliku jutu ja loogikaga noor naine. kui see nyyd muidugi mingi libateema pole, kuhu oodatakse vanu raisakotkaid nokkima, et milleks yldse naisele lapsed, pigem noorem mees ja suur armastus.

loodan, et kevad toob autori mehe/elu/lapsesoovile lahenduse:)

alu, kui armas, tõsiselt:)

30 pole üldsegi vana. 40 piirimail tuleks hakata tõsisemalt mõtlema. Miks on vaja teiste õiendamise järgi lapsi teha, ela oma elu ja leiad sobiva mehe.

minu meelest on teema autor õnnetu üksik hing, kes tahaks oma ellu nii armastust, head kaasat kui last. tegelikult ei suhtu see niinimetatud "ühiskond" lastetutesse halvasti, eriti veel üksikutesse ja viletsal elujärjel olevatesse. kui ka kõik sugulased ja tuttavad pidevalt pärivad, miks sa juba meest pole leidnud või last saanud, siis see ongi puhtalt pärimine, mitte halvustamine. pigem haletsus! mis on kindlasti solvav, kui tuleb nende suust, kes ise õnnelikud pereemad.
mina pole küll märganud, et ühiskond halvustaks lastetuid naisi, kes on teadlikult valinud karjääri, teadustöö või poliitika. või kes pole seda õiget kaaslast leidnud, kellega pere luua. või kelle füsioloogia ei luba rasestuda. või kes tõesti ei soovi last. tunnen ise mitmeid, kõigil meil ilmselt on mõni selline sugulane, sõber, töökaaslane. ei tea aga kedagi, kes neile naistele midagi ette heidaks, igaühel ju oma põhjused.
kus te seda üldist halvustamist näete? võib-olla mõni igavlev klatšimoor kuskil võtab valjult sõna...
usun, et inimene, kes ise väga peret ja last soovib, tunneb end kuidagi alaväärtuslikuna ning kuuleb/näeb suvalistes kaaslaste sõnades halvustamist.
eesti ühiskonnas selline suhtumine küll üldine trend pole.

Absoluutselt igas lauses on negatiivsust!!! Mitte ükski asi pole hea.
​Eks elu on ikka raske küll, kui niiväga läheb korda, mida teised arvavad ja ütlevad ja kogu elus olemise juures ei näe autor mittekuimidagi postiivset.
Kas edukas mees, uus perekonnanimi, maja äärelinnas, kari lapsi ikka muudaks su päeva päikselisemaks? Kahtlen.
Üks tavaline keskmine abielu murrab sinusuguse portselankuju kildudeks :)

Ma ka lastetu ja ilmselt selleks jäängi. Väga suurt õiendamist pole kuulnud. Kui keegi midagi küsibki, siis vastan naljaga ja mõtlen ise omaette, et tegelikult on väga ebaviisakas üldse sellise teemaga teisele peale lennata. Lastesaamine on ikka väga intiimne teema ja kellelegi teisel ei peaks seal midagi seletada olema. Minu soovitus oleks, et ära tee välja. Ela nii, nagu sa ise õigemaks pead. Ja tõepoolest pole vaja nii ennast kui oma last õnnetuks teha.

Olen ise ka välismaal ja soovitan sulle seda, tule vahelduseks , nii paariks Eestist ära. Siin on rohkem mehi, kes naisi hindavad ja Eesti naised on hinnas, seda ma kogen kogu aeg, ja ma olen eesti keskmine, pigem eesti mehe jaoks kole.Ma arvan et sa oled siin önnelik, ei pea ju endale vötma ette et terveks eluks, vöta ette et proovid aasta, ja tööd leiad ka siin. Kindlasti tekub ka kul suhe ja küll siis see laps ka tuleb.

Lapsesaamisega oled hiljaks jäänud. Kõigepealt tuleb mees leida, teda tundma õppida ja siis alles pere planeerida. Selleks sul enam aega ei ole kui vanaema eas last ei taha kasvatada.
Naudi elu sellisena nagu see on. Mõistus tundub peas olema ja küll leiad kaaslase, kes sinuga oma elu tahab siduda. Ka ilma ühiste lasteta. Oled paremal stardipositsioonil kui üksikemad, kellel laps jalus.
Sõbrad, hobid ja huvitav töö võivad palju rohkem rahuldust pakkuda kui üks laps kes nagunii varsti suur ja oma elu peal.

lugupeetud kodanik "ema ja naine"

Mis rumal ja kibestunud jutt siit tuleb, täiesti uskumatu.

Olin aastaid vallaline, käisin mitmed kõrgkoolid läbi, töötasin end üles ja heale järjele. Kõik juba kartsid, et pühendan end ainult karjäärile ning jään lastetuks, kui kohtusin oma tulevase mehega, kellega tunne oli väga õige ning peagi järgnes sellele ka rasedus.

Vanust natuke üle 30. Nii et meil on kõikidel veel aega. Ei ole olemas konkreetset ülemist vanust. On vaid elu ja saatus, mis meie kõigiga juhtub olenemata vanusest.

Aastal 2013 loen ma teksti, et ühiskond mõistab lastetud hukka ja sugulaste ning sõprade poolt oled ka seetõttu põlatud.
Millisest ühiskonnast on jutt? Meie omast, mis on järjest enam üksikute päralt ja keerleb üha rohkem selle ümber, et inimene ennast järeltulijatega ei koormaks, sest maailm olla ülesrahvastatud? Mis sõbrad need on?

Aga kolmekümnese rong pole veel kuskile kaugele läinud. Bioloogiline kell natuke küll kukla taga kuvaldaga taob, aga ka mitte viimast tundi. Tänapäeval on lapsepõlv oluliselt pikem. Majanduslikus mõttes on su käitumine mõistlik, tunnete ja tuleviku osas pole tarvis nii lootusetu olla.

samas ei tahaks hästi jagada seisukohta, et lastetud (ja noored) oleks yhiskondlikul tasandil hukka mõistetud. yhiskond on meil selleks liiga kihistunud, enesesse tõmbunud ja rõhutud. muidugi on selles ka õelust ja kitsarinnalisust, mida autor siis ilmselt ongi kogenud hukkamõistu all.
aga-mida tahaks ja sooviks-et iga naine, kes tahab last ja lapsi (ja seda mitte projekti pärast, et kuidas kellegi kulul/abil paremale järjele saada) ka leiaks selleks võimaluse. rääkigu siin naised midaiganes, siis laps ja järeltulija on naise eesmärk siin ilmas ja võiks öelda, et tema elab selles lapses edasi. kes tahab pyhenduda ja kes mitte. antud loos on autori ema ilmselt õnnelik, et tal on tytar. kui tal poleks teda..
loodan, et autor leiab omale inimese, kellega yhise jätku nimel kokku hoida. tegelikult ei ole selleks palju vaja kui ainult head tahtmist ja 12st lugupidamist. selles keskkonnas kasvav laps ei saa olla mingil juhul "asi" mille saamist kibedalt kahetsetakse või peetakse liigseks kuluks. vastupidi-just tema võib olla see, kelle nimel tullakse välja ka kõige lootusematutest olukordadest.

NB! see jutt ei ole muidugi mõeldud kõriauguni mugavatele, igalpool oma õigusi ja eelistusi taga nõudvatele ning enesearmastust täis lugejatele.

aga need võivad kah lugeda ja näägutama hakata.

Ma ei kujuta ette, et ma lähen OMA KODUST ära mehe juurde elama! Mul on pangalaenuga ostetud väike korter, mis on nüüdseks kinni makstud. Kas ma pean siis oma väikesest kodust lahkuma mõne mehe juurde kellel on villa, kallis auto ja suur sissetulek. Mina isiklikult selline naine ei ole, et võtan rikka mehe, saan lapsed ja hakkan tema kulul elama. Mul pole ka meest, sest suhted on läinud seepärast katki, et olen keeldunud minna tema juurde elama. Minu korter on lihtne, luksust pole.. seal ei tahtnud mees elada. Mina mitte iial oma kodust ei loobu. Arvatavalt teemaalgataja tahab olla oma väikeses kodukeses ja on otsustanud, et rikka mehe kulul ta elama ei hakka. Rikas mees leiab omale ilusama ja viskab teise naise välja siis kokkuvõteks on see, et enam pole alles ka seda v'ikest kodukest kus ta enne elas.

Mina jällegi ei saa päris hästi aru nendest, kes keelduvad oma elamisest välja kolimast ja panevad kaaslase fakti ette, kas minu kodu või lahkuminek. Lähtuda tuleks siiski sellest, kumma kodus on rohkem ruumi ja määravaks saab ka asukoht, kaugus töölt jne.
Mõned mehed võimalik, et ka naised, on tõesti selliseid, et elavad vanas korteris, remondi jaoks huvi ja võimalusi leida ei taha ja siis peaks teine leppima ka nende nõukogude aja stiilis elamisega.
Mis puudutab meeste internetist otsimisse, siis tasuks ettevaatlik olla. Kui kõik tundub justkui korras olevat, saavad endaga hakkama ja mingeid sõltuvusi justkui ei paista olevat, siis üks sõltuvus siiski väga paljudel on, nimelt vajadus pidevalt, päevast-päeva istuda portaalides ja otsida, suhelda paljude naistega. Selliseid mehi, kes korraga tutvuvad ühe naisega, õpivad teda tundma ja alles mittesobivusel lähevad uuele ringile, need on erandid.