Kuidas leppida ja leida endas rahu, teades, et tõenäoliselt ei leiagi enda kõrvale kedagi ning seetõttu ei saa ka emaks? Kuigi ise sooviks seda nii väga - loomulikult saab ka üksinda hakkama jne, kuid hing vajab ju armastust, hellust ja teist poolt.
Vanust 36.
Kas keegi on sama tundnud, kuidas olete ennast kokku võtnud? Millise suuna elule võtnud? Kuidas endas rahu saavutanud?

Mis sul siis viga on või miks sa ei leia, liiga valiv oled?

Väga tahaks isegi teada, mis viga :) komistan vist kogu aeg nö valede inimeste otsa - usun inimestest head ja et nende kavatsused on head, aga alati saan mingi hetk vastu pükse ja pettun, sest mul on tekkinud tunded, aga siis tuleb välja, et teisel poole pole tegelikult tõsist huvi... selline "huvitav" muster. Samas jälle räägivad kõrvale juttu, et ikka sellist naist tahaks jne. Ei saa meestest aru. Eks minus ikka midagi, ei hakka mehi ka süüdistama.

Ega nii oskagi öelda, kas sul midagi viga on. Peaks su yle vaatama. Saab sulle kuhugi kirjutada?:)

Alu mõtted teistelgi siin huvitav ehk lugeda ;)

Eks sa ise tead. Oleme mõlemad selles eas, kus teist korda enam ei sobi kysida:)

et oled 36 ja nii hilja tahad hakata peret looma. mehed vaatavad nooremaid selleks.