Ei osanud teemat, kuhugi paigutada ning lootuses, et seda foorumitloevad naised, siis sooviksin just teilt, kallid naised, natuke abi-tuge saada.
Olen 1,5 aastat koos olnud alkohoolikuga, selle sõna kõige kohutavamas tähenduses. Meie tutvuse alguses oli lisaks alkoholile mängus ka teised naised (seda ma esialgu ei teadnud, need asjad koorusid hiljem välja), nüüd olin juba päris veendunud, et tal tunded vaid minu vastu. Hoolimata sellest kõigest halvast, ei ole suutnud ma teda jätta. Lihtsalt mõistus ütleb üht, süda teist.

Palun jagage oma kogemusi, kuidas olete end kokku võtnud ja alkohoolikust mehe maha jätnud, kuigi tunded on olnud nii sügavad, et raske on olnud seda otsust teha. Olen kena noor naisterahvas, pean end rohkem väärtustama, aga lihtsalt ei oska ja ei tea, kust otsast alustada..

Võib-olla aitaks Sind psühholoog selle õige lahenduse leidmissel. Kuid võid proovida ka oma elu muuta, leida uusi tegevusi (näit liitu mingi harrastuskollektiiviga), leia uusi mõttekaaslaseid, uusi tutvusi, ela iseendale, ole sõltumatu oma joodikust elukaaslasest. Sina teda ei muuda, seda saab teha ainult tema ise.

Maailmas on palju neid inimesi, kellega veel kokku sobiksid. Tuleb vaid endale võimalus anda uueks suhteks, mis võib olla hoopiski midagi muud, kui praegune. Möödunu las jääb Sulle elukogemuseks, õppetunniks teile mõlemale.

Ole tubli!

Soovitan sul minna alkohoolikute lähedastele mõeldud tugirühma. Al-anon on selle nimi, googlist leiad infot ja kuskohas nende kohtumised aset leiavad. Sealt, oma saatusekaaslaste toel, võid leida piisavalt jõudu, et ennast distantseeruda ja lõpuks ka oma eluga edasi minna.

Ma tean, kui lihtne on öelda- jäta maha. Tahtsin just sedasama teemat siin praegu algatada. OLeme 9 aastat koos olnud. Abielus ei ole, lapsi pole, oleme kaugsuhtes. Ta tarvitas alkoholi juba meie tutvuse alguses üsna ohtralt. Mingi aeg jättis maha ja ei joonud aastaid. Ta on iseloomult muidu igati hea ja mõistlik inimene, tööd ei sega. Ometi aastad teevad oma töö ja tunned, et inimeses hakkab midagi muutuma. Olen ka praegu raske valiku ees. Kas lahkuda või mitte. MUl on hirm, et kui ma ta maha jätan, võib ta suurema rumalusega hakkama saada. Panin ta valiku ette, kas alkohol või meie suhted. Ta valis teise variandi ning ma andsin talle võimaluse. Samas ise kahtlen kõvasti. Tead, te olete väga vähe veel koos olnud. Mingi aeg läheb see suur armumine üle ja jääb hoolimine. Ja siis on Sul temast kahju, Sa tunned end süüdi ja kardad, mis saab. See tulevik ei ole päris selline, mida kellelegi soovida. Eriti kui on plaanis pere luua.

Olen oma lugu varemgi kirjutanud- aitab ainult see, kui ta mõistab, et on kõik kaotanud.(jätad maha, olime abielus olnud 17 aastat)
Minu abikaasa jättis joomise ja suitsetamise maha päevapealt, kuid siis tekkis olukord, kui naised mõistsid, et kuldsete kätega mees ja vaja ära kasutada. Seega oligi tal kolme lahus-oldud aasta jooksul 5 suhet.(kõik tuttavad väitsid, et otsib sinu sarnast)Küll oli vaja majja kanalisatsioon panna, küll midagi ehitada jne.
Suhtlesime sõbralikult ja ta väitis, et tahab koju tagasi. Kõige suurem kaotus oli muidugi see, et lapselapsed olid tema nn. silmaterad.
Muidugi tuli ta koju tagasi, asjad prügikotis, kuid karsklane ja hoopis teine inimene.
Elasime õnneliklt 10 aastat, kuni raske haigus...
Need 10 aasta olid minu kõige õnnelikumad, elu joodikuga või karsklasega on võimatu võrrelda.
Tahan öelda, et kui armastad ja usaldad, tuleb inimest aidata ja koos lahendusi leida. Kõik võib muutuda. Muidugi on risk lihtsalt aega kaotada ja pettuda... otsus on sinu südames olemas, vaata sinne!