Mul on tegelikult koguaeg nii palju mõtteid peas. Täna on hingedepäev, üks päev kui lähme kindlasti surnuaeda. Sest teisiti ei saa. Kui minu sõber suri. Lubasin mõtetes talle, et käin koguaeg surnuaias, vähemalt kord nädalas. Võib olla algul isegi käisin, aga ikkagi – see nagu vaikselt hajub ära ja siis lõpuks käid ikkagi ainult tähtpäevadel. Ja siis on see nagu nõme kohustus. Nüüd viimastel aastatel olen käinud siis kui tunnen sedasi, et pean minema. Lihtsalt mõtlen temale väga palju. Ja kui ära käin siis on jälle hea olla ja südames rahu. Ma vist ei saa sellest kunagi, mitte kunagi üle. Tavaliselt ikka on nii, et inimesed arvavad, et nende valu on kõige suurem. Kuid alati see nii pole. Ma nutan ka praegu, mil sellest on neli aastat möödas, see valu on koguaeg minu sees. Täpselt nii nagu oli ta siis kui mu sõber suri, ainult, et valu lööb välja siis kui ma seda ise tahan ja lasen. Ma surun pidevalt oma tunded alla. Ja siis unustan, mõneks ajaks. Mul on palju muresid, oma isa, vanaema ja tuleviku suhtes. Kui ma ennast pidevalt nende muredega, mis nagunii kunagi kuskile ei kao, koguaeg piinan siis ma olen varsti hull. Kuid aga nende alla surumine pole ka ilmselt kõige õigem, kuna kunagi lööb kõik pahvakana välja. Okei mured, muremõtted – nendega saan hakkama, aga see valu? Ei ole nii, et aeg parandab kõik haavad, ka aastaid hiljem on mul endiselt valus. Nutumaik kurgus, äng. Ma lihtsalt ei saa aru, kes ja miks võttis minult nii suurepärase inimese, parima sõbra. Mida ma pean tundma veel siis kui ühel hetkel pole mu kõrval minu vanaema, õdesi-vendi, ema, elukaaslast ja isa? Ma olen tundnud ühe korra seda valu, matnud oma hea sõbra. SÕBRA, aga mis siis saab kui minu veresugulased surevad? Kuidas ma siis selle valuga toime tulen? Ma ei taha ega ei tohi sellest mõelda, aga oli juhus kus ma oleks võib olla oma isast ilma jäänud ja tahest tahtmata need mõtted tulevad mulle pähe. Ma saan aru, et see ongi elu ja see on paratamatus, aga kuidas ma sellega toime tulen? Kas tulen?

Anna endale andeks ja lase tal minna. Kui sa seda hinge siin maa peal kinni hoiad, satub ta segadusse.
Tea, et üldiselt on neil abilised, kes aitavad neil teisele poole siseneda ja teisel pool hakkama saada, nii et muret pole vaja tunda. Nendega on kõik korras.

Nemad aga sooviksid, et saaksid selles reaalses maailmas hästi hakkama ja ei muudaks enda meeleolu kurvaks nende ülearuste mõtetega. Naudi elu, mis sulle antud! Nad on alati sinuga kaasas sinu mõtetes ja sinu tegudes. Nad on osa sinust. Ära muretse!

"Mõte" kirjutab õigesti, nii on. Olen ise seda kõike kogenud, "Varsti hull", kirjuta mulle, suhtleme.

Olen ka mitu korda elus tundnud kaotusvalu, viimati siis, kui lahkus minu ema. Mind aitab usk Jumalasse. Ema suri ka uskudes, et ta äratatakse kord jälle üles. Loodan teda jälle näha. See on suurim lohutus, mis saab üldse olla. Siiski on ikka kurb, see on loomulik. Siin ilmas ringleb palju valesid, mida inimesed usuvad ja tõe pähe võtavad. Loe Piiblit! Mina olen mitu korda lugenud ja ikka avastan midagi uut.

Nii pikk leinaaeg näitab, et sa ei ole tulnud oma kaotusega toime, psühhiaatrid ja psühholoogid tegelevad ka selliste asjadega, otsi reaalset abi endale. Sa ei saa ju sõbra hauale maha surra ükskõik kui hea sõber ta oli ja sul ei ole vaja ennast hulluks ajada, aga sul on õigus, et sinna sa jõuad ennast kogu aeg alla surudes ja piineldes, pane lihtsalt aeg arsti juurde, saatekirja pole vaja, ja mine kohale, edasi mõtlete psühhiaatriga, kuidas sind aidata.

Piinavas südamevalu vastu aitab ka pikema kuurina võetud väikeses annuses paracetamol. Kui kahtled otsi vastav artikkel üles.