Postitan teema siia, kuna arvan sellel olevat seost feminismiga.
Mis te arvate, kas olen hoolimatu ema, kui soovin lapse 1,5-aastaseks saades lapse sõimerühma või eralasteaia sõimerühma panna ja tööle minna?
Olen kuulnud arvamusi stiilis, et kui lapse jaoks aega ei ole, siis ei tasu sünnitada... Ometi on ju palju riike, kus hakatakse tööl käima juba mõne kuu möödudes, sest erilist hüvitist ei maksta. Teisest kohast ütlevad teatud spetsialistid, et laps ei ole enne 3-aastaseks saamist lasteaiaks valmis ja tekivad suured psühholoogilised probleemid jne.

Kuid vaadates tulevikku...kui ma soovin saada 3 last teatud vahedega ja olen 25-aastane, siis tähendaks see enam-vähem 9 aastat kodus istumist. Tööle suundumise ajaks oleks ma 34-aastane, olulise töökogemuseta... mingist karjäärist ei tasu unistadagi. Kuidas selliseid küsimusi üldse lahendatakse ja kas kuskilt saab erinevate võimaluste kohta lugeda? Planeerime peret, aga ma ei suudaks taluda pikaajaliselt kodukana staatust ja ei tahaks ka hiljem kahetseda tehtud valikuid.
Mõtteid, arvamusi?

Tule Männikule, siin jagub suuri karjääre kõigile

Meie lapsed pole päevagi lasteaias käinud, ja nüüd, tagantjärele - kui poeg on 21 ja tütar 16 - võin öelda, et jumal tänatud, et pole, nii palju igasugu muret ja hingetraumat on tänu sellele olemata olnud. Olin 100% laste jaoks olemas, lugesin neile virnade viisi raamatuid ette, mingit "teadlikku" õppimist pole küll iialgi teinud, kõik tuli kergelt ja iseenesest. Kuna mõlemad lapsed on sügisel sündinud, läksid nad mõistagi 6-aastaselt kooli. Pojal ammugi juba gümnaasium lõpetatud (ilma ainsagi suvetööta või järeleksamita) ja kaitseväes käidud, tütar on siiamaani kõik klassid kiituskirjaga lõpetanud, kusjuures pole me mehega kumbki tal kõrval istunud, kõik on algusest peale ise teinud.
Mina küll ei leia, et minu lapsed sellepärast lolli(ma)d oleksid, et lasteaias ei käinud. Lapsed kasvasid normaalses turvalises keskkonnas, pole vaja neid olnud poolest ööst üles ajada, et nuttes lasteaeda viia. Olen tänulik oma mehele, kellega juba enne laste sündi jõudsime üksmeelsele arusaamale, et minu kui ema koht on kodus laste juures.
Jah, nüüd on lapsed suured, aga kodus on alati nii palju tööd ja tegemist, et ütlen ausalt - mina ei jaksaks 8 tundi tööl olla ja siis kodus 10-tunnise töö-öö otsa teha.

Kuidas hakkama saate, kui ainult üks käib tööl? Minu omad läksid selles vanuses ja olid sõimes esimesed ja viimased, kes toodi hommikul ja viidi õhtul. Teatavasti on elu tasakaalus ja andis mulle nüüd võimaluse olla kodus, aga rahaliselt on raske. Tuleb edasi minna vana rada pidi. Töö-kodu. Samas vaheldust ka juba.

minu arust on tänapäeva lastel hulga rohkem igasugu psühholoogilisi probleeme kui neil kes 20a tagasi 1,4 aastaselt lastesõime viidi.

Tee nagu endale õige tundub mitte sellejärgi, mis teised arvavad. Kui ise tahad tööle minna siis mine, sa ei pea enda otsuseid põhjendama.

P.S. 22 aastat kodune - kes ütles, et need lapsed, kes lasteaias ei käi lollid on?

Elan yhes riigis kus lapsed tavaliselt juba 6-10 kuu vanuselt sõime lähevad.

Lapsed igas vanuses siin millegipärast palju rahulikumad rõõmsamad ja viisakamad kui Eestis. Abielud pysivad kauem ja yksteise peale ei karjuta ega sisiseta.

hoolimatu ema? Paljud hädas, lasteaia kohti pole. kellel sobib kodus passimine nagu 22a kodusele see istugu, kellele mitte tehku ikka selliseid valikuid nagu temale ja perele sobib. Sotsialiseeribki ja annab iseseisvust.

Tänan seniste vastuste eest, ootaks ka teisi arvamusi. Loomulikult teen lõpuks nii, nagu ise arvan, aga otsustamiseks kogun veidi taustainformatsiooni ka.

Eelkõige pani mind muretsema, et mingisuguses perefoorumis olid emmed väga üksmeelselt halvustavad nende emade suhtes, kes varakult uuesti tööle suunduvad. Põhjenduseks, et tulevad agressiivsed ja hälvikud ja mida kõike veel.

Ise olin u 4-aastasest üksinda kodus, vahepeal käisin lasteaias, aga seal mulle ei meeldinud ning minu arvamust arvesse võttes otsustasid vanemad, et saan ka üksi kodus hakkama. Mõlemad vanemad töötasid ja ausalt öeldes ma küll ei tundnud end kuidagi hooletusse jäetuna vms, raamatuid sai mulle ikka ette loetud ja tugi olemas. Õppima ka keegi eriti ei sundinud või koolitükke minu eest ära ei teinud.. Nüüdseks on kõrgkool lõpetatud ja töökoht olemas, vanematega endiselt väga hea suhe.

Mõtlengi, et kas tänapäeval on lastel kuidagi raskem üles kasvada või milles asi... Eriti oodatud oleksid nende emade arvamused, kes ka varakult tööle tagasi läksid

jälle otsitakse materjali uue artikli jaoks.

Mitte ei taha uskuda, et üks normaalne inimene võtab vastu enda ja pere jaoks tähtsaid otsuseid siinsete arvamuste põhjal.

Enamus naisi läheb kohe tööle kui emapalk lõppeb. Seal foorumites ongi aega pläkutada vaid neil, kes koduseks jäävad. Nii et ära põe. Need foorumite kanad sisevad, sest nad ei viitsi tööd teha. Ära arva, et nad kodus oma lastega tegelevad. Istuvad netis ja jobutavad. Lapsele visatakse krõpsud pihku ja ei mingit kodust sööki.

Ma ei saa aru, millest sa räägid. Meil on suur asutus ja väga vähesed jäävad koju pikemalt. Esiteks on see majanduslikult suur põnts, kui ühe inimese palk otsa saab. Vähestel on nii rikkaid mehi, et ühe töötaja palgast terve pere ära majandada. Laps kasvab, kasvavad ka kulud ja kui emmeke peale pikka kodus phersestumist tööle tahab minna, siis ei taha teda keegi. Lasteaias tegeletakse lapsega rohem kui enamik emasid viitsib. Tänapäeval kõõlutakse feisbuukis ja korralikult süüa oskavad üldse vähesed teha.

22 aastat kodus passida?! Kas ajud pehmeks ei lähe seebikate vaatamisest? Olen näinud küll kodusistujaid. Nii rumalaid ja kitsa silmaringiga inimesi on nende seas.
Ma ennast küll ei kujutaks ette nii: mingit enesearengut pole, sotsiaalseid suhteid pole rohkem kui tittedega-mehega. Oma elu on raisatud koduseinte vahel teisi teenindades ja koristades.

einohh, mõnele sobib selline kodusistumine, teisele mitte. Lastega sama lugu - mõnda last ei mõjuta varane lasteaeda minek absoluutselt, kohaneb ja sirgub tubliks inimeseks, teisele jälle ei hakkagi lasteaed sobima, on emmega kodus kui võimalik ja sirgub ka tubliks inimeseks.
Või siis saavad mõlemad pöördumatu trauma...

Seebikate vaatamine?! Kui meil lapsed väiksed olid, meil polnud telekatki, teleka ostsime alles 8 aastat tagasi, kui uude majja kolisime, aga selleks ajaks olid lapsed 13 ja 8 aastat vanad. Jah, muidugi ma nüüd vaatan telekat, aga mitte seebikaid, ma ei kannata neid kas või sellepärast vaadata, et seal loetakse tekst peale, kõige vastikum asi, mis olla saab.
Ma ei taha kellegagi pläkutada päevad läbi, mind ei huvita selline asi absoluutselt. Viimased 8 aastat elame Tallinnast kaugemal ja mulle meeldib see rahu ja teadmine, et keegi ei saja "möödaminnes" sisse, nagu linnas elades ikka vahel juhtus.
Enesearengut? Ei, muidugi ei ole, ma olen täpselt samal tasemel ajudeta kanaema nagu 25 aastat tagasi, loll ja kirjaoskamatu. Aga võin endale seda lubada, et olen loll ja kirjaoskamatu, ma nimelt suisa naudin seda, et ma nii loll olen, siis pole kellelgi ka minu suhtes mingeid ootusi. Hea lihtne on elada, kõik teavadki, et see on üks loll ajudeta kodukana, pole muret, et pean seltskonnas kellegi teisena paistma.

Tänan vastuste eest. Loomulikult ei tee ma pelgalt nende põhjal järeldusi, kuid see aitab asju teisest küljest vaadata. Huvitav, et see teema artikliks tehti.

Ilmselt saan selle asja mõistlikult korraldatud lapsehoidja ja vanemate abil, võimalik ka osaline üleminek eralasteaeda, pole veel uurinud... Sõltub ka lapse iseloomust ja arengust. Eks siis vaatame perega neid asju.

22 aastat kodune, aitäh, et oma näite välja tõid. Minu jaoks on kümneid aastaid kodus istumine võrdväärne katastroofiga, aga huvitav on mõelda, et paljud naised on endale sellist elu soovinud ja asjade käiguga rahul.

Imelik küsimus! Mis mõttes nagu?
1,5 a emapalka ju ongi mõeldud selleks, et emad läheksid tagasi tööle pärast seda ja laps sõime või hoidjale! Need, kes on kauem kodus, on ikka vähemuses Eestiski.
Mujal arenenud maailmas üldse minnakse juba 6-kuuste imikute kõrvalt tööle tagasi ja see on normaalne. Keegi ei mõtle, et peab rinnaga aasta toitma.USA-s on hea lapsehoidjate süsteem välja kujunenud ja sinna trendi liiguvad ka muu maailm.
Eestiski kui oled väärtuslik töötaja, siis kutsub tööandja sind tööle tagasi juba ammu enne 1,5 a möödumist.

Müts maha selliste 22 aastat koduste naiste ees ja ka nende meeste ees. No ma ei tea, mis karjääri siin kirjutaja naine mõtleb, on vast raketiteadlane või midagi sarnast? Need ilmselt oskavad pere- ja olmeasju ka planeerida. Siis ilmselt siin ei kirjutaks. Aga kõik naised ei peagi tänapäeval emaks saama.
P.s. minu ema läks vene ajal tööle raskest kodusest lastekasvatamisest puhkama!

Olen tänulik, et mul oli juba VÕIMALUS olla kodus kuni lapse 3 aastaseks saamiseni. Minu emal seda võimalust veel ei olnud. Jah, esimese lapsega seda aega päriselt ära ei kasutanud, ei olnud vaja, kuid teisega olingi 3 aastat kodus. Kui planeerid perre 3 last, siis missuguste vanusevahedega neid sünnitad? Kas 3-aastasele tuleb kõrvale uus õeke või vennake või saab 1,5-aastane endale õekese-vennakese või jääb kahe lapse vanusevaheks sootuks pikk aeg, näiteks 6 või 10 aastat, kah ju võimalus. Seega see kuni 9 aastat VÕIMALUST on selline suhteline ja päris nii ei ole, et 3 last ja 9 aastat jutti kodune.