Tõde on küll see, et tegelikult ei ole ma isa biloogiliselt, aga küll olen sattunud koosellu naisega kelle elus on väikesed lapsed. Kui ma veel esimese aasta suutsin "luhvitades" kuidagi ära elada, siis mida aeg edasi ja mida rohkem vastutust minu õlule koguneb seda vastumeelsemaks lapsed muutuvad. Ja nüüd see kõige hullem - kui lapsed otsivad minus lähedust, siis mõjub see mulle eemaletõukavalt. Midagi sees tahaks kisendada, et mine eemale, tegele oma asjadega. Ja ma ei ole sugugi oma elus paha inimene, lihtsalt ma ei salli sellist lähedust kus ma pean kedagi aitama. Loomulikult olen ma hakanud ka tegema igasugu märkusi, et miks lapsed ei oska piisavalt hästi lugeda, miks lapsed räägivad söögilaua ääres, miks söömine üleüldse nii kaua aega võtab, miks on igasugu mänguasjad kõikjal laiali, miks keegi korda ei hoia. Igakord, kui kuulen, et naisel on plaan lastega koos (tihti hoiavad naise lähedased lapsi) kuhugi välja minna otsin vabandusi nendest üritustest eemale hoidmiseks ja noh, loomulikult siis järgneb juba uus konflikt naisega. Ma olen proovinud, üritanud, aga järjest rohkem kadestan vallalisi ja lastetuid. Ma tean, et aidata saan selles küsimuses ainult end ise, kuid soovin teada anda, et kõik isad ei ole halvad inimesed nad on lihtsalt ainult halvad isad ning kui kusagil näete rongaisa, siis pole mõtet teda põlgavalt vaadata, isadus lihtsalt ei sobi kõigile

Üle ühe-kahe lapse ei tahaks endalegi, mis siis rääkida sellest, et kellegi teise lapsed, keda juba nii- ja naamoodi kasvatatud. Mõistan su tundeid väga hästi.
Huvitav, kas sa nende laste kasvatamisest ise osa võtta ei saa? Või ei julge? Millal kritiseerimine inimesi parandanud on. Kritiseerida suudab iga teine kõrvalseisja.
Hiljem oleks kasvatamises osalemine juba võimatu, aga praegu on lapsed väikesed. Tundub küll, et nende laste kasvatuses ei ole kõik päris õigesti tehtud ja saaks paremini, aga pole ju veel hilja.

Mina ei mõista. Aga miks sa elad selle naisega koos? Milleks on vaja olla kellegagi koos, kui sa teistpoolt ei armasta, see jääb mõistmatuks. Tee endale, naisele ja lapsele teene, ole mees ja mine lahku. Milleks piinata end, naist, lapsi? Elades koos naisega, kellel on laps või lapsed, pead neid lapsi aktsepteerima ja, kui sa seda ei suuda, siis pole ka miskit teha, sellist hala delfi naistekas ajada ühe mehe poolt on ka suht mõttetu.

Kuna need ei ole sinu lapsed, siis võidki sellest suhtest välja astuda. Kui nüüd aga leiad endale uue kaaslase, siis pead hoolega järele mõtlema enne kui lapsi muretsema hakkad. Siis pole sul enam mingit õigustust, kui lastega elust "tüdined".

mull Kirjutas:
-------------------------------------------------------
> Kuna need ei ole sinu lapsed, siis võidki sellest
> suhtest välja astuda. Kui nüüd aga leiad endale uu
> e kaaslase, siis pead hoolega järele mõtlema enne
> kui lapsi muretsema hakkad. Siis pole sul enam min
> git õigustust, kui lastega elust "tüdined".

No see on ikka väga suur vahe, kas kasvatada OMA lapsi sünnist peale või saada naisega kaasa nö. lisandid eelmisest elust. Ei saa kuidagi nõuda, et kõik oleksid võimelised võõraid lapsi nagu enda omi armastama ja hoidma.

No kas on üldse mingit universaalset retsepti siin? Võib-olla proovida ära veel paariteraapia, et ehk annab kuidagi iseennast muuta ja naine iseennast ja siis koos kasvatada neid olemasolevaid lapsi. Elus on palju olukordi kus meile üks või teine asi ei meeldi või käib närvidele. Tuleb oma ego painutada. Või teine võimalus on hakata ülikonservatiivseks ja propageerida abielusid, mida ei tohi lihtsalt lahutada. Nii elavad koos laste pärisvanemad ja kasvatavad nad neist lastest siis mida nad kasvatavad, aga vähemalt ei ole seda kokku- lahku tangot lastel terve elu. Nemad peavad ju igat uut issit hakkama aktsepteerima ja kohanema ja olema meeltmööda, et nende ema keppi saaks ja õnnelik oleks. Mida krdi lapsepõlv või asi!

Probleem on selles, et võõra inimesena ikka teise lapsi päris kasvatada ei õnnestu. Esiteks, naine nullib need "kasvatamised" sageli. Asub alati laste poolele ja sealt edasi lapsed juba annavad märku, et a la "mina räägin emaga" kui on vaja oma pudru ära süüa. Põhimõtteliselt on ainus võimalus olla "hea issi" kes on kõigi lükata ja tõugata, aga oma sõna maksma panemine on suht keeruline. Ja ausalt õeldes tunnen ma viimasel ajal sageli, et ka naine kasutab mind ära seoses oma lastega.

Inimesed on kaotanud selle mõtte, mis tuleb kristlusest. Me ei ole siia maailma tulnud selleks, et oma himusid ja soove rahuldada ja võtta elult mis võtta annab, vaid meie elu on antud meile selleks, et me armastust jagaksime ja teisi teeniksime. Aga noh sellest ei ole enamasti kuuldudki, veel vähem osatakse seda mõista. Kui ma julgen nimetada selliseid suurepäraseid isikuomadusi nagu ohvrimeelsus või ligimesearmastus, siis ma tunnen ennast nagu vihaõhutaja ja sallimatu - see ärritab tavaliselt. Aga ainult selliste isikuomaduste arendamine võib sind teha õnnelikuks. Enda ego rahuldamine on tühjana elatud elu. Ükskord kui sa vana ja haige oled ja surema hakkad, siis sa mõistad seda, sest sa paistad tegelikult ju arenguvõimeline inimene olema, muidu su südametunnistus ei vaevaks sind üldse. Kui sa ainult ennast ei õigusta, vaid oled nõus ka ohvreid tooma ja enda heaolu ja mugavuse teiste heaolust tahapoole asetama, siis oled sa juba suuremeelne ja hea. Aga eks see nõua pidevat tööd endaga ja suurt tahtmist. Kergem on mugavus ja oma ego maksmapanemine kui armastamine ja ohvrimeelsus.

Sihukest aju pehmet pahna lugeda on võiks öelda, et paha. Kui sa mees oled, oled sa mingi hale jobu kellele kaasatundmine on viimane asi mida teha saab.
Siiralt siia sellist jama kirjutama tulla on normaalne aga samas on ka siin minu vastus täiesti normaalne.
Hea soovitus, virise ja vingu nagu laps ja jonni ka ja kuna oled täiskasvanud, siis suru oma jonn ja kangekaelsus lihtsalt läbi. Lapsed..
Vaata kui ilus ilm täna on.

No siis pole muud lahendust kui paariteraapia, kus räägite oma suud puhtaks naisega ja võtate vastu reeglid peres. Tuleb lihtsalt targema inimese juurde minna.

mitte ükski teraapia ei pane kedagi võõraid lapsi armastama. Ilmselgelt on tegemist hävimisele määratud suhtega. Lõpeta see kooselu ära enne, kui end veel rohkem sisse mässid.

Ja edaspidi otsi naine, kel sellist kaasavara pole. Katsu aru saada, et ilu ei ole elus esmatähtis, palju olulisemad on muud väärtused. Ühtlasi tead nüüd ka, et sa pole võimeline võõraid lapsi armastama. Lepi sellega ja tee õiged järeldused.

No ega murekoht polegi armustuse puudumine, vaid meest ei võeta nö klubisse. Lapsed ei kuuletu talle, ei respekteeri, ei pea teda millekski ja ema laseb sellel juhtuda. Kuri kasuisa ja hea emme. Küll aga on meest vaja või õigemini tema rahakotti, kui lastele asjade ostmiseks läheb.

Igatahes võiks enne minema kõndimist siiski ühe pika jutuajamise naisega teha ja selgitada, et on vaja ühiseid perereegleid, mida lapsed järgivad ja mille täitmist nõuavad nii ema kui ka kasuisa. Vastasel juhul pole kooselu enam võimalik.

Täpselt see sama võib juhtuda bioloogilise lapsega, kui vanemad ei järgi kasvatamisel ühtseid nõudmisi ja kokkuleppeid. Üks vanem justkui kaitseb last teise vanema eest. Oh misa minu nunnut kiusad, paha issi sul selline. Ma ei pea silmas mingit vägivaldse või brutaalse stiiliga vanemat, kelle eest last tõesti kaitsema peab.

tead, sa jäädki selleks viiendaks rattaks. Omal kogemus olemas. Enamasti räägivad midagi muud ainult lastega naised. Kui tuleb mingi tõsisem konflikt. Nt lapsel koolis ja nõuad temalt korda, siis põhimõtteliselt tehakse selgeks, et sul pole seda õigust nõuda. Suhe toimib ainult siis, kui oled kõigega nõus, kuid sel juhul oled tegelikult ise see kannataja ning ega see sulle rõõmu lõpuks ei paku. See jalamati tunne. Naised jäävad alati laste poole, mis on igati õige, aga samas... õige suhe nõuab võrdsust kõigi osapoolte vahel. Seda aga enamasti ei juhtu.Las need lapsed kasvavad suureks ja siis otsi naine taas üles

Ma julgen väita, et nn kaasavaraga naine on isegi parem variant, sest bioloogilise lapsega võib täpselt sama juhtuda, et arusaam lapsekasvatamisest on vanematel erinev nagu päev ja öö. Lapsega naise puhul saab saab kohe sotid selgeks, mis on tema stiil. Aga eksole, seda ei pane mehed esialgu tähele ega huvitu enne kokkukolimist lapsest. Tahaks oma tuvikeses eelkõige ikka seksikat naist näha, mitte ema.

Kui sa oskad ainult lapsi kritiseerida siis ei tasu sul üldse enam pingutada, Kui sa aga kiidad neid ja ütled neile häidsõnu ja muudmoodi aitad lastega tegeleda siis võib asja saada rääkimisega.

Läks meiegi justselline elu lõhki täpselt sama pärast - lapsed tormasid õhinaga oma päevasündmustest jutustama, aga huvi ja osavõtu asemel said vastu sahmaka kriitikat ja õiendamist a la "miks see-ja-see pole nii korras kui peaks" jms.
Pärast paari sellist laksu oli kasuisa oma shansid igaveseks maha mänginud.
Aga tõde on muidugi ka see, et enamik mehi ei oska ka omaenda lastega mõistlikult suhelda.

paha isa Kirjutas:
-------------------------------------------------------
Kui ma veel esimes
> e aasta suutsin "luhvitades" kuidagi ära elada, si
> is mida aeg edasi ja mida rohkem vastutust minu õl
> ule koguneb seda vastumeelsemaks lapsed muutuvad.
-------------------------------------------------------

Mes laadi vastutus su õlule siis koguneb? Kas vastutust ei annaks kuidagi delegeerida, jagada? Peamine on oma probleemi teadvustada ja anda ka teistele teada, et koorem hakkab juba üle jõu käima. Selleks tuleb suu lahti teha ja rääkida, sest enamus meist pole võimelised mõtteid lugema.

> Ja nüüd see kõige hullem - kui lapsed otsivad minu
> s lähedust, siis mõjub see mulle eemaletõukavalt.

Miks see mõjub eemaletõukavalt? Probleem on ju sinu kõrvade vahel, mitte lastes. Probleemid intiimsusega ulatuvad tavaliselt lapsepõlve, kus inimesed on tavaliselt ise tunda saanud mitteaksepteemist, tõrjutust ja ükskõiksust. Psühholoogist oleks abi tõenäoliselt.

> Midagi sees tahaks kisendada, et mine eemale, tege
> le oma asjadega.

Enda jaoks tuleb aega võtta ja lasta aeg-ajalt rihma lõdvemaks, puhata ja lõõgastuda. On võimalus ju ise eemale minna ja oma asjadega tegelda ja pärast värske ja puhanuna reageerida hulga rahulikumalt.

Ja ma ei ole sugugi oma elus paha
> inimene, lihtsalt ma ei salli sellist lähedust ku
> s ma pean kedagi aitama.

A mis siis on - võtab tüki küljest natuke lapsega suhelda? Jällegi küsimus ja järelemõtlemise koht, millist lähedust ja miks ei salli?

Loomulikult olen ma hakan
> ud ka tegema igasugu märkusi, et miks lapsed ei os
> ka piisavalt hästi lugeda, miks lapsed räägivad sö
> ögilaua ääres, miks söömine üleüldse nii kaua aega
> võtab, miks on igasugu mänguasjad kõikjal laiali,
> miks keegi korda ei hoia.

Miks loomulikult siis kohe? Lapsed ei ole väikesed täiskasvanud ja lapsed ei ole igal juhul selles olukorras süüdi või vastutavad. Kooselu alguses nagu ei võtnud vaevaks läbi mõelda nii olulist asja?

Igakord, kui kuulen, et
> naisel on plaan lastega koos (tihti hoiavad naise
> lähedased lapsi) kuhugi välja minna otsin vabandu
> si nendest üritustest eemale hoidmiseks ja noh, lo
> omulikult siis järgneb juba uus konflikt naisega.

Aga loomulikult tekib konflikte sellisest asjast, kui ei saada aru, miks üks või teine asi juhtub või mis on konflikti põhjustajaks. Sa tunned üht, aga väljendad teist ja nii ongi konfliktid vältimatud.

> Ma olen proovinud, üritanud, aga järjest rohkem ka
> destan vallalisi ja lastetuid. Ma tean, et aidata
> saan selles küsimuses ainult end ise, kuid soovin
> teada anda, et kõik isad ei ole halvad inimesed na
> d on lihtsalt ainult halvad isad ning kui kusagil
> näete rongaisa, siis pole mõtet teda põlgavalt vaa
> data, isadus lihtsalt ei sobi kõigile.

Isadus ei sobi reeglina hingelt poisikestele. Isa on eelkõige mees, mitte poiss, laps, kes ihaldab muretut ja kohustustevaba elu. :) See on selline ilus ettekääne - isadus lihtsalt ei sobi mulle. Sinu jutu põhjal on tekkinud mulje, et sa suurt ei teagi, mis asi see on või mida lastele üldse isadelt vaja on - sa rohkem mures enda pärast, kuidas kõik sinust tükke rebida tahavad. Ja mis mees või mittepaha inimene sa oled, kui sa ei suuda aus olla ei enda ega oma pereliikmete vastu.

võõraste lastega naine ongi secondhand kaup....ainult loll kasvatab teise mehe lapsi...loo oma pere sest siis naudid ka isadust....sama jama läbi elanud...aja, energia ja raha raiskamine....vägisi võõras omaks ei saa.....lõpeta see pull kiiremas korras ära ning ära samasse ämbrisse enam astu.

Ainult loll võib arvata, et lastel kui printsiibil on mingisugune vahe ja et oma laps sunnib sind kuidagi erilist moodi kokku võtma ja teda kasvatama, erinevalt võõrast. Last ei tohiks kätte anda inimesele, kes pole võimeline adekvaatset koeragi üles kasvatama. Võõras ei saa omaks, kui sa seda teda omaks ei võta, nii lihtne see ongi. Neid nn. lolle, kes on võõra lapse üles kasvatanud on läbi ajaloo olnud. Võõra lapse üleskasvatamine on ainult auks ja ehteks, mitte mingine häbiasi. Ja ära arva, et kui oled kätte saanud selle nn. mittesecondhand kauba, et see sinu kvalitatiivseid võimed lapsi kasvatada, õpetada ja armastada kuidagi mõjutab, kui sa oled sitt isa, siis oled samasugune sitt oma lihastele lastele ka. Ja võimekust vanemana mõjutavad kõige rohkem sinu enda vanemad ja perekonnamudel, kus kasvasid, mitte partner oma sabadega või ilma.

See on täiesti normaalne tunne! Eriti veel, kui sa pole nende laste bioloogiline vanem!
Ise naine ja tunnen täpselt samamoodi läheduses - ei meeldi nende lähedus grammigi, on eemaletõukav ja pigem ärritab, kui nad abi vajavad vms! Ei suuda näiteks nende nina tatist pühkida ja toidujäätmetega pluusi vaadates tuleb öök peale :) Ja laste rumalatele küsimustele vastata...olengi vahel öelnud, et tegelege oma asjadega, mängige näe seal teises kohas...õnneks pole ka enda lapsed :)

Ei mõista meest hukka ja soovitaks, et räägi naisele asjad südamelt ära ning anna valik: ta kas ei eelda sinult isarolli või otsid endale uus naine, kellel pole lapsi. Võõraid lapsi armastada on 90% inimestest üliraske, pigem neid lihtsalt "talutakse viisakalt" ja loodetakse, et saagu kiiremini suureks, et saaks selle jama kaelast ära.
Samas ka oma lastega ei pruugi tekkida seda lähedust, sest julgen kinnitada, et osadele meestele-naistele ei sobigi väikelapsed! Neile istub lastega tegelemine alles siis, kui lapsed on juba asjalikud ja isetoimivad e. ütleme al. 7 aastasest.

7. aastast last kasvatama hakata on hilja juba, sellest eas on juba laps välja kujunenud oma heade ja halbadega. :) Võõrast last ei olegi vaja armastada, nagu ei armastata ka kõiki läheduses viibivaid täiskasvanuid, sealhulgas mittesugulasi või tuttavaid. Respekstist ja viisakusest küll ja ärge arvake, et lapsed midagi aru ei saa, kuidas neisse suhtutakse ega samaga vasta. Kõik taandub ikkagi suhtlemsiprobleemidele ja sellele, et asjad pole nii nagu täiskasvanu seda soovib ja jonnib sellepärast, nagu laps. Kui lapsed ikkagi lähedust otsivad, siis nad ilmselt ei tea, kui suureks koormaks nende seltskond on. Teisest küljest ma ei saa aru, kuidas saab teist inimest (meest/naist) armastada, aga mitte aktsepteerida tema last. Ja kuidas need lapsed siis hakkama peavad saama kuni 7-aastaseks saavad? :0 Aga nii ta on, tihti selle asemel, et võtta olukorrast parim, on mugavam istuda oma lapsepõlvemeenutuste essuhunniku otsas ja haliseda, kuidas ikka lapsed nii pahad on ja kuidas ei sobi. Lapse vastu vaenulikkust tunda ei ole bioloogilisest seisukohast normaalne, ka lasteta rõõmsalt, kui sind on lapsena ilma jäetud armastusest ja hoolivusest sinu lausa bioloogiliste vanemate poolt, siis asi on sinus, mitte lastes. Ja ära lalise seejuures et sa pole paha inimene tegelikult, sul on inimesena kõvasti arenemisruumi. :)

kivike

palju ka ise omi ja võõraid lapsi oled üles kasvatanud? kui foorumites spämmimise kõrvalt selleks muidugi üldse aega on jäänud.

Ooo, veel üks puuksutaja, kes nõuab, et tee enne ise ja siis võid oma ekspertarvamust puuksutada. Mina ei tunne vaenulikkust mittebioloogliste laste vastu, mulle lapsed meeldivad ja ma ei pea vajalikuks elada oma frustratsiooni nende peal välja, olles nende vastu vaenulik või põlglik. Ja ma tegelt jälestan inimesi, kes on laste vastu vaenulikud, sest neid on nii kasvatatud. :) Hindan su muret minu ajavarude arvestamisel, aga poleks vaja olnud ja tänud sulle nii informatiivse ja sisuka posti eest, mis teemat tugevalt edasi viib. Musi, musi!

nojah, seda oligi arvata. viljatu-lastetu penskar kivike ja kõva teoreetik. puuksuta endale suhu kui häda on, aga mitte avalikus foorumis.

Sa teed kaugeleulatuvaid järeldusi mittemillestki, ma leian, et pea siin oma elu laiali laotama. :) Ei ole viljatu-lastetu, samuti ka mitte pensionieas. Lahutuse olen läbi teinud, mitteminu laps oli mehel kaasas variant siis, minul polnud. Oma lapsed on ka olemas. Ja järjekordselt pean sind tänama nii nunnu ja armsa posti eest, peamiselt selle sisukuse pärast. Kalli-kalli, musi-musi, s...takott, saagu su päev rõõmsamaks. Puuksutan seal, kus tahan, tattnokk.

Kuidas su lastele muidu meeldib, et nende emme netiavarustes sõimlemas ja spämmimas käib? Või oled lapsed samasugusteks ajukääbikuteks kasvatanud, kivike?

Minu lapsed pole sinu asi. Ja üldiselt mind vähe huvitab, mis sind huvitab. Aitäh jällegi sisuka tagasiside eest.

Ise hakkasid oma lastest rääkima. Pasunda siis juba suguhaigustest ja abortidest ka, ära häbene, peerukott.