Kas on tõsi, et 50le lähenevale naisele ei paku enam pinget armumine ja flirt meestega? Mina igatahes olen täitsa ükskõikne selle suhtes, varem ikka armusin ja igatsesin kedagi. Füüsiline huvi seksi vastu on säilinud kusjuures. Lihtsalt ei huvita enam see romantiline pool. Samas on väga mõnus ja lihtne elada sedasi kui keha rahul ja hing rahulik. Tunnen rõõmu sellest east vist isegi rohkem kui noorusest.

Ehh, mul just vastupidi. Füüsiline pool on aastaid rahuldatud olnud ja pole tahtnud armuda. Ei ole seda oluliseks lihtsalt pidanud, ju ei olnud seda "õiget" varem leidnud. Nüüd naudin vaikselt kasvavat tunnet ja armumise ilu ning nüansse. Tahan vaikselt kokkukasvada ja endast lõputult anda. Füüsiline tõmme on samuti tugev, aga olen valmis ilusa suhte rajamise nimel ootama ja pingutama. Tunnen kuidas armun iga päevaga üha enam ja sellega seoses olen valmis end rohkem avama ja endast andma. Näis kuhu see kõik välja viib, sisimas loodan, et õnneliku ja kestva suhteni.

tõsi, vähemalt minu puhul; ma olen 50 ja ausalt öeldes ei huvita flirt juba ammu enam, vaatamata sellele, et olen juba ca 10 aastat üksi. Armumisega on natuke teisiti- see tunne lihtsalt tuleb, kui on, kellesse armuda; pigem ei ole... ma olen lihtsalt liiga konservatiivne, ma ei oska ja ei taha enam nn pea laiali ringi tormata

Kui tuleb õige mees, küll siis "ärkab" kõik ellu.

Nõus. Kogetud.

no ei ole sa ju maha rahunenud. Seda näitab ilmselgelt see, et sa ei saa kuidagi rahulikult oldud vaid aina treid siin mingeid jaburaid teemasid. Kui sul on kangesti häda, et teised sinu valikut kinnitaksid, siis järelikult ikka ei ole sul kõik ükskõik ja rahu. Rahulik ja õnnelik inimene ei käi foorumis teiste heakskiitu nuiamas.

Asi selles, et mind kohe kuidagi ei huvitagi see "õige mees", sest alles selles eas saan aru, et mõnikord võib elu ilma meheta olla palju mõnusam ja rahuldustpakkuvam. Eks need 50sed mehed kes mulle partneriks potentsiaalselt sobiksid on ka juba suhteliselt vanad, polegi enam, kellesse armuda. Mingi etapp elust on lihtsalt möödas, ja uus ja rahulikum ja mõnes mõttes ka ilusam alles ees.

Asi selles, et mind kohe kuidagi ei huvitagi see "õige mees", sest alles selles eas saan aru, et mõnikord võib elu ilma meheta olla palju mõnusam ja rahuldustpakkuvam. Eks need 50sed mehed kes mulle partneriks potentsiaalselt sobiksid on ka juba suhteliselt vanad, polegi enam, kellesse armuda. Mingi etapp elust on lihtsalt möödas, ja uus ja rahulikum ja mõnes mõttes ka ilusam alles ees.
---
Kui mehed sellised mõtteid väljendavad, siis on nad lihtsalt sead.

Polegi kellesse armuda. Eesti liiga väike,mehi napib.

To mäh.
Kuidas saab kellegi suvalise inimese mõtte peale ennast sedavõrd käima tõmmata? Kasutades sinu enda loogikat, siis kõnetada saab ainult see teema, mis korda läheb. Ju siis midagi torkas, et sind siin torkama pani. Mis täpsemalt? Huvitav oleks põhjendust lugeda ;)

Mis vahet sel on mida selline vanamutt mõtleb siis armumisest või seksist kui tema valikud on piiratud? Need piiratud valikud ja võimalused (õigemini küll nende puudumine) dikteerivad otseselt mida ja kuidas sa mõtled/arvad.

Kui sul on pandav keha ja ümber leidub nooremaid mehi kes prostile ei viitsi maksta aga sina oled ennast pakkumas, siis sa armumisest väga puudust ei tunne sest sinult peale keha midagi ei oodatagi. Kuna sind kasutatakse objektina, siis sa ei julgegi mõelda tunnetele. See ainult rikuks sinu enesehinnangut.

Kui sa aga pole ammu keppi saanud, siis hakkad uuesti "kõrgematest" tunnetest unistama. Ei oskagi kohe arvata kumb variant parem on... Kui sa oma nooruse mehed oled minema peletanud ega ole osanud neid armastada, siis pole tõepoolest vahet mida selline vanamutt arvab. Kedagi ei koti. Kui sa aga oleksid oma nooruspõlve armastusega siiani koos, siis sa ei mõlgutaks mõtteid nii l0llil teemal.

no need 50 sed mehed kipuvad ära surema. palju naisi üksikud just selle tõttu. ses mõttes pole vahet, kas nooruses armastas või mitte, lihtsalt pole valikut, kui vähegi valiv oled.

Anneli, nii see käibki. Vabanemine on sujuv, varsti vabastatakse sind ka teistest murest, praegu alles keha koormast.

No mida ma loen Kirjutas:
-------------------------------------------------------
.. Kui sa oma nooruse
> mehed oled minema peletanud ega ole osanud neid a
> rmastada, siis pole tõepoolest vahet mida selline
> vanamutt arvab. Kedagi ei koti. Kui sa aga oleksid
> oma nooruspõlve armastusega siiani koos, siis sa
> ei mõlgutaks mõtteid nii l0llil teemal.


Tundub, et vägagi läheb korda, mida üks 50 aastane naine räägib ja mõtleb, muidu sa poleks sellist triaadi siia kirjutanud. Ja millegipärast ärritab sind see mõte, et ma ei vaja ainult meest, et olla õnnelik. Ma pole ka väitnud, et vihkan mehi ja mul meest pole. Lihtsalt ma ei sõltu abs enam meeste/mehe arvamusest ja see on minu ea väga suur eelis.

kui sa arvad, et armumine ja meeste arvamusest sõltumine on üks ja seesama või üksteisega põimitud siis on sinust lihtsalt hale. isegi pika elu jooksul ei ole suurt midagi õppinud tegelikult. see on sinu õnn mõnes mõttes, et sa ise sellest aru ei saa.

Armiumine on üks suurimaid sõltuvuse vorme.

Mina ei nimetaks armumist sõltuvuseks...vähemalt selles eas küll mitte.
Ma ei tea, Anneli, sinu elust midagi, aga oma kogemuste põhjal soovitan sul siiski proovida meeldivate meestega lobiseda, naerda, flirtida. See on nii meeldiv! Loodan, et ühel päeval oled armunud ühte kena meesterahvasse ja siis tunduvad sulle siinkirjutatud laused nii kummalised, et sa ei suuda uskudagi, et sina ise oled need kirjutanud.

Armumine võib ju sõltuvusena tunduda, aga erinevalt sõltuvusest läheb armumine üle. Kas Anneli tõesti pole oma elus armumise kõrval tundnud armastust? Armastus ei ole, vähemalt ei tohiks olla, sõltuvus. Meest armastades ei pea temast ega tema arvamusest absoluutselt sõltuma.

Isegi kui armumine armastuseks üle ei lähe, on armuda tore. Kui oled nii vanaks saanud, siis enam armastust ei otsigi...aga armuda võiks igal aastaajal...see on nii ergutav.

Olen 20ndates ja mind ka ei huvita. Kas siis kõikide peamine huvi peab kindlasti olema romantika ja seksiga seotud? Kui palju ikka viitsib suhtejama ümber keerelda, ikka ja jälle ühtmoodi. Isegi, kui on nauditav, ei tee inimene sellega midagi produktiivset, ka niisama suhtlemine on nauditav ja selleks pole vaja end ühe inimesega piirata või kellelegi lubadusi anda. Üldse on see romantilise armastuse jama tänapäeval üle pingutatud, vanasti armuti nooruses, kuid keskealisena oli inimestel ka muud teha. Paljudel noortel samuti. Üksi on hea elada, tee, mida tahad. Üksikuna end ei tunne, sest sõpru on alati ja ka partner võib maha jätta või ära surra