Me kõik võime vaid aimata, mis toimub ümberolevate sees. Ja arvata et on olemas väljapääsud sellest, kus oleme või sissepääsud sinna kuhu tahaks. Aga see on küll õige, et on olemas saatus, kes teab meist paremini millised nad on. Seega tuleb sellega leppida ja juua muidugi lepituseks võib ka. Lahendust see aga ei paku ja vastuseid saatuselt ka ei too:)

Eile pealelõunal Balti jaama selveris nägin üht päris armsat neidu, kes oli üksi ja peale koti ei olnud tal ostukärus vist muud midagi. Aga veiniriiuli juurde ta selle jättis ja tagumise poole omast mingi välja valis, korvi pani ning kassade poole astus:)
Lugenud seda teemat võis see olla tema või kesiganes argielu rutiini takerdunu. Võis olla keegi romantik kalamaja kandist või kaugemalt rongile tõttaja. Keegi, kes ei oska rohkem midagi teha, et keegi talle lihtsalt ligi astuks. Keegi, kellele ei astuta lihtsalt ligi, sest ta on armas ja paneb kohmetuma. Aga kindlasti polnud ta keegi, kellele jook lihtsalt maitseb:)

Annaks Jumal.

Sa oled vist natuke loll? Ta võis selle ju kingituseks osta. Ehk siis alati, kui inimene ostab veini, on kindel, et ta joob ka ise?

Kui ei pakuta sulle sobivat varianti, on teine loll? Loomulikult, ta võis selle osta kingituseks, altkäe maksuks, maha kallamiseks, akna sisse viskamiseks, vastu pead löömiseks, vanaema sisse määrimiseks etc.

Tüüpiline delfi kommentaator, sitasti öelda või ära panna on väikese inimese ainus rõõm:D

Ostsin ise ka ühe kallli veini! Kusjuures punase, väga hea oil! Vabadel päevadel poes ei käi! Tavaliselt! Hingelt olen shoppaja hoopis! Uut korterit osta ei suuda!

Teemaalgatajale. Aga kas sul mingeid hobisid ei ole? Maalimine, käsitöö, mõni võõrkeel, sport jne.? Mis tõeliselt haaraks. Või peitub midagi sinu alateadvuses, mis tekitab stressi? Ma ka vahel ostan mõne õlle, siidri või veini. Aga mitte iga päev. Kuigi vahepeal oli närviline aeg ja sai iga päev peamiselt õlut võetud.