Pean ütlema, et ma olen tegelikult kogu elu unistanud perest ja lastest ehk suht tavalised unistused on olnud mul. Aga kuna ma 20-ne aastaselt ree peale ei saanud (töö, kool, igasugu muud huvid), siis harjusin omaette elamisega täiesti ära. Noh, loomulikult mõtlesin pidevalt, et nt aasta pärast leian kellegi, siis hakkan pereelu elama. Ei leidnud ma kedagi või ei osanud leida. Kui kellegi leidsin, siis oli sel kellelgi juba suhe olemas ning elasime patuelu. Ja aastad möödusid nagu need ikka mööduvad. Nüüd eelmine aasta tõi saatus minu ellu naise kellega hakkasime plaane pidama ja saime väga lähedasteks. Alguses olid hotellid, reisid. Kõik oli super, kuid mida rohkem argipäev hakkas sisse ronima seda rohkem hakkasin igatsema aega, kui olin iseenda peremees. Ma armastan teda, aga ma mõtlen sellele, et ta leiaks kellegi teise. Ja see teeb mind õnnetuks mitte õnnelikuks. Olen hakanud kõrvalt vaatama teisi paarisuhteid, et kuidas nad elavad ja ma näen sageli "appikarjeid" nägudes. Tavaliselt on ühel poolel paarist mingi unistus, mida teostatakse ja siis teine pool on kurb sabassörkija. Teeb midagit, et teine pool õnnelik oleks ja väldiks konflikti, aga kus on see õnn? Kas paarisuhe on reeglina ühe osapoole ohverdus? Kus on need harmoonilised peremudelid? Kõikjale kuhu ma vaatan näen ma paare kus käib pidev üksteisele ärapanemine. Õnne ei kusagil

Ja, maailm pole täiuslik ja kooselu ei ole pilvitu õnn 24/7. Paarisuhtes on tähtis olla koos, seega ühe osapoole ohverdused on mõttetud. Kõigepealt peaks vist kokku leppima, mis on õnne ja kas see on üldse saavutatav seisund. :)

Kas kogu aeg peab olema pidu ja pillerkaar ja tsirkust hommikust õhtuni? Igasse, absoluutselt igasse suhtesse tuleb sisse argipäev ja eriti sel juhul kui tulevad lapsed. Siis on tavaliselt kohustuslik kindel päevakava päevast päeva, kuust kuusse, aastaid. Sa oled lihtsalt harjunud olema üksi ja enam ei suudagi olla koos, see on su isiksust niivõrd palju muutnud, et ka heas suhtes tunned ennast halvasti. Paarisuhtes panustab suhtesse ja on järeleandlikum tavaliselt see pool, kes rohkem armastab. On üks ütlus paarisuhte kohta- kas sina armastad või lased end armastada. Kumb sina oled?

Ei armasta sa kedagi.Kui armastaks, nii lolli juttu ei ajaks.

tuleb ettevaatlik olla mehega, kellel on nn "vanapoisi sündroom" juba väljakujunenud.

Ma ei saa aru, suhtes mitteolevatel inimestel nagu argipäev ja rutiin puuduks, kõik see aeg on tore ja huvitav ja kõik super? Ja kui nii super on kõik, mis sinna paarisuhtesse ronida üldse? Paarina on edukad inimesed, kes on võrdsed partnerid, kui on ühele poole viltu, siis varem või hiljem saab ühel neist nii siiber, et mittemingisugune armastus enam ei aita.

Alguses olid hotellid, reisid, kõik oli super....

Ja sisse tungiv argipäev tähendab siis mida? Kööktuba ja kiiret trippi naabervalda?

Argipäev ongi suures osas rutiin. Töö ja kodu ja mingi üritus või trenn või külaskäik või mida iganes kellelgi plaanis. Teine inimene sinu kõrval annab emotsioone lisaks. Ja kui ei anna, siis saab üksi edasi toimetada. Vaheldust saab oma argipäeva ikka ise tuua, kas siis kaksi või üksi.
Paaridel on üksjagu ühiseid asju ja parasjagu kummalgi ka omi. Siis on mõlemad rahul.

Aga kui partner juba üsna algul jala küljes rippuva kivina tundub, siis vist ei saa sest' asja küll. Üksi olles on ego harjunud laiutama ja ainult iseenesega arvestama.

Võid pigem proovida visiitsuhet, kui kooselu. St suhtesse jääd edasi, aga iga roju oma koju. Ei pea iga päev midagi koos tegema, mõlemal oma elu ja naudite koos aega siis kui selleks soov.

Paljud mehed hakkavad suhtes olles jooma ning lähevad paksuks. Kunagi vaatasin oma klassivendi ja mõtlesin wtf. ma arvan, et probleem on tihtilugu vaimne mandumine. Lihtsalt suhe võtab nii läbi ja jäävadki diivanile lõsutama. Siis olen näinud ka vastupidiseid näiteid. Saavad suhtest välja ning muutuvad taas saledaks ja jätavad joomise maha. Kuid tegelikult jah. Vaadake paarisuhtes olevaid mehi. tubli enamus on ülekaalus ja kes ei ole käib naabrikoplis kõpsutamas.

muidugi paksuks minnakse lisaks veel sellepärast, et nüüd saab 3 korda päevas "tervislikult" süüa:)

Suhe võtab nii läbi, et jäävad diivanile lösutama.
Sunnitakse kolm korda päevas sööma.
Hakkavad jooma ja lähevad paksuks.

Hirmus tõesti. Ei vähimatki isikliku tahte ilmingut.

Mingi tasanduskooli vilistlased?

Sa oled tüüpiline virisev eit kelle pärast mehed paksuks lähevad

Sõna "tüüpiline" annab alust arvata, et sinu elurada ainult sellistega palistatud ongi.
Sinu valikud on paraku ainult sinu probleem

Kuidas Sa saad loota, et see naisinimene teise mehe leiaks? Arusaamatu. Lase tal siis minna! Ütle, et kuule...ma tahaks ikka enda peremees olla ja nii, nagu meil need asjad siin jõudsalt on edenenud, teat' taoline kodumäng mulle ei sobi ikkagist. ; P Küllap siis leiabki uue ja Sina oled välkjapauk õnnelik.
See, kuidas teised paarid tegelikult toimivad, Sa ei tea.
Vaatad kõrvalt paarisuhteid ja näed appikarjeid nägudes? Pühataevas. Irm, irm tuleb peale. ; P
Ära vaata parem neid paarisuhteid. Sa'led nii õrnakene.

mingit ebamäärast kooselu juba katsetanud, siis teist korda mõtled juba hoolikamalt ennem järgi või kindla peale minekuks elad hoopis üksinda. plussid ja miinused on mõlemal variandil. asjade kulgu ei suuda keegi meist ette näha.

ega selle odava ja kergelt saadava kepi pärast pole mõtet koos elada. muud muret sel mehel nagu ei olnudki ju.

algab vanapoisisündroom, või vanatüdrukusündroom. milline vanus seab asja paika nii enam vähem, või mis selle tegelikult määrab.
ega üks ringi laskja ole vanapoiss, või mitmeid kordi lahutanu.

mul mitmed sõbrad õelnud, et kui lapsi poleks jalutaks minema. Sul neid vist nagu ei ole? Jaluta minema enne kui paksuks paned lõhkenud kummi tõttu. Usu mind, see kodu mängimine ei vääri neid küünlaid

Veerevale kivile sammal ei kasva, kõik need,kes muudkui aina vehiks ringi käia ja sõita-ei neist head paikset abkaasat saa. Perekond- see on töö,kodu,kodusoojus, laste kasvamine ja nii edasi...Kui sa vehid saba selgas mööda maailma ühelt lennukilt teisele, millal sul perekonnaks ja abieluks aega saabki olema. Aga mees, jäta ta siis maha kui tunned, et ei sobi.

Naised õhutavad, et mees panusta armastusse ja pane ta naeratama, aga naine jahtub tasapisi ja hakkab edasi mõtlema. Mõtleb uuesti armumisele, tulistele pilkudele ja tunnetele, kõigele sellele, mis on alguses.
Nii ongi, et tegelikult on mees kas enda peremees või rohkem või vähem naise tujude sabassörkija. Et seda mitte olla, peaks ta olema hurmur, kes võtab, tõmbab läbi ja unustab igaveseks:)
Õnnelikest ja kestvatest paarissuhetest räägivad tavaliselt vanamutid, keda kuulata keegi ei viici ja kes suuremat välja ka ei näe. Unistada ikka võib.

mehed ei viici abielluda, naised ei viici sünnitada.

alu väidab, et unistada ikka võib. aga millest?
kuidas pesulauad on virnas ukse taga ootamas vä? irw. mida need pesulauad siis vanalt mehelt nagu ootaks? mida see vana tohlkas siis nagu pakuks? oma pehme tilli kompensatsiooniks?

"elasime patuelu"? Kui vana sa oled? Vähemalt 50-60 kindlasti. Sest ei ole võimalik, et noor inimene niimoodi mõtleb.
Tänapäeval meeldibki paljudele üksi elada ja ei tahagi kooselu. Kui natuke mõtled, siis vanasti oli ikka üsna raske korralikku omaette korterit saada, kuskil nõukaaegses ühikas ehk sai ühe toa, aga perekonnaga eraldas riik parema korteri. Nüüd võime küll viriseda, et raha on vähe, aga inimene saab täiesti edukalt üksi elada ning tegeleda hobidega, pühenduda karjäärile, omada sõpru, vanasti oli üksikutesse halvustav suhtumine. Ega sel ajal ka paljud kooselu tahtnud, aga mis üle jäi, midagi muud polnud ju teha, piirid olid kinni, raha ka piiratud. Nüüd on nii, et näe natuke rohkem vaeva ja raha tuleb.

Meil oli vastupidi, alguses polnud nagu midagi. Mina ei osanud nõuda-oodata, mees ei osanud zeste teha, raha polnud, kiiduväärseks peeti kokkuhoidu, mitte laia elu elamist, kui omal veel midagi pole.
Nüüd 25 a hiljem on meie ellu tasapisi tulnud hotellid, spad, kingitused ehted, ja restoranid jms.
Sellisel juhul, kui on midagi oodata, endid koos üles töötada, nullist ühiselt alustada ja siis oskad ka hinnata alates pisiasjadest. Üles kasvatatud 5 last.
Kuigi muidugi oleks hea elada ühes abielus nii, et tunned ennast turvaliselt alati. Et poleks hirmu ennast täielikult teisele avada, tundmata hirmu, et seda kunagi sinu vastu ei kasutata, usaldada pimesi, magada rahus.
Nüüd 25 a hiljem /nagu musketärid) saan öelda, et kui poleks probleeme, näeksin mina ja enamus teisi naisi välja oluliselt värskemad ja nooremad. Lihtsa loomuliku vananemise tulemusena. Olen kindel, et kui aastatele lisada kõik olnu ja katsumused, siis see ongi see, mis vanaks teeb.

millest alu unistab nagu? Kirjutas:
-------------------------------------------------------
> alu väidab, et unistada ikka võib. aga millest?
>
> kuidas pesulauad on virnas ukse taga ootamas vä?
> irw. mida need pesulauad siis vanalt mehelt nagu o
> otaks? mida see vana tohlkas siis nagu pakuks? oma
> pehme tilli kompensatsiooniks?

küsi oma kassilt, koeranägu:D

Kui ei sobi see elu sulle ja tõesti hoolid, anna naine vabaks, mitte ära ela laisalt mugavalt koos kuniks ta kellegi teise leiab. Suhe nõuab mõlemalt poolt pingutamist ja kuna varasem kogemus puudub, siis tihti käibki suhtes tõusude ja mõõnadega kulgemine. Peale kerget tüdimusaega või tüliperioodi tuleb jälle tõus, pingutatakse kui selleks põhjust ja vajadust nähakse jne.
Ilmselgelt on ka väärarusaamad pereelust ja kodumängimisest, kas siin siis on süüdi vigane lapsepõlv, mille mustreid otsid kõikidest teiste inimeste suhetest pealtnäha (kellegi väravasse elamine) või pole sa kunagi suutnud ega ka nüüdki võimeline teiste inimestega arvestama.
Variant on ka muidugi see, et naine on ainult kaasalohiseja ja ootaja, kes ootab millal teda viiakse, tuuakse, ettepanek tehakse, maja ostetakse, tuba köetakse ja lõbustatakse...

Mees oleks ilmselt minema läinud kui poleks olnud 5 lapse alimente ähvardamas. Nüüd on lihtsalt viisakusest su kõrval, sest vanamutti ei taha keegi ja vanameest ka mitte (tal ka väljavaateid pole). Koos lihtsam ja luua illusioone, et armastus ja puha. Kingitused, spad? Kord kolme aasta jooksul saad spa-sse ja ka kingituse näohooldusesse? Restoran- kord viie aasta jooksul käia söömas?

Ära tunned kohe, mis ei ole armastus.Paluks selgitust,mis see armastus siis sinu arust on? Äkki sul on endal mingid hullud illusioonid?

Käisin lähisuhete teemalisel koolitusel...sealt jäi kõlama, et valdav enamus inimesi lihtsalt kuidagi juhuslikult libisevad suhtesse. Paljunemisinstinkt tõmbab vastassugupoolt ligi seksi eesmärgil. "suhet" üritatakse imiteerida, sest kõik nii teevad "ja juu need asjad nii käivad"

Tegelikkuses ei saada esiti aru endast: oma soovidest, vajadustest, motivatsioonist, a la elu eesmärgist. Ja ei saada aru, miks neil on vaja üldse teist inimest enda kõrvale.
Oodatakse juhmilt, et suhe peaks olema midagi sellist, nagu kinoskäik: ostad pileti ja istud passiivselt ning su ees rulluvad lahti põnevad sündmused. Ise ei pea loomulikult midagi tegema.

Ühesõnaga: puudub täielikult arusaam mida suhtelt oodatakse ise ja mida tuleb selleks endast vastu anda, või on need ootused täiesti ebarealistlikud (a la kui armumist tekitav keemilist ühendit enam edasi ei toodeta, siis "armastus sai otsa".)Tavaliselt on mõlemad partnerid sellised pimeduses kobajad...lastest on küll kõige rohkem kahju kui nad sellisesse "perre" sünnivad

sa oled vales nurgakeses, lobekõneleja