Mitmel ööl ärkasin selle peale, nagu keegi p üüaks end läbi laelaudise tuppa närida. Ei peatanud neid maja voodrilaua alla paigutatud võrk, kuidagi jõudsid nad ikka lakka.

Hiirte peletamise vahendeid on müügil mitmesuguseid, hinnaklass kõigub paarist kuni viiekümne euroni. Teen neist siinkohal ülevaate. Kõige tõhusam hiirepüüdja on muidugi kass. Kuna meie peres on kassiallergikuid, kelle silmad selle imelise kiskja läheduses paiste lähevad, ei tulnud kassi võtmine kõne alla. Neile, kelle peres allergikuid pole, julgen seda vahendit soovitada. Kass on autonoomne ja aitab oma nurrumisega ka hingehädade vastu. Vanasti sai sellise looma endale soetada vaid ühe sukanõela eest. Kuigi ka kõik teised meetodid on julmad ja ebameeldivad, loobusin raha kulutamisest 20–50 eurot maksvatele püünistele, mis jätavad loomad ellu. Tootjate kirjeldused kinnitavad, et hiirtel on hea ventilatsiooniga lõksus vähe stressi ja neid mahub sinna kuni 15 tükki. Mina aga kahtlen sellise meetodi tõhususes. Kui hiired elusalt kinni püüda ja metsa alla viia, siis tõenäoliselt kolivad nad sealt varsti tagasi ja ilmselt võtavad ka sõbrad kaasa. Üsna hiiresõbralik tundus ka helitõrje vahend, mis asetatakse pistikusse ja sellest tulev ultraheli peaks loomi hirmutama. Tootja väitel ei mõju see inimestele, kassidele, koertele ega lindudele. See ilmaime oli müügil üsna soolase hinnaga – 13,94 – ja jätsin esialgu ostmata.

Hiljem kuulsin tuttavalt, et tema olevat seda proovinud, oli tõesti loomad oma esialgsest elupaigast ära hirmutanud. Kahjuks kolisid närilised seepeale tuppa, mis polnud perenaisele aga sugugi meeltmööda. Klassikaline hiirelõks Vana hea klassika on hiirelõks. Materjal ja kujundus võivad olla küll erinevad, kuid mehhanism on üldjoontes sama. Peibutise peale kohale tulnud loom jääb vedru vabanedes lõksu, mis on küll inetu, aga tõhus. 1 euro ja 95 sendi eest võib osta lausa kaks tükki. Lisaks tavalistele puidust alusel lõksudele on saadaval üleni metallist ning plastist lõkse, millel on sööt juba olemas. Selliseid plastlõksukesi on kerge üles panna ning need on ohutud koduloomadele ja lastele. Samuti on surnud hiire vabastamine lõksust lihtsam. Veidi küsitava väärtusega tundus tavaline lõks, millel oli küljes plastist juustu imiteeriv sööt. Kas sellel nn juustul on ka mingeid muid looma ligi meelitavaid omadusi peale välimuse, pole teada, ja nii jätsin selle ostmata. Otsustasin plastlõksude ja täiesti tavaliste lõksude kasuks. Selgus, et mõlemad püüdsid hiiri hästi. Tavalise lõksuga juhtus muidugi ka seda, et sööt oli minema lohistatud ja lõks kinni langenud. Hakkasime arvama, et tegu on kas väga suurte hiirte või hoopis rottidega.

Trall laka peal kestis edasi ja tuli otsida muid, tõhusamaid vahendeid. Liim ja mürk Huvitav näriliste püüdmise vahend on nn hiireliim. See pigistatakse tuubist alusele ja pannakse liimise ala keskele sööt. Loomad jäävad sinna lihtsalt kinni. Liim on väga paks ja selle tuubist välja saamiseks on soovitatav enne soojendada. Alusena võib kasutada vana kingakarbi põhja või muud papist alust, selle saab siis hiljem koos surnud närilistega maha matta. Oluline on, et materjal oleks piisavalt tugev ja biolagunev. See meetod on muidugi üsna julm, aga pean ütlema, et töötab. Mürk on ilmselt kõige tõhusam vahend. Seda on lihtne kasutada, kuid põhjustab loomakestele väga piinarikka surma. Pärast nädalat katsetamist lõksude ja liimiga otsustasime siiski selle vahendi kasutusele võtta.

Mürki on müügil nii teradena kui tablettide ja kuubikutena. Meie kasutasime mõlemal kujul pakutavat. Teradena müügil olevat mürki puistasime mu nak arpidesse. Tabletid või tükid lohistati alguses minema, hiljem taipasime need nööriga kinnitada. See meetod andis tulemuse 3–4 päevaga. Lõksud jäid tühjaks ja mürgikogus ei olnud vähenenud. Nüüd tegeleme ennetustööga. Selleks sobib ka eespool mainitud, ultraheliga töötav vahend. Ebameeldiva heli tõttu hiired uuesti tuppa ei kipu. Hoolitsema peab, et kõik avad ja muud sisenemisvõimalused oleks blokeeritud ning et kusagile poleks jäänud midagi, mis loomadele ahvatleva toiduna tundub. Seda tasub tähele panna ka aias, sest närilistele on talvel väga meeltmööda prügikonteinerid ja kompostikastid, kuhu sisse pääseb ja kus on toitu külluses. kopu paste delfist

riigiteatajast tegin kopi pastet ja delfi teatas ebasobivad fraasid