Feministi nurgake
Küsimus tänapäeva kommete kohta
Tera 13. mai 2016, kl 19.13 |
Abikaasa sai ühistelt tuttavatelt kutse juubelile (restoranis). Kutse ühele s.t iseendale.
Minu küsimus on: kas tänapäeval peetakse normaalseks, et juubelile (pulma) kutsutakse vaid üks abielupool?
Vanasti oli tava, et abielupaar kutsuti koos.
Nii oleme ka kõnesoleva juubilariga varasemaid juubeleid tähistanud koos, kuigi me pole igapäeva-sõbrad.
Mõne nädala pärast on meie peres juubel. Kuidas toimida? Kutsuda see paar koos, kutsuda ainult üks, jätta kutsumata või jätta ise juubelil osalemata?
Minu küsimus on: kas tänapäeval peetakse normaalseks, et juubelile (pulma) kutsutakse vaid üks abielupool?
Vanasti oli tava, et abielupaar kutsuti koos.
Nii oleme ka kõnesoleva juubilariga varasemaid juubeleid tähistanud koos, kuigi me pole igapäeva-sõbrad.
Mõne nädala pärast on meie peres juubel. Kuidas toimida? Kutsuda see paar koos, kutsuda ainult üks, jätta kutsumata või jätta ise juubelil osalemata?
kuidas küla koerale 13. mai 2016, kl 19.24 |
jaaa 13. mai 2016, kl 20.04 |
Tera 13. mai 2016, kl 20.17 |
Huvitav, et teil kõigil tuleb see vanasõna "kuidas küla koerale" huulile.
Tuli ka mul, ja just nõnda abikaasale ütlesin: võid vabalt minna üksi juubelile, võid vabalt kutsuda juubilari oma juubelile, aga palun ilma abikaasata.
Kui kutsud nad paarina, siis ma ei osale su juubelil.
Kas on väga naeruväärne? Peaks üle olema ja sõbralikult naeratama, kui nad saabuvad?
Tuli ka mul, ja just nõnda abikaasale ütlesin: võid vabalt minna üksi juubelile, võid vabalt kutsuda juubilari oma juubelile, aga palun ilma abikaasata.
Kui kutsud nad paarina, siis ma ei osale su juubelil.
Kas on väga naeruväärne? Peaks üle olema ja sõbralikult naeratama, kui nad saabuvad?
Tera 13. mai 2016, kl 20.45 |
Alu 13. mai 2016, kl 21.02 |
kivike 13. mai 2016, kl 21.22 |
Koerad ei kasuta selliseid kategooriaid nagu väiklane, lööb lihtsalt hambad sisse. Või siis ei löö. :) Teemaautorile - teha südametunnistuse järgi, kui ikka tahaks seda inimest oma üritusel näha, siis kutsuge, kui ei taha, ärge kutsuge. Või on küsimus selles, et kui keegi käitub minu arust nõmedalt, kas ma võin ka nõmedalt käituda rahuliku südamega? Majanduskriis õue peal, võib-olla on võõrustaja võimalused kitsamad kui muidu, siis tulebki valida, keda kutsuda ja kas koos abikaasaga või ilma.
Alu 13. mai 2016, kl 22.14 |
Tera 13. mai 2016, kl 22.39 |
Ma ootasin tegelikult vastust, kas tänapäeva kommetes on midagi muutunud ja abielupaari koheldakse kui võõraid, keda vastavalt oma võimalustale või isiklikule tahtele, kutsutakse, kas koos või eraldi.
Päris selget vastust ma ei saanud ja küllap ongi nii ja naa.
Ühest sain küll aru: kui mul materiaalsed võimalused puuduvad, siis ma ei hakka küll paare poolitama ega iseennast üle võimete punnitama. Ütlen: ootame paremaid aegu ning sõbrad ja tuttavad saavad aru.
(Minu tuttavaid see materiaalsuse-teema ei puuduta, nad on heal elujärjel inimesed).
Päris selget vastust ma ei saanud ja küllap ongi nii ja naa.
Ühest sain küll aru: kui mul materiaalsed võimalused puuduvad, siis ma ei hakka küll paare poolitama ega iseennast üle võimete punnitama. Ütlen: ootame paremaid aegu ning sõbrad ja tuttavad saavad aru.
(Minu tuttavaid see materiaalsuse-teema ei puuduta, nad on heal elujärjel inimesed).
Tera 13. mai 2016, kl 22.45 |
Kärgpered 13. mai 2016, kl 23.08 |
on tänapäevane nähtus. Kui neid on tutvusringkonnas mitu, siis ongi peavalu, keda kutsuda ja keda mitte, kes kellega kuidas läbi saab, jm.
Absurdinäide.
Tahad oma juubelile kutsuda oma ristipoega, temal on ema ja uus mees koos kärglastega, kokku 5 inimest. Ja on isa, kellel samuti uus pere 4 inimest, Koos ristipojaga peaks kutsuma 10 inimest. On see vajalik, mõistlik, on sellel mõtet?
Või paned piirid paika ja kutsud vaid need, keda soovid oma juubelil näha.
Absurdinäide.
Tahad oma juubelile kutsuda oma ristipoega, temal on ema ja uus mees koos kärglastega, kokku 5 inimest. Ja on isa, kellel samuti uus pere 4 inimest, Koos ristipojaga peaks kutsuma 10 inimest. On see vajalik, mõistlik, on sellel mõtet?
Või paned piirid paika ja kutsud vaid need, keda soovid oma juubelil näha.
njahh 13. mai 2016, kl 23.13 |
Alu õige moraalijüngriks hakanud või on talle tekkinud naissoost nimekaim? Kuidagi eriti feministlikuks muutunud...
Aga kui peres on majanduskriis, siis normaalse mõtlemisega ei hakkaks niigi nappe ressursse juubeldamise peale kulutama.
Aga äkki otsustas juubilar, et teeb nö vanade sõprade õhtu, läheb noorusesse tagasi ja jättis seetõttu kõikide abikaasad kutsumata. Ehk oleks mõttekas seda varianti uurida?
Aga kui peres on majanduskriis, siis normaalse mõtlemisega ei hakkaks niigi nappe ressursse juubeldamise peale kulutama.
Aga äkki otsustas juubilar, et teeb nö vanade sõprade õhtu, läheb noorusesse tagasi ja jättis seetõttu kõikide abikaasad kutsumata. Ehk oleks mõttekas seda varianti uurida?
kivike 14. mai 2016, kl 08.05 |
Kui on peo jaoks eelarve mingi kindla hulga tarvis, siis miks ei või teha väiksemat pidu, kui suurt teha rahakott ei võimalda ja kutsudagi ainult lähiringkonna inimesed. Aga no see on kuidas kellelgi, kes ei tee pidu üldse, sest pole raha kogu suguvõsa koos abikaasade ja lastega sööta-joota, kes teeb väikse peo.
Tera 14. mai 2016, kl 10.01 |
Öeldakse, et hommik on õhtust targem ja nii vist ongi.
Elasin eile õhtul oma väiklased siseheitlused välja ja ärkasin hommikul täie teadmise ja selgusega, mida edasi teha.
Milline see selgus siis oli?
Lahendus oli väga lihtne ja triviaalne: parim kättemaks on mitte kätte maksta, kes meist seda ei teaks?
See tuntud tõdemus peab lihtsalt oma kahe kõrva vahele kohale jõudma ja sinna pesa tegema. Minuga just see öö jooksul juhtus.
Jah, mulle visati kinnas ja on minu asi, kas tõstan selle üles või mitte.
Ma ei tõsta. Ma ei näe vajadust ja mind ajab mu kuuajaline dilemma praegu lausa naerma.
Loomulikult kutsume kindaviskaja oma pere juubelile, ikka koos abikaasaga ja ka mina ei ei hoia kõrvale. Ei näe vajadust.
Miskipärast ütleb mu sisetunne, et nad leiavad hea põhjuse mitte tulla.
Nii juhtub tavaliselt "poolpehmete" kindaviskajatega.
Minu jaoks teema ammendatud. Aitäh kaasamõtlejatele.
Seda auru väljalaskmist oli hetkel vaja ja see täitis eesmärgi.
Elasin eile õhtul oma väiklased siseheitlused välja ja ärkasin hommikul täie teadmise ja selgusega, mida edasi teha.
Milline see selgus siis oli?
Lahendus oli väga lihtne ja triviaalne: parim kättemaks on mitte kätte maksta, kes meist seda ei teaks?
See tuntud tõdemus peab lihtsalt oma kahe kõrva vahele kohale jõudma ja sinna pesa tegema. Minuga just see öö jooksul juhtus.
Jah, mulle visati kinnas ja on minu asi, kas tõstan selle üles või mitte.
Ma ei tõsta. Ma ei näe vajadust ja mind ajab mu kuuajaline dilemma praegu lausa naerma.
Loomulikult kutsume kindaviskaja oma pere juubelile, ikka koos abikaasaga ja ka mina ei ei hoia kõrvale. Ei näe vajadust.
Miskipärast ütleb mu sisetunne, et nad leiavad hea põhjuse mitte tulla.
Nii juhtub tavaliselt "poolpehmete" kindaviskajatega.
Minu jaoks teema ammendatud. Aitäh kaasamõtlejatele.
Seda auru väljalaskmist oli hetkel vaja ja see täitis eesmärgi.
kivike 14. mai 2016, kl 10.29 |
Lisa postitus