Abikaasa sai ühistelt tuttavatelt kutse juubelile (restoranis). Kutse ühele s.t iseendale.

Minu küsimus on: kas tänapäeval peetakse normaalseks, et juubelile (pulma) kutsutakse vaid üks abielupool?

Vanasti oli tava, et abielupaar kutsuti koos.
Nii oleme ka kõnesoleva juubilariga varasemaid juubeleid tähistanud koos, kuigi me pole igapäeva-sõbrad.

Mõne nädala pärast on meie peres juubel. Kuidas toimida? Kutsuda see paar koos, kutsuda ainult üks, jätta kutsumata või jätta ise juubelil osalemata?

nõnda koer külale.

Jah, abielupaar ei ole siiami kaksikud. Neid võib ka ükshaaval kutsuda ja sina oled otsustaja, kas minna või ei.

täpselt nagu koer külale. kutsud ka selle lähema poole ja asi ants.

Huvitav, et teil kõigil tuleb see vanasõna "kuidas küla koerale" huulile.
Tuli ka mul, ja just nõnda abikaasale ütlesin: võid vabalt minna üksi juubelile, võid vabalt kutsuda juubilari oma juubelile, aga palun ilma abikaasata.

Kui kutsud nad paarina, siis ma ei osale su juubelil.

Kas on väga naeruväärne? Peaks üle olema ja sõbralikult naeratama, kui nad saabuvad?

moslemitel istuvad naised kodus
harjuge ära

to tulevik

Ma saan aru, et sul on valu igasse teemasse moslemeid ja pagulasi tuua, aga rahune maha.
Jutt käib siiski eestlaste vanadest ja uutest tavadest.

Ei tea muidu, kas koerad on ka nii väiklased nagu need kylanaised siin?

Koerad ei kasuta selliseid kategooriaid nagu väiklane, lööb lihtsalt hambad sisse. Või siis ei löö. :) Teemaautorile - teha südametunnistuse järgi, kui ikka tahaks seda inimest oma üritusel näha, siis kutsuge, kui ei taha, ärge kutsuge. Või on küsimus selles, et kui keegi käitub minu arust nõmedalt, kas ma võin ka nõmedalt käituda rahuliku südamega? Majanduskriis õue peal, võib-olla on võõrustaja võimalused kitsamad kui muidu, siis tulebki valida, keda kutsuda ja kas koos abikaasaga või ilma.

Seda lugedes on häbi olla eestlasega seesama rahvus, kes arvab, et kylaline tuleb sööta joota laua alla. Muu ei tohiks kulukas olla, nagu nt sõbralikkus.

Ma ootasin tegelikult vastust, kas tänapäeva kommetes on midagi muutunud ja abielupaari koheldakse kui võõraid, keda vastavalt oma võimalustale või isiklikule tahtele, kutsutakse, kas koos või eraldi.

Päris selget vastust ma ei saanud ja küllap ongi nii ja naa.

Ühest sain küll aru: kui mul materiaalsed võimalused puuduvad, siis ma ei hakka küll paare poolitama ega iseennast üle võimete punnitama. Ütlen: ootame paremaid aegu ning sõbrad ja tuttavad saavad aru.

(Minu tuttavaid see materiaalsuse-teema ei puuduta, nad on heal elujärjel inimesed).

See sulgudes lause ei puudutanud kõiki tuttavaid, nagu mulje võis jääda :)
Pidasin ikka silmas teemasmainitud juubilari ja tema peret.

on tänapäevane nähtus. Kui neid on tutvusringkonnas mitu, siis ongi peavalu, keda kutsuda ja keda mitte, kes kellega kuidas läbi saab, jm.

Absurdinäide.
Tahad oma juubelile kutsuda oma ristipoega, temal on ema ja uus mees koos kärglastega, kokku 5 inimest. Ja on isa, kellel samuti uus pere 4 inimest, Koos ristipojaga peaks kutsuma 10 inimest. On see vajalik, mõistlik, on sellel mõtet?
Või paned piirid paika ja kutsud vaid need, keda soovid oma juubelil näha.

Alu õige moraalijüngriks hakanud või on talle tekkinud naissoost nimekaim? Kuidagi eriti feministlikuks muutunud...

Aga kui peres on majanduskriis, siis normaalse mõtlemisega ei hakkaks niigi nappe ressursse juubeldamise peale kulutama.

Aga äkki otsustas juubilar, et teeb nö vanade sõprade õhtu, läheb noorusesse tagasi ja jättis seetõttu kõikide abikaasad kutsumata. Ehk oleks mõttekas seda varianti uurida?

Kui on peo jaoks eelarve mingi kindla hulga tarvis, siis miks ei või teha väiksemat pidu, kui suurt teha rahakott ei võimalda ja kutsudagi ainult lähiringkonna inimesed. Aga no see on kuidas kellelgi, kes ei tee pidu üldse, sest pole raha kogu suguvõsa koos abikaasade ja lastega sööta-joota, kes teeb väikse peo.

Öeldakse, et hommik on õhtust targem ja nii vist ongi.
Elasin eile õhtul oma väiklased siseheitlused välja ja ärkasin hommikul täie teadmise ja selgusega, mida edasi teha.
Milline see selgus siis oli?
Lahendus oli väga lihtne ja triviaalne: parim kättemaks on mitte kätte maksta, kes meist seda ei teaks?
See tuntud tõdemus peab lihtsalt oma kahe kõrva vahele kohale jõudma ja sinna pesa tegema. Minuga just see öö jooksul juhtus.

Jah, mulle visati kinnas ja on minu asi, kas tõstan selle üles või mitte.
Ma ei tõsta. Ma ei näe vajadust ja mind ajab mu kuuajaline dilemma praegu lausa naerma.

Loomulikult kutsume kindaviskaja oma pere juubelile, ikka koos abikaasaga ja ka mina ei ei hoia kõrvale. Ei näe vajadust.

Miskipärast ütleb mu sisetunne, et nad leiavad hea põhjuse mitte tulla.
Nii juhtub tavaliselt "poolpehmete" kindaviskajatega.

Minu jaoks teema ammendatud. Aitäh kaasamõtlejatele.
Seda auru väljalaskmist oli hetkel vaja ja see täitis eesmärgi.

Äkki mingit kinnast üldse polnudki? Ja probleem on ainult sinu peas? Parim "kättemaks" on küsida, miks ma abikaasat kaasa võtta ei või ja kui kuuled siirast vastust sellele, võib endal isegi häbi hakata oma kindajutu pärast.