On võimalik kannatad vanemate näägutamist.Midagi neile ei meeldi, mida teed ja kuidas ja üldse milline oled.Ise on selliseks kasvatanud ja nüüd käib selline ohkimine.

vanemate laste suhtes pole hullemat asja kui näägutamine. Enamasti naaksub laste kallal ema, isad pole pika jutu mehed, sest nad ise ka ei talu naiste kaagutamist.
Kui lapsevanem teeks oma seisukoha selgeks konkreetselt ja paari lausega, oleks sellest ka kasu. Aga pigev näägutamine ka vanade asjade suhtes etteheidete tegemine pole kasvatusmeeted, vaid rikub omavahelised suhted kapitaalselt.
Minu ema oli kohutav näägutaja ja talle meeldis seda teha just siis kui ma olin koolis koju tulnud, väsinud pikast teest ja raskest koolikotist, sain vaevalt sööma hakata kui kotist tiriti välja päevik ja siis hakkas tulema- miks sul on hindeks 4 ja mitte 5, mis hinde teised said, Kui sa poleks selline, siis oleks nii ja kui sa teed naa, siis järgneb see või teine asi..põhjust polnudki vaja. Ma ei mäleta tänaseks enam näägutamiste sisu, aga see kogemus oli nii vastik, et meeles siiani.
Üks hea asi oli sellel ometi- kui mu oma laps polnud sõnakuulelik, siis teda manitsedes meenus mulle alati oma ema näägutamine ja see kui vastik see oli. Kohe panin suu kinni :)

kasvõi oleks laps 70 aastane ja tal veel elujanu , siis ikka näägutaks ja see ,mis tema ütleb , on alati õige.Elupäevad on kestnud see räuskamine, eriti siis, kui talle ei meeldi lapse tehtud otsused.

"Minu ema oli kohutav näägutaja ja talle meeldis seda teha just siis kui ma olin koolis koju tulnud, väsinud pikast teest ja raskest koolikotist, sain vaevalt sööma hakata kui kotist tiriti välja päevik ja siis hakkas tulema- "

Enne kooliminekut hommikul?
Kui on söönud ja läheb õppima?
Kui on istunud teleka ette?
Enne magamaheitmist?

Näägutamine kujuneb ajaga, kui laps esimese, teise, kolmanda, neljanda ütlemise peale ei reageeri tulebki näägutamine. Kunagi pole süüdi ainult üks pool, kui on tegu kahepoolse suhtega.

Mismoodi on laps süüdi või mismoodi peab reageerima laps, kes sööb. Täissuuga ei räägita ju. Ja kui näägutaja tegelikult ei ootagi vastust, vaid tahab lapse peal elada välja oma muud elumured- raske töö, joodikust mees, materiaalne kitsikus.
Näägutamine kujuneb välja ajaga ja see näägutamise, õigemini oma negatiivsete mõtete häälekalt väljendamise komme on tal olnud nii kaua kui mina teda tean- 53 aastat.
Ääremärkusena olgu öeldud- ta näägutas isa kallal ka, kuni purjus inimesel kannatus katkes ja ta vastu vahtimist sai või mõni mööbliese pilbasteks lendas.

jälle sama postitaja oma sadade väljamõeldud teemadega.

jälle sama vastaja sadade vastustega.

15.11 kirjutab: "Ja kui näägutaja tegelikult ei ootagi vastust, vaid tahab lapse peal elada välja oma muud elumured- raske töö, joodikust mees, materiaalne kitsikus."


Näib, et sa tead, millest räägid, omal kogetud.
Maailm pole must-valge, iseloomud näiteks 12-aastastel ei ole ühesugused.

Võtan autorilt: "ise on selliseks kasvatanud ja nüüd käib selline ohkimine." On ikka või "ise selliseks kasvatanud"? Kui OLEKS laps selliseks kasvanud nagu ema tahab - siis oleks null probleemi. Kui lapsel etteheited ON, siis on tegemist lapse iseloomuga, mis pole omaks võtnud kasvatust! On hoopiski lapse tahtmised. Tahtmised, mis ei ühti ema omadega, sealt näägutamine.

Autorinimega "vana laps" ajab siin mullikesi, et ta eakas justnagu oleks. Täismõistusega inimene ei SAA öelda:
"Minu ema oli kohutav näägutaja ja talle meeldis seda teha just siis kui ma olin koolis koju tulnud, väsinud pikast teest ja raskest koolikotist, sain vaevalt sööma hakata kui kotist tiriti välja päevik"

Juhin tähelepanu sõnadele: "väsinud pikast teest ja raskest koolikotist" !!! -
Ema oli töölt tulnud, söögi valmis teinud, hakkas lapse koolitöid kontrollima - ema ei olnud väsinud???

See on vastik taluda. Kannata ära, see õpetab vastupidamist ja varsti oled suur ja iseseisev. Siis ütledki, et aitab. Ja astud omaette ellu, tugevana, ausamana ja siis tead, kuidas sa teistega ei käitu. Vanemad ei ole haritud sul ja see näitabki nende käitumist sinuga. Niikuinii oled tubli ja vahva inimene.

sulle 17:16
Ära lahmi. Kui sa tegelikku olukorda ei tea, pole vaja sõna võtta.
Minu ema töötas kodu lähedal, täpsemalt samas majas, seal oli meie kitsuke korter ja ema töökoht. Ema tööpäev lõppes 15.00. Minu tunnid umbes samal ajal, aga minul oli koduni veel 8km jalgsi minna ja koju jõudsin ma heal juhul alles 17.00, vahel veelgi hiljem.
Ma tean, et on olemas "grupp seltsimehi", kelle arvates laps peab olema alati alandlik ja oma ema mitte kunagi kritiseerima ja et alati käitub valesti laps, aga mitte kunagi ema. Vastikud variserid olete, ei muud.