Seda hinnati poolte punktidega ehk hindega ''3''.




Asjadekultus

Inimestele on alati meeldinud asju omada. Esimestele inimestele oma koobast (kodu), odarelva millega metsloomi jahtida, ülekantud tähenduses ka oma hõim(konda).
Hõimkonda inimene ei oma, aga sellele omistatakse siiski teatav kuuluvustunne mida ei saa üks-ühele võrelda esemetele omistatava kuuluvustundega (eset on reeglina inimene pidanud isiklikuks omandiks, kuid kollektiiv on sotsiaalne ringkond mis on talle kuuluv ning teda kuuletav). Suhet mis ükskikisikul on kollektiiviga saab kokku võtta tuntud ''Kolmest Musketärist'' pärit lausega ''Üks kõigi, kõik ühe eest''.

Tuleks küsida, miks on inimestel nii tugev suhe asjadega ning kõige muuga, mida enda omaks peetakse?
Asjadega suhestutakse tugevalt sest need kannavad edasi endale seatud väärtushinnanguid. Inimene, kes väärtustab mugavust, ostab endale mugavaima võimaliku auto, mõni kes väärtustab ruumirohkust ja prestiiži hangib suure ja uhke basseiniga maja. Riidedki on väärtushinnangute väljendajad, andes edasi muljet mida tahetakse maailmale jätta.

Kui võrrelda esimesi inimesi ''homo sapiens sapiensiga'' (tänapäeva inimesega), siis tuleb välja et kui esimene inimene piirdus vaid eluks vajalike asjadega (kodu ja toit), siis teine tahab ümbritseda end aina kasvava hulga esemetega. Soovi omada võimalikult palju võrreldes sooviga omada vaid hädavajalikku erinevus tuleneb eri ajastute erinevustest. Ammustel aegadel oli ellu jäämine (elus püsimine) inimese kõige olulisem eesmärk, kuid tänapäeva inimestel puudub vajadus selle pärast muretsemiseks ning neil hakkab igav.
Oleme ju avastanud tule, pannud masinad enda jaoks tööle (tööstusrevolutsioon) ning avastanud massimeedia võlud, seega ainus loogiline jätk on koguda ellu aina rohkem asju, mis väljendaksid meie väärtusi inimestena.

Jaan Kaplinski on öelnud oma kogumis ''Jutte'' tekstis ''Asjad'' hästi: ''Võistlus ei käi mitte asjade pärast, vaid inimeste vahel. Olulisem kui see, mis on, on see, mis kellelgi on.''
Tsitaat väljendab hästi põhjust, miks inimesed tahavad asju omada - selleks, et läbi asjade ning neile omastavate ühiskondlike väärtuste üksteisega võistlust pidada. Tegu on teatava ühiskondliku tantsuga, kuna näitab ju teoorias parem materiaalne võimekus potentsiaalselt paremaid geene 21. sajandil toimetulekuks.

Iseküsimus on, kas võistlus on seda väärt. Massimeedia ja tarbimiskultuuriga ühes voolus ujujate kõrval on alati ka neid, kes ujuvad vastuvoolu, eirates äärmuslikku materialismi mida ühiskondlik enamus elus taga ajab. Need inimesed on teerajajad, kellelt tuleks õppida et inimese väärtuse annab talle moraalselt aktsepteeritav käitumine, heatahtlikkus, ausus ja teised hinnatud omadused, mitte raha eest ostetavad esemed.

Inimkond peaks tegema kannapöörde ning taasavastama selle, mis on elus oluline, hindama inimeksistentsi ning mõistma, et üksteisega asjade nimel võistlemine ei ole kasulik neile ega ka jätkusuutlik teguviis keskkonnale.

hakkasid silma kirjavead, ei ole kirjand - vaid on paatoslik üleskutse. minu jaoks puudub arutluskäik

õigesti hinnati

Te ikka mõistate et koolis saavad kirjandite eest kolmesid vaegkirjutajad ja need kes kirjutavad lihtlausetes (3-4 sõna lauses)?

mida tead sina sellest, kuidas hinnatakse vaegkirjutajaid?

Ka see kirjand on tegelikult vaegkirjutaja kirjutatud: väga palju lihtlabaseid kirjavigu, stiilist ja lauseehitusest pole mõtet rääkidagi. Mõni lause on selline, et vaja 3x lugeda, enne kui mõttest on võimalik aru saada. Mis lihtlauseid puudutab, siis ilma sisuta liitlause on lihtlabane ilutsemine.
Ja nagu juba öeldi, arutluskäik puudub.

mina loen siit välja väga ilusa ja hea mõtte, aga et kirjand oleks 5+, siis peaks see olema vormilt korrektne. siin on mõte väga hea, aga tehniline pool nõrk ja seega kokkuvõttes ongi tulemus nagu on.

Alguses peaks olema sissejuhatus, mis annab lugejale teada, miks autor selle teema on üles võtnud, miks see on oluline ning mis on autori üldine seisukoht selles asjas.

Edasi tuleb autori seisukoha lahtikirjutus ja põhjendused. Autor veenab lugejat oma seisukoha õigsuses.

Lõpus tuleb kokkuvõte, mis peab kokku kõlama sissejuhatuses toodud mõtetega, selles ei tohiks enam uusi argumente esitada.

Siin toodud kirjandis jõuab autor oma seisukohani "inimkond peaks tegema kannapöörde..." alles lõpulõigus ja selle väite põhjendusi õieti polegi. Samuti tuleks üle vaadata koma õigekiri põimlauses.

mõte väga hea? Vabandan väga, kuid kogu jutt koosneb ju standartsetest klišeedest, kus autori enda mõtteid tegelikult polegi.
Aga, siin on üks aga - me ei tea, kui vana on kirjandi autor. Kui see kuulub põhikooli lõpetajale, siis võiks nelja ikka saada. Kui tegemist on riigieksamiga, on kolme isegi paljuvõitu. Gümnaasiumi lõpetajale on mõttekäik ja teemaarendus primitiivsevõitu.

Mina kirjutasin selle kirjandi ja ma kohe kirjutan miks selle nõnda kirjutasin (miks selline ülesehitus). Ma kirjutasin sellisest vaatepunktist, sest tahtsin läheneda teemale originaalselt - läheneda ürginimesest ning analüüsida kuidas asjade väärtus oli tema jaoks erinev võrreldes tänapäeva inimesega. Tegelikult on siin väga sügavamõtteline mõte, seda ma tahtsingi edasi anda. Arutlust võibolla on vähe, tegu on rohkem kirjeldava kirjatükiga kui analüüsivaga ja see on ainus probleem mida siin näen. Ma lasin end liiga lõdvaks ja võtsin seda nagu esseed mis peabki olema omanäoline. Ning miks ütlete et siin pole minu mõtteid? Ma lähenen kõigele evolutsiooni vaatepunktist. Ma küsin endalt, miks on evolutsiooniliselt kasulik et inimestel on üks või teine omadus? Miks me oleme isekad? Selle kohta on väga hea raamat, Richard Dawkinsi ''Isekas geen''. Inimese iseloom ja motivatsioonid on kõik väga hästi evolutsiooniga seletatavad. Me oleme nii kaugele jõudnud, sest oleme uudishimulikud ja targemad kui neandertallased, kes olid meist tugevamad. Ma ei kanna teiste ideid edasi, kuigi eks see ole subjektiivne kui palju meis on tegelikult meid ennast kui meid kui inimesi kujundab keskkond, inimesed ja raamatud mida loeme ning kui palju neist infot ammutame.


Mulle on terve elu öeldud erinevate inimeste poolt, et kirjutan hästi. Võibolla on nad end valesti väljendanud, võibolla on nad mõelnud et kirjutan huvitavalt mitte niivõrd klassikalises mõttes ''hästi''. Mis te arvate autoritest kelle laused on ka pool lehekülge pikad, umbes nagu Kafka? Tõsi küll, tema võib oma põimlausetes kasutada komasid paremini, kuid üldine stiil on sama.

Ilustada ma midagi ei taha, tahan et mu lausetel oleks sisu ja on kurb lugeda, et peate mind vaegkirjutajaks. Tean, et see ei ole nõnda, aga üritan sellegi poolest järgmine aasta paremini ja vormiliselt korrektsemalt kirjutada.

Siin on lugu mehest, kes omab võimalikult vähe (kui kedagi huvitab) :
http://aplus.com/a/minimalism-japan-150-items

Millest me saame järeldada, et ürginimesele meeldis asju omada? Siin võiks tuua näiteid ehetest ja isegi lihtsate tööriistade kaunistamisest, mille valmistamine nõudis aega ja energiat, ehkki ei toonud otsest kasu. Võiks tuua näiteid surnule asjade hauda kaasa panemisest.

Samas -- kas see on asjade KULTUS? Mis üldse on kultus? Kas meil valitseb asjade kultus? Kui ma tahan magamiseks ilusat ja mugavat voodit, kas see on voodikultus? Või on voodikultuse sümptom see, kui ma tahan kindlasti uhkemat voodit kui naabril on? Kui ma olen ägeda voodi nimel naabri maha lööma? Kui ma palvetan kullast voodikujukese poole?

Kas inimestel on tõesti kadunud mure ellujäämise pärast ja asju soetatakse igavusest? Kas kõik inimesed kõikjal maailmas? Kas mõni on nõus vähem sööma, et osta mingi staatusesümbol?

Mis on asjadekultuses head, mis halba? Halb -- võimalik loodusressursside välja kurnamine ("kui iga hiinlane tahaks endale autot ..." jms) Hea -- tõmbab käima tehnoloogilise innovatsiooni. Mis loodetavasti suurendab meie julgeolekut välismõjude ees (teetanusest asteroidideni) aga samas irooniliselt toob kaasa globaalse hävinguohu (tuumasõjad, globaalne soojenemine). Teine pluss -- ulatuslik tootmine ja arenenud tehnoloogia tähendab ulatuslikke koostöövõrgustikke, üksteisest sõltumist. Oleme huvitatud, et ka teistel hästi läheks. Kuigi samas oma särk on ikka ihule lähem ja mõned hoiatavad, et liiga keerukas tööjaotus muudab meid hoopis haavatavaks (kui ühendusteed katkevad, pole kellelgi enam ei aspiriini ega lambipirne).

Kuidas üldse tekkis tarbimisühiskond? Tööstusrevolutsioonist Roosevelti uue kursini.
Kuidas eri kultuurides ja ideoloogiates materiaalsete hüvede tähtsustamisse suhtutud on -- indiaanlaste potlatchist kuni kristliku mammonapõlguseni. "Olla või omada" ja kõik see jutt. Tänapäeval tarbimisühiskond. samas selle kriitika, ökoinimesed, nullkulu jms. Kas see on teostatav? Mis juhtuks, kui kõik nii elaksid? Kas selleks, et meil oleks valguskõvastuvad hambaplommid, peab tootma ka kiirestilagunevaid tarbekaupu? Mis toob tulevik? 3D printerid? Uued energia- ja toormevarud? Kosmose koloniseerimine? Või midagi muud?

... kui me oleme evolutsiooni käigus kujunenud sellisteks nagu me oleme, siis kuidas saab oodata, et me nüüd äkki mingi kannapöörde teeks?

Ma tänan sind selle kommentaari eest. Spetsiifika ja detailid on olulised, kuid olin mugav ega laskunud nendesse. Muidugi on see oluline, et mitte igal pool pole asjadekultus (defineerigem asjadekultust nõnda, et see on asjade kokku kogumine mitte niivõrd nende funktsionaalsetel eesmärkidel vaid oma elus tühja koha täitmisel või et olla naabrist parem). Kui inimene tahab magamiseks ilusat JA mugavat voodit siis on see muidugi funktsionaalsuse ja esteetika kohtumine, mis teeb inimesele rõõmu. Kuid kus läheb piir? Miks teeb esteetiline pool meile head meelt? Kas meile meeldib mõne asja välimus ka selle tõttu, et see näeb uhke välja?
Ilmselge on ka see, et sellist asjade kogumist pole arengumaades.

Ma pean veel mõtlema selle üle, mis üldse on alternatiivid.

Idealistina usun seda et kuigi me pole määratud olema altruistlikud ühiskonna mõistes (me oleme altruistlikud oma lähiringkonna suhtes ehk hoolime vaid oma lähedastest kuid mitte võõrastest inimestest), siis igaüks meist võiks mõelda keskkonna ning kõige keskkonnasäätlikuma lahenduse peale. See nõuab kogu inimkonna koostööd, mitte mõne idealisti mõtlemist.

Mistõttu on tegu ka naiivse unistusega kuna seitset miljardit inimest ei saa panna ühise eesmärgi nimel töötama. Minu essee oli rohkem idealistlik unistus ja tarbimisühiskonna väga üldine kirjeldus kui analüüsiv kirjand.

Midagi annaks ära teha vaid siis, kui see hõlmaks kogu inimkonna huve sest seitse miljardit inimest mõtlevad vaid iseenda huvidele. Arvan et see, mis tõi meid nii kaugele (uudishimu ja isekus), lõpuks meid ka hävitab.


Igaljuhul, aitäh sulle nii spetsiifilise vastuse eest. Mulle meeldib selline mõtlemine, meeldivad need küsimused millele on võimalik nii mitut moodi läheneda et õigeid ja valesid vastuseid pole. Mitte, et õiget ja valet üldse eksisteeriks.

Siis võiks mainida veel kommunistlikku ideaali "igaühele tema vajaduste kohaselt". Ja küsida, missugused on vajadused. Kas üks paar kingi on piisav? (Rohkem ju korraga jalga ei pane.)
Tuua näiteid rahvatarkustest -- "puusärgil pole taskuid" jms. Spekuleerida, kuidas tarbimismustrid tulevikus arenevad. Kas rikas läänemaailm jääb toppama, kuni arengumaad järgi võtavad? Rikaste-vaeste lõhe suurenemine? Kas robotid hakkavad tarbima? Jne. Võiks natuke fantaseerida ka teemal post-scarcity economy.

tunnistad isegi, et lasid end lõdvaks ja läksid kirvega kurge püüdma. Mida siis pahandada? Muide, su siinne arutluskäik on oluliselt tugevam kui see õnnetu kirjand.

Isegi kui tahtsid asjale evolutsiooniliselt läheneda, tegid seda väga pealiskaudselt ja see idee küll mitte kuidagi ei kandnud. Kogu jutt on üsna segane ja mittemidagiütlev ja seda oleks ta ka esseena.
Järelikult tuleb sul mõru pill alla neelata ja ehk järgmisel aastal, kui vaja, uuesti proovida.

Ja veel. Kas tõesti olid ka päriskirjandis puudu kõik need komad, mis siinses tükiski?

Kirjutad, et "võtsin seda nagu esseed mis peabki olema omanäoline." - samas on see sinu kirjand kõike muud kui omanäoline, otse vastupidi, see kubiseb klisheedest, ja mitte midagi originaalset ega huvitavat seal ei ole. Kumab läbi hüplev mõte ja kitsas silmaring, kogu jutt on lihtsalt haigutamaajav bla-blaa. Plusspunktiks võib lugeda suhteliselt tugevat ortograafiat ja suhteliselt soravat kirjaviisi - jutt sul jookseb, aga jutu mõttest on teinekord tõesti raske aru saada - sõnastus liigselt konarlik.
Nagu keegi ütles, on su hilisemad siinsed kirjutised oluliselt tugevamad. Vähemalt toimub seal mingi mõtte- ja arutluskäik.
Ja mis Kafka siia puutub? Sinu kirjutis on Kafkast sama kaugel kui konn kuust. Mitte, et ma lahmida tahaks, aga enne kirjutama hakkamist peab olema ikkagi olemas mingi MÕTE - soovitavalt siis selline, mida ka teistel huvitav lugeda oleks, mis annaks mingi lugemiselamuse - mitte heietada veidras sõnastuses käibetõdesid, mis meile lõppkokkuvõttes mitte midagi ei anna.

Mis klassi oma? Põhikooli oma ilmselt. Kolm on õiglane tasu.

Pole hullu. Rumal sa ei ole, aga kirjutamisoskust saab lihvida. Kõige olulisem on kohe algul kirjutada enda jaoks välja ühe lausega oma põhitees ja hoida seda kogu aeg silma ees. Kogu kirjand peab selle teesi tõestamise ja illustreerimise teenistuses olema. Näiteks "Kuigi tarbimisühiskonna asjadekultus ohustab elukeskkonda ja tekitab võõrandumist, on inimkonnal vähe lootust oma evolutsiooni käigus kujunenud loomust ületada".

Kirjandit ja lõputööd tuleb alati alustada tsitaadiga kommunismiklassikult, siis saad suure punase viie!

K. Marx & F. Engels

"Üks tont käib ringi mööda Euroopat - kommunismitont!"

V. I. Lenin:

"Kommunism – see on nõukogude võim pluss kogu maa elektrifitseerimine!"

"Õppida, õppida, õppida, õppida - Kommunismi!"

"Raamatuteta on raske."

"Kõikidest kunstidest tähtsaim meile on kinokunst!"

"Usk on oopium rahvale!"

me kõik tahame lenini järglasteks