....sest ma ei räägi seda kellegile. Mu ema ja õde ei mõistaks mind, neil on hoopis teistsugune maailmavaade. Nad ei oskaks mind aidata. Minu sõbranna ei ole selles süüdi, mis ma tunnen, ma ei saa talle sellist koormat hingele panna. Mu abikaasa arvab sellistel emotsionaalsetel hetkedel, et ma olen kõige ebakindlam inimene keda ta teab. Jah ma usun, et ta tunneb tervet maailma. Ma ei osanud kuhugi mujale kirjtatada, ma tunnen, et minu mure ei kõiguta kedagi. Kuid siiski usun, et oma lastele lähen ma palju korda. Nemad ju vajavad mind, ma loodan, et vajavad. Käes on jälle 1 selline hetk kus ma tahan istuda autosse ja ilma tagasivaatamata ära sõita. Tahaksin teha seda koos lastega, aga ei lasta. Üksi ka ei saa, sest see ei olema enam mingi elu. Kui kaua niimoodi kõva häälega mõtlen saan jälle sakutada :( Jah, miks ma ikka veel olemas olen, mõtetu ja imelik inimene nagu ma ona abikaasa arvates olen. Oleks see minek siis nii lihtne, läheks kui oleks lihtne. Seda kõike on liiga palju, nagunii keegi ei mõista...

teed soovitaks meega juua.

Kust sellist teed saab? Kas soovitaja on asjatundja?

Naistel peaks enamvähem igas olukorras jääma õigus lastega koos jalga laskmises ja nende endale pidamises. Vastupidiselt meestele, kel pole praktiliselt mingeid õigusi. Ainult kohustused. Ju sa oled nii häda ja saamatu, et suudad veeretada vaid enesehaletsuse mõtteid.

Tänan muidugi toetuse eest, aga eks rünnak ongi parim kaitse. Ma lihtsalt soovisin nõu kuidas edasi, kas ennasthävaitav teguviis on parem kui ennast kaitsev? Ma ei ole ju ennast haletsev inimene, mul on hea töökoht, haridus, välimus, aga ikkagi ma ei sobi talle. Mis sa Alu arvad, et võtan 3 lapsel käest kinni ja lihtsalt kõnin meie ostetud majast minema. Oleme mõlemad omanikud ja võrdväärsed kodu ees. See oleks allaandmine. Tahtsin lihtsalt nõuandeid, mitte halvustusi. Olen lihtsalt ummikus. Mu lapsed näevad seda viimasel ajal pealt, aga ma ei oska neile midagi öelda. Nende vastus on ka lihtne, kolime ära… Ma ei saa öelda neile, et see ei ole nii lihtne. Ma vist lootsin leida siit omale head nõu ja väärt abi….

Teinekord aitabki ainult see kui saad välja öelda, mis hingel pakitseb.

Kui Sinu mees/elukaaslane leiab, et Sa ei sobi talle, siis kahjuks või õnneks teie kooselust ei tule ikkagi midagi head välja. Küsi, kas ta soovib, et lastega elaksite eraldi, tunneb ta laste vastu huvi? Alu märkus, et meestel ja isadel on ainult kohustused, on selge liialdus ja vale. Meie ühiskonnas on paljudel nn meestel ja isadel hoopis tavaks sujuvalt oma kohustused emade ja riigi kaela lükata, hoolimata sellest, et kusagil on nende samade isade ja meeste lapsed, kes isa vajavad, aga seda isa ei huvita miski peale enda isiku ja heaolu. Samuti teevad enamik naisi ja emasid kodus ära tunduvalt suurema töö kui nende mehed, kes arvavaad taas, et kodutööd ja laste kasvatamine on ainult naiste rida, ega ikka ei ole küll. Kohustused võrdsemaks ja kaob ka paljudel teemaalgataja sarnastel naistel depressioon ära, mis võib olla lihtsalt väsimus ja tülpimus sellest, et teine pool ei mõtlegi oma panust pereellu anda. Naised ja emad, käivad samuti tööl ja kui on tegemist ka koduse emaga, kasvatavad nad sel ajal lapsi, kui mehed tööl on ja õhtune aeg tuleks ikkagi ka isadel lastega tegeleda.Aga paljudel nn meestel jääb õigust veel ülegi, Eesti naised on lollid ja inetud ja laisad ja nemad need kõige-kõige paremad ja hoolivamad isikud maailmas, hea nali küll.

Tänan

Miks nii isiklikus ja olulises asjas nagu perekond ja omaenda pea usaldatakse netikommentaatoreid, kes teavad selle pere asjadest ja kõigi liikmete pilgust veel vähem. Kes perekonnas saab üksteisele mõttekas olemist paremini õpetada, kui inimesed ise. Et mis on puudu või mida äkki lihtsalt ei näe. Milleks siis perekoolid ja teraapiad on?

Minamina Kirjutas:
-------------------------------------------------------
Ma vist lootsin leida siit omale head
> nõu ja väärt abi….

hea nõu on see, et väärt abi saad sa psühholoogilisest nõustamisest ja individuaalsest psühhoteraapiast

Teemaalgataja, kas sa pole sellele mõelnud, et kui sa mehele ei sobi, on probleem temas. Tema alaväärsustunne on nii tugev ja tema ego on millegipärast hoobi saanud. On see sinu püüd olla tubli ema ja hea perenaine või sinu amet, või midagi muud, aga probleem ei ole sinus vaid mehes.
Mida siis teha? Kui ei anna rääkida mehega otse, et kas tahad lahku minna, kas tahad koos elada ja kuidas siis edasi? Kui mees ikka rääkida ei taha, aga sinu otsus on minna ära, siis anna lahutus sisse koos vara jagamisega. Ja siis on juba kohtu käes otsustamine kuidas see vara jagada.
Keegi ei pea oma enda elu kellegi kõrval ära raiskama, ainuüksi sellepärast et ei suuda otsustada, mida edasi teha. Ja ka mees raiskab nii oma elu. Me millegipärast abielludes ei arvestata muutumisprotsessiga, inimesed arenevad vahel eri suunas ja milleks siis üksteist aeglaselt tappa. Kui te abiellusite, siis te ju leidsite et sobite, kuidas ja kunas see muutus? Võid ka pöörduda kriisiabisse, sest selline olukord võrdub kriisiga.
Igal juhul võta oma viimane mõistuseraas kokku ja otsusta midagi. Ja kui midagi ei suuda, võta lapsed ja mine naiste varjupaika järele mõtlema. Kõik võimalused on sul olemas muuta oma elu selliseks, nagu sa tahad. Ole tubli ja tegutse. Ma juba tunnen, et sa ei ole allaandja, sest kui siit abi otsisid, oled tubli ja tegutsed, varsti oled õnnelik jälle, usu endasse.

Kes seda oskas arvata, et lahutamise abc tahab ymber kirjutamist variandiks, kus hundid söönud ja lambad terved. Või siis kuidas hunt nii minema ajada, et lambad õnnelikult majja saaks jääda. Sest ennast hävitava või kaitsva teguviisi motiivist on siin keeruline aru saada.

kas mees on lihtsalt lahkukasvanud sinust või peksab ja alandab sind?
kui viimast, siis on vaja lahutada ja ruttu. vastasel juhul kahjustad oma lapsi jäädavalt. seda sa ju ei taha.
materiaalsed jamad pole laste vaimu kahjustamisega võrreldes midagi, kökimöki.
sina pead tegema esimese sammu ja hakkama tegutsema, su mees ju seda ei tee, teda ilmselt rahuldab praegune elu.
mitte keegi teine ei saa sind aidata, ainult sa ise. pead enda ja oma laste eest seisma ja võitlema.
edu!

Kui sa kuidagi rahul pole pereeluga, siis pead otsustama, et mis oleks antud hetkel parim lahend sinu ja laste jaoks. Kui toimub vägivald (ma ei oska seda muudmoodi lahti tõlgendada kui räägid sakutamisest), siis pead omale varuplaani välja mõtlema. Näiteks raha kõrvale panema, et ühel hetkel oleks raha tagavara, et vajadusel korter üürida ja ära minna. Ühine maja ei ole kivisse raiutud asi, suurte ebakõlade korral saab minna kohtusse asja jagama, kuid see võtab aega ja selleks ongi vajalik mõelda ette, mis edasi. Ära alahinda enda tugevust ja otsustusvõimet, sul on seda küll, aga see on vaja kõigepealt enda jaoks lahti mõtestada.

koli ära ja ongi kõik. siin pole mingeid muid lahendeid. võtad lapsed, üürid korteri, käid tööl edasi, lapsed koolis-lasteaias, ja siis vaatad edasi, kuidas varalised probleemid lahendada. kõige olulisem on laste vaimne tervis, sest sellises vinduvas suhtes kasvavad neist kõverikud ja õnnetud inimesed. seletada, jagada ja varalisi asju lahendada jõuab hiljem. tegutseda on vaja.

Postitusest ei saanud sugugi selget sotti, et milles see probleem tegelikult on? Võib ainult arvata ja oletada. Kirjutad, et sul on hea töökoht, haridus ja välimus. Mingil määral pead sa olema mehest materiaalselt sõltuv, sest vastasel korral oleks minek siiski kõne alla tulev. Hea töökoht eeldab tänapäeval ka head palka, et siis kohtulahendini oleks sul võimalik mingi elamine omale ja lastele kindlasti leida. Kui koos te selle maja ostsite? Kas maksite pooleks? Kas olete abielus ja tegemist on abielu vältel sotetatud varaga ja kas teil on või pole ühisvara lepingut? Kõik need asjad mängivad rolli. Küllap tingitult sellest materiaalsest sõltuvusest ei mõistaks sinu lahkumist su sugulased ja ka sõbrannad. Pakun, et probleemid algasid siis, kui sa veel tööl ei käinud ja lastega kodune olid. On täiesti arusaadav, et kodus üksinda rabades oodatakse mehe poolt elementaarset mõistmist ja lugupidamit. Aga reaalne elu on paraku selline, et nii mandutakse aastate jooksul ära ja siis ühel päeval avastab töölkäiv ja seltsielu elav abikaasa, et maailm on atraktiivseid ja huvitavaid emaseid inimesi täis. Vahet polegi, kas see mees on füüsiliselt juba mõnda teise voodisse libastanud või mitte, vaim on tal selleks ilmselgelt valmis sellest hetkest peale, kui oma naisele avalikult etteheited tegema asus. Meestel tekib trots, et milleks mulle selline poolnärtsinud, vaevatud vaimuga hall hiireke ja siis algab vaimne terror, sest ennast ei süüdista ükski endast lugupidav isane kunagi. Mõnes mõttes on see isegi arusaadav, sest koduse naise jututeemad piirduvad laste, majapidamise ja olmemuredega ja kui mees osavõtlikuses initsiatiivi üles ei näita, siis see ainult paisutab naise ahastust. See on meeste meelest üks tüütu ja mõttetu virin. Nüüd siis vast veel seda enam, et lisaks oma heale töökohale rabad ju kodus ikka edasi ja ootad mehelt sama pühendumist. Sina ootad mehelt vastuarmastust aga seda ei eksisteeri enam ammugi.
Võibolla pole mul õigus, aga esitatud lausetest muud välja ei osanud lugeda.
Kuidas edasi? Ainult üks soovtus, minema ja kohe, nii kiirelt kui kannad välguvad ja lapsed kaasa. Kui suhe on lagunenud ja pead pidevalt etteheiteid kuulama, siis see pole asi, mida üks naine kannatama peaks. Arvaku sugulased ja sõbrannad midaiganes. Mitte keegi ei pea oma vaimu sedasi aeglaselt suretama ja laste oma ka mitte. Astu minema ja anna oma mees vabaks, sest seda ta ju tegelikult ootabki. Ainult nii on veel võimalik, et kõigi asjaosaliste vaim mõne aja möödudes paraneda võiks.
Edu!

emotsioonide ajel tehtud teema, kus teemalagataja on ammu unustanud, mida tunneb ja elu korras, aga oli vaja tulla siia, veeklaasis vaht üles lüüa ja kaduda.