Feministi nurgake
Mis saab pärast maise keha surma?
| Margit 03. juuni 2004, kl 09.14 |
Võib-olla mõnele tundub see teema liiga sünge, kuid istun siin ja mõtlen, et huvitav, kas inimese elu piirdubki vaid nende keskmise 70-80 eluaastaga. Kõik see aeg on igasugused kohustused, kool, töö, kodutöö. Kas me elamegi vaid selleks, et ennast rabelemisega pooleks tõmmata ja siis vanaduses õhata, küll ma olin ikka asjalik. Mis on üldse eksistentsi mõte ja mis saab pärast surma? Kas inimesel on hing ja misasi see üldse on? Natu kurb mõelda, et inimene töötab, püüdleb igasuguste eesmärkide poole jne. ja see kõik lõpeb kord sellega, et lihtsalt sured.
| meez 03. juuni 2004, kl 09.23 |
| Kinga Viks. 03. juuni 2004, kl 09.30 |
Võibolla tundub jutt jõhker, aga sealtilmast ei ole veel mitte keegi tagasi tulnud... Ja sellepärast olen ma sõdade, vägivalla (nii füüsilise kui ka vaimse)ja inimliku lolluse, ahnuse ja hoolimatuse vastane.
Arvan, et inimesele on antud aeg elada praegu ja nüüd. Ei tohi ära unustada omaenda ainulaadsust, ei tohi ennast teiste nimel ohverdada ja oma elu elamata jätta.
Mitte keegi, ka lapsed, selle eest sind ei täna. Nemad lähevad oma teed ja elavad oma elu, milles kasvatajal enam suurt rolli ei ole. Peale selle, millised eluväärtused neile kaasa on osatud anda.
Parem jätta midagi rabamata ja olla iseendaga heas läbisaamises.
Muidugi paneb kogu selle minu maise jutu vähekene kahtluse alla nt. endeunenäod ja ka operatsiooni läbinud inimeste kogemused teispoolsusest.
Aga selle peale lootma ei või jääda. Kellele seda uuestisündi nii väga vaja on? Uku Masing arvas, et inimesed sünnivad uuesti oma lastes ja nende järeltulevatse põlvedes ja ise ta sellepärast lapsi saada ei tahtnud. Ja ei saanud ka.
Võta nüüd kinni - eks see eksistentsi küsimus vaevab inimest kuni inimkonna päevade lõpuni, ilmselt.
Nii et - kõik on võimalik, aga minu jutu uba ongi selles, et loota tuleviku (surmajärgse elu) peale ei tohi, aeg on antud elada nüüd ja praegu. Ja seda nautida ning sellest rõõmu tunda.
Arvan, et inimesele on antud aeg elada praegu ja nüüd. Ei tohi ära unustada omaenda ainulaadsust, ei tohi ennast teiste nimel ohverdada ja oma elu elamata jätta.
Mitte keegi, ka lapsed, selle eest sind ei täna. Nemad lähevad oma teed ja elavad oma elu, milles kasvatajal enam suurt rolli ei ole. Peale selle, millised eluväärtused neile kaasa on osatud anda.
Parem jätta midagi rabamata ja olla iseendaga heas läbisaamises.
Muidugi paneb kogu selle minu maise jutu vähekene kahtluse alla nt. endeunenäod ja ka operatsiooni läbinud inimeste kogemused teispoolsusest.
Aga selle peale lootma ei või jääda. Kellele seda uuestisündi nii väga vaja on? Uku Masing arvas, et inimesed sünnivad uuesti oma lastes ja nende järeltulevatse põlvedes ja ise ta sellepärast lapsi saada ei tahtnud. Ja ei saanud ka.
Võta nüüd kinni - eks see eksistentsi küsimus vaevab inimest kuni inimkonna päevade lõpuni, ilmselt.
Nii et - kõik on võimalik, aga minu jutu uba ongi selles, et loota tuleviku (surmajärgse elu) peale ei tohi, aeg on antud elada nüüd ja praegu. Ja seda nautida ning sellest rõõmu tunda.
| alu 03. juuni 2004, kl 09.37 |
70-80 keskmine...heh, mingi päev sai käidud isa haual ja vaadatud natsa seal ringi-harvad mehed on jõudnud 70 kanti...keskmine tundub hoopis kusagil 40 juures olevat, kui nii mõnedki on vaid vaevu 25'ni välja vedanud.
a see hingede kysimus, et kas on...vat ei tea ja ei usu sellesse, mis pole maine, seni kuni maine olek...ehk siis kama, mis saab siis, kui enam ei saa autoga kihutada, rämpstoitu syya ja naistega mehkeldada:)
a see hingede kysimus, et kas on...vat ei tea ja ei usu sellesse, mis pole maine, seni kuni maine olek...ehk siis kama, mis saab siis, kui enam ei saa autoga kihutada, rämpstoitu syya ja naistega mehkeldada:)
| oeh 03. juuni 2004, kl 09.44 |
| pohh 03. juuni 2004, kl 09.46 |
Lohutan, et korralike eluviiside juures pole ka 90-ne aastaseks elamine mitte võimatu ja meil on üks jagu inimesi ,kes ka selles eas elavad, mitte vegeteerivad. Tõde on see, et nad kõik on korralikke kombeid läbi aastate hoidnud ja võimalikult ühe mehe või naisega elanud õnnes ja abielus, üksteist mõistes. Nii siis ongi, tahad kauem elada-ole truu ühele, õpi armastama ühte oma kõrval , austa tunnet, mis seob, hoia peret ja lapsi, ära ole ihnur, ela hästi aga siivsalt, ära pilla, võta oma lähedastele aega. Tarkused, mis on loomulik, et elada kaua ja vitaalselt.
| Kirsi Moos 03. juuni 2004, kl 09.48 |
Täitsa õige Kinga Viks, kui me ainult suudaksime niimoodi elada, et olla nüüd ja praegu võimalikult head, mitte lootes millelegi ebamäärasele!
Samas ma ise usun päris kindlalt, et inimese hing ja olemus on surematud, mis peale maise keha surma lendab vabana... kuhu? kas ikka? mis edasi saab? kas hing sünnib uuesti? on see kõigest geenide pärand, mis tekitab arvamuse, et meil on hing ja igavene elu?
... sellele vastata ei saa, võib ainult lõpmatult oletada, oletada oletada.
Samas ma ise usun päris kindlalt, et inimese hing ja olemus on surematud, mis peale maise keha surma lendab vabana... kuhu? kas ikka? mis edasi saab? kas hing sünnib uuesti? on see kõigest geenide pärand, mis tekitab arvamuse, et meil on hing ja igavene elu?
... sellele vastata ei saa, võib ainult lõpmatult oletada, oletada oletada.
| angeleyes 03. juuni 2004, kl 09.50 |
mina ei usu, et on taevas mille nimel elada ega ka seda, et elu mõte on seesama argine rabelemine:ma usun, et elu mõte on elu ise, igaühe isiklik kunstiteos, kui soovite. iga elu on unikaalne, iga indiviid samuti. elu ongi taevas, mida usklikud ootavad, kingitus juba ette saadud. mida aga oma kordumatu eluga peale hakata, on inimese enda teha.
küllap inimesel on hing, aga see ei ole surematu, ega seda ka ei saa surelikust kehast lahutada.
inimesele meeldib oma nõrkuse eest süüdistada midagi, mis justkui ei ole tema ise (hing) vaid mõni teine(keha)ja inimene kardab surma, kuna ei tea, mis pärast saab. või kardab, et raiskas oma ainukese võimaluse Millekski, ja sureb teadmata, mis see Miski oli.keha on sealjuures paslik patuoinas,mis on näljane ja tiirane ja väsinud, situb ja valutab ja SUREB ja oma puhas ja suurepärane Mina (hing)ei pea vastutama millegi "maise" eest.
ma arvan, et elust peaks viimast võtma, et surivoodil ei peaks kahetsema, et vähe sai.
küllap inimesel on hing, aga see ei ole surematu, ega seda ka ei saa surelikust kehast lahutada.
inimesele meeldib oma nõrkuse eest süüdistada midagi, mis justkui ei ole tema ise (hing) vaid mõni teine(keha)ja inimene kardab surma, kuna ei tea, mis pärast saab. või kardab, et raiskas oma ainukese võimaluse Millekski, ja sureb teadmata, mis see Miski oli.keha on sealjuures paslik patuoinas,mis on näljane ja tiirane ja väsinud, situb ja valutab ja SUREB ja oma puhas ja suurepärane Mina (hing)ei pea vastutama millegi "maise" eest.
ma arvan, et elust peaks viimast võtma, et surivoodil ei peaks kahetsema, et vähe sai.
| paks kala 03. juuni 2004, kl 09.59 |
| Soul 03. juuni 2004, kl 10.57 |
Ma kujutan seda asja sedasi ette:
Teispoolsus. On elu, kõrgemal tasandil maisest, toimub enese arendamine, sealgi tasandid, vaid väga kogenud ja õppinud hinged pääsevad maisesse ellu sündimisest, nad arenevad edasi, saamaks osaks Jumalast, kes/mis pole isik, on konsentreerituna sedavõrd võimas valgus ja energia, et ükski olend ei taluks seda, seepärast on Jumal kõikjal. Teistel vaja käia maa peal uusi kogemusi saamas, vanu võlgu lunastamas, elu õppimas (karma). Osad (eriti uskmatud, kiuslikud ja jäärapäised) jäänud kahe maailma vahele rippuma, hallideks nimetatakse neid, nad käivad vahel maa peal kummitamas, mõni on seadnud end kellegi väeti kukile (skisofreenikuteks nimetatakse neid siis) ja igal võimalikul juhul segavad teiste hingede tegemisi.
Kui on aeg maa peale sündida, valivad hinged enestele vanemad, kelle abil oleks eluülesanne kõige sobilikum täita, on neid, kel maise rikkuse, kuulsuse kogemus, ja vajab orvu, kerjuse või hüljatu kogemust. Raske variant, aga puhastub võimsamalt, kui suudab ka sellises seisus Inimeseks jääda.
Osad hinged kiirustavad liialt tagasi sündimisega, nemad ilmselt abordi tulemusel pääsevad tagasi teispoolsusesse ootama oma õiget aega. Mõnel hingel polegi vaja palju maist kogemust, lunastab oma võla kiiresti (lapseeas surnud), mõni elab oma elu eriti intensiivselt (eluajal väga-väga võimekad ja aktiivsed, surevad noorelt ja ootamatult).
Teispoolsus on kõikide võimaluste maa, saab liikuda maailma eri paikadesse mõttekiirusel, saab kogeda kõike maist ilma maist keha omamata... See on tõeline puhkus neile, kes on oma elu väärikalt elanud.
Põrgut ei ole olemas, kuigi üsna ebameeldiv on jääda kahe maailma vahele, saamata päriselt lahti maistest sidemetest, leidmata rahu...
Elu on minu mõistes üks huvitav õppimine, iga kogemus rikastab, ka halb kogemus, kui osata sellest õppida, samas pole vaja alati ise kõike kogeda, tuleb märgata ja panna tähele ka ümbritsevat, teiste vigadest on võimalik õppida.
Aga sealjuures on kõige olulisem iseennast väärtustada, ei tohi ohverdada oma hinge, samas tuleb hoolida ka teistest inimestest, loodusest, tervest maailmast ses mõttes, et teed endast oleneva.
Püüelda hingerahu ja armastuse poole, unustamata maiseid toimetusi.
Kui kord sealmaal oleme, et vaja siirduda teispoolsusesse, ootavad seal ees meid meie armsad tuttavad ja lähedased :)
Teispoolsus. On elu, kõrgemal tasandil maisest, toimub enese arendamine, sealgi tasandid, vaid väga kogenud ja õppinud hinged pääsevad maisesse ellu sündimisest, nad arenevad edasi, saamaks osaks Jumalast, kes/mis pole isik, on konsentreerituna sedavõrd võimas valgus ja energia, et ükski olend ei taluks seda, seepärast on Jumal kõikjal. Teistel vaja käia maa peal uusi kogemusi saamas, vanu võlgu lunastamas, elu õppimas (karma). Osad (eriti uskmatud, kiuslikud ja jäärapäised) jäänud kahe maailma vahele rippuma, hallideks nimetatakse neid, nad käivad vahel maa peal kummitamas, mõni on seadnud end kellegi väeti kukile (skisofreenikuteks nimetatakse neid siis) ja igal võimalikul juhul segavad teiste hingede tegemisi.
Kui on aeg maa peale sündida, valivad hinged enestele vanemad, kelle abil oleks eluülesanne kõige sobilikum täita, on neid, kel maise rikkuse, kuulsuse kogemus, ja vajab orvu, kerjuse või hüljatu kogemust. Raske variant, aga puhastub võimsamalt, kui suudab ka sellises seisus Inimeseks jääda.
Osad hinged kiirustavad liialt tagasi sündimisega, nemad ilmselt abordi tulemusel pääsevad tagasi teispoolsusesse ootama oma õiget aega. Mõnel hingel polegi vaja palju maist kogemust, lunastab oma võla kiiresti (lapseeas surnud), mõni elab oma elu eriti intensiivselt (eluajal väga-väga võimekad ja aktiivsed, surevad noorelt ja ootamatult).
Teispoolsus on kõikide võimaluste maa, saab liikuda maailma eri paikadesse mõttekiirusel, saab kogeda kõike maist ilma maist keha omamata... See on tõeline puhkus neile, kes on oma elu väärikalt elanud.
Põrgut ei ole olemas, kuigi üsna ebameeldiv on jääda kahe maailma vahele, saamata päriselt lahti maistest sidemetest, leidmata rahu...
Elu on minu mõistes üks huvitav õppimine, iga kogemus rikastab, ka halb kogemus, kui osata sellest õppida, samas pole vaja alati ise kõike kogeda, tuleb märgata ja panna tähele ka ümbritsevat, teiste vigadest on võimalik õppida.
Aga sealjuures on kõige olulisem iseennast väärtustada, ei tohi ohverdada oma hinge, samas tuleb hoolida ka teistest inimestest, loodusest, tervest maailmast ses mõttes, et teed endast oleneva.
Püüelda hingerahu ja armastuse poole, unustamata maiseid toimetusi.
Kui kord sealmaal oleme, et vaja siirduda teispoolsusesse, ootavad seal ees meid meie armsad tuttavad ja lähedased :)
| Soul 03. juuni 2004, kl 11.03 |
| fööniks 03. juuni 2004, kl 11.04 |
| tegelane 03. juuni 2004, kl 11.47 |
vat. lugesin just raamatut Tšapajev ja pustota. Seal oli koht, kus Petja arutas, kas ta kardab surma. Ja leidis, et surma ei karda, aga oma teadvust tahaks päästa küll. Ja selle peale Tšapajev tõi näite tänaval maas lebavast ajalehetükikesest, mis püüab päästa valgust, mis tänavalambist tema peale paistab.
Ja mulle tundus, et nii ongi. Meie teadvus kiirgab meist läbi ja maises on tal vaid meie maine vorm, mida me ekslikult enda päriskujuks peame. Aga see on vaid ajutine vorm. Ja mingis teises vormis ei pruugi me ennast üldse ära tunda, kui oleme harjunud nägema ainult maiseid asju.
Ja mulle tundus, et nii ongi. Meie teadvus kiirgab meist läbi ja maises on tal vaid meie maine vorm, mida me ekslikult enda päriskujuks peame. Aga see on vaid ajutine vorm. Ja mingis teises vormis ei pruugi me ennast üldse ära tunda, kui oleme harjunud nägema ainult maiseid asju.
| Tuhk ja teemant 03. juuni 2004, kl 12.09 |
Kunagi nõuka ajal pidas meie suures eesrindlikus ja töökas kollektiivis,kus oli palju sotsialistliku töö kangelasi,tööeesrindlasi jne.kes me ka öösiti ja puhkepäevadel tulime välja,et ohus plaani päästa, loengu järjekordne külaline - kunstiteadlane Jaak Kangilaski ja tõi välja jahmatamapaneva mõtte:
INIMENE ON SÜNDINUD MAAILMA NAUDINGUT TUNDMA,ja ta ei mõelnud selle all ainuüksi seksi,mis tol ajal oli põlu all,sest nõukogude inimene seksi ei tunnistanud.
See oli midagi nii ketserlikku kommunismiehitaja töörügamise propageerimise kõrval, maailma uskudes propageeritava palehigis töötegemise,alles heaolu ja õndsuse saabumise kohta peale maise keha surma...
Hakkasime siis mõtlema,et ka tööst võid naudingut tunda,kui oled valinud õige eriala,võid naudingut ja rahulolu tunada raskest aga tehtud tööst,täidetud plaanist.
Muidugi armastusest,lastest,õnnelikust lapsepõlvest,õnnelikust vanadusest...
Heast mehest,aga kui juhtub halb mees,siis hea kui raisast lahti saad...
Ja lõpuks kasvõi ilusast,soojast ilmast,õitsvatest sirelitest ja kastaniküünaldest...
Ei mõtle sellele,mis saab pärast maise keha surma,iga asi omal ajal.Mõeldes Artur Alliksaarele - tähtis on hetk nüüd ja praegu...Ja mõeldes ühele teisele kirjanikule:"Elu tüleb eleda nii,et pärast poleks piinavalt valus tagasi mõelda asjatult elatud hetkedele jne."
INIMENE ON SÜNDINUD MAAILMA NAUDINGUT TUNDMA,ja ta ei mõelnud selle all ainuüksi seksi,mis tol ajal oli põlu all,sest nõukogude inimene seksi ei tunnistanud.
See oli midagi nii ketserlikku kommunismiehitaja töörügamise propageerimise kõrval, maailma uskudes propageeritava palehigis töötegemise,alles heaolu ja õndsuse saabumise kohta peale maise keha surma...
Hakkasime siis mõtlema,et ka tööst võid naudingut tunda,kui oled valinud õige eriala,võid naudingut ja rahulolu tunada raskest aga tehtud tööst,täidetud plaanist.
Muidugi armastusest,lastest,õnnelikust lapsepõlvest,õnnelikust vanadusest...
Heast mehest,aga kui juhtub halb mees,siis hea kui raisast lahti saad...
Ja lõpuks kasvõi ilusast,soojast ilmast,õitsvatest sirelitest ja kastaniküünaldest...
Ei mõtle sellele,mis saab pärast maise keha surma,iga asi omal ajal.Mõeldes Artur Alliksaarele - tähtis on hetk nüüd ja praegu...Ja mõeldes ühele teisele kirjanikule:"Elu tüleb eleda nii,et pärast poleks piinavalt valus tagasi mõelda asjatult elatud hetkedele jne."
| Hõbepilv 03. juuni 2004, kl 12.14 |
Aga mina tahaksin küll peale surma veel nagu olemas olla. Sellele mõttele on viinud mind viimasel ajal ära surnud lähedaste sugulased ja omadki.
Surnud kes surevad äkiliselt , viivad endaga hauda kaasa saladusi mida hirmsasti teada tahaks.
Näiteks minu isa suri äkiliselt, ennem seda oli müünud maha oma isale kunagi kuulunud metsad ja saanud sellest suure summa raha sularahas. Ise andis sealt osa raha meile lastele aga väga suur summa jäi talle endale.
Peale surma seda raha ei leitud mitte kusagilt. Isa ümber tiirles ka teatud indiviide ja ...asi pole selles, et ma ilma selle rahata elada ei saaks aga mõte ei anna rahu, et äkki keegi pani isa rahad oma tasku. Isa rääkis mingist võlaandmisest kellegile.Pole ju loogiline, et ta mitte midagi endale ei ostnud aga sadades tuhandetes raha on kadunud. Pangas ei ole, isa ei lootnud pankade peale.
No ja hästi põnev oleks oma surma järel istuda kusagil "pilveserval" ja jälgida kuidas sugulased ja tuttavad su maise vara pärast kisuvad. Isegi muidu normaalsetest inimestest teeb saamahimu idioote.
Mõnele käiks siis kummitamas ja nii edasi.
Mina muide usun, et on mingi muu asi peale surma. Olen elanud üle asju mida seletada ei oska, hull ma pole ja kogemused on olnud kõik ärkvel olles.
Surnud kes surevad äkiliselt , viivad endaga hauda kaasa saladusi mida hirmsasti teada tahaks.
Näiteks minu isa suri äkiliselt, ennem seda oli müünud maha oma isale kunagi kuulunud metsad ja saanud sellest suure summa raha sularahas. Ise andis sealt osa raha meile lastele aga väga suur summa jäi talle endale.
Peale surma seda raha ei leitud mitte kusagilt. Isa ümber tiirles ka teatud indiviide ja ...asi pole selles, et ma ilma selle rahata elada ei saaks aga mõte ei anna rahu, et äkki keegi pani isa rahad oma tasku. Isa rääkis mingist võlaandmisest kellegile.Pole ju loogiline, et ta mitte midagi endale ei ostnud aga sadades tuhandetes raha on kadunud. Pangas ei ole, isa ei lootnud pankade peale.
No ja hästi põnev oleks oma surma järel istuda kusagil "pilveserval" ja jälgida kuidas sugulased ja tuttavad su maise vara pärast kisuvad. Isegi muidu normaalsetest inimestest teeb saamahimu idioote.
Mõnele käiks siis kummitamas ja nii edasi.
Mina muide usun, et on mingi muu asi peale surma. Olen elanud üle asju mida seletada ei oska, hull ma pole ja kogemused on olnud kõik ärkvel olles.
| lesk 03. juuni 2004, kl 12.41 |
Loodan, et vähemalt mingi aja peale surma hing veel viibib siin maailmas, kuuleb, näeb, tajub seda mis toimub. Ega see võibolla just kõige õigem ei ole, aga nii tahaks, et minu kallike, kelle surma juures kahjuks olla ei saanud, teaks ja tunneks, et teda alati väga olen armastanud, et kohutavalt igatsen ta järgi...........jne.
| piiga 03. juuni 2004, kl 17.06 |
| Krokodill 03. juuni 2004, kl 17.06 |
Loe piiblit! Seal seisab väga täpselt mis pärast maist elu juhtub. Kas taevas või põrgu. Maine elu on aeg mida saab nautida ja kus saab õnnelik olla. Kuidas seda saab teha seisab ka Piiblis - täpsemalt õeldes uues testamendis. Ja ära usu mida teised sulle Piibli kohta ütlevad. LOE ISE!!!
| paranoiser 04. juuni 2004, kl 02.38 |
Eks see umbes nii olegi, nagu Soul siin ette kujutab :)
Sarnaselt on teispoolsust kirjeldanud eelmise sajandi algul Elsa Barker oma triloogias "Letters from a Living Dead Man" (1914), "War Letters from the Living Dead Man" (1915) ja "Last Letters From the Living Dead Man" (1919). Neist eesti keeles on ilmunud esimene: "Reisikirjad vaimuilmast" (Nebadon, 1998). Barker kanaldab neis automaatkirjutamise teel 1912 surnud Los Angelese advokaadi David P. Hutchi sealtilmast edasiantavat teksti.
Selliseid kanaldamisjuhtumeid ja tõendeid surmajärgse elu kohta on avaldanud ka mitmed teised meediumid, arstid, teadlased jne. Vt lisaks:
http://www.after-death.com/links/authors.htm
http://www.near-death.com/forum.html
http://helios.kolhoos.ee/ -> Astraalilm, Karma
Sarnaselt on teispoolsust kirjeldanud eelmise sajandi algul Elsa Barker oma triloogias "Letters from a Living Dead Man" (1914), "War Letters from the Living Dead Man" (1915) ja "Last Letters From the Living Dead Man" (1919). Neist eesti keeles on ilmunud esimene: "Reisikirjad vaimuilmast" (Nebadon, 1998). Barker kanaldab neis automaatkirjutamise teel 1912 surnud Los Angelese advokaadi David P. Hutchi sealtilmast edasiantavat teksti.
Selliseid kanaldamisjuhtumeid ja tõendeid surmajärgse elu kohta on avaldanud ka mitmed teised meediumid, arstid, teadlased jne. Vt lisaks:
http://www.after-death.com/links/authors.htm
http://www.near-death.com/forum.html
http://helios.kolhoos.ee/ -> Astraalilm, Karma
| Soul 04. juuni 2004, kl 08.36 |
:)
Lugedes kunagi meediumi poolt edasiantud teavet teispoolsusest, rääkis kontakteerunud vaimolend seda, et kummastaval kombel on suureks üllatuseks ja pettumuseks olnud maine surm ja rännak teispoolsusesse just pastoritel, kirikuõpetajatel jt., neil, kes on kuulutanud nö. jumalasõna, nad on muuhulgas tungivalt nõudma hakanud kokkusaamist Jumalaga (mis pole muidugi võimalik) :)
Aga eks see, mis ja kas ootab meid pärast maist surma, ole näha siis, kui õige aeg on käes :)
Lugedes kunagi meediumi poolt edasiantud teavet teispoolsusest, rääkis kontakteerunud vaimolend seda, et kummastaval kombel on suureks üllatuseks ja pettumuseks olnud maine surm ja rännak teispoolsusesse just pastoritel, kirikuõpetajatel jt., neil, kes on kuulutanud nö. jumalasõna, nad on muuhulgas tungivalt nõudma hakanud kokkusaamist Jumalaga (mis pole muidugi võimalik) :)
Aga eks see, mis ja kas ootab meid pärast maist surma, ole näha siis, kui õige aeg on käes :)
| Soul 04. juuni 2004, kl 10.23 |
| Soulile 04. juuni 2004, kl 10.59 |
| imho 28. september 2015, kl 09.34 |
Keha surm on indiviidi eksistentsi lõpp. Ja inimese elul polegi mingit mõtet ega eesmärki. Me oleme kopeerumisvõimeliste molekulide evolutsiooni juhuslik produkt. Meie võimega isennast ja ümbritsevat teadvustada kaasneb ka võime välja mõelda igasuguseid hauataguseid ilmu ja hingede õppetunde ja kosmilisi plaane jms. Aga ka võime anda ise oma elule eesmärk ja tähendus. Näiteks: muuta maailmas midagi natuke paremaks, lisada maailma headust, ilu, tarkust jms.
| njahh 28. september 2015, kl 15.47 |
| to njahh 30. september 2015, kl 21.27 |
| kohus 30. september 2015, kl 23.36 |
Viimaks mõistetakse kohut kõikide inimeste üle - surnute ja elavate. Tark paneb seda tähele juba varakult kui ta vaatleb elu ja inimesi, rumal petab ennast, et tema ise on kõige targem ja ise oma elu ja õnne sepp. Ei ole. Ei ole inimene ei oma sünni ega surma üle valitseja ja ta ei tea mis talle võib juhtuda.
Kui sa siin arvuti taga istud, siis kuidas sa võid mõelda, et see virtuaalmaailm on tekkinud iseenesest? Minu mõistus seda ei võta, aga näe see töötab. Lihtne siin klahve vajutada ja suhelda kellegi tundmatuga või tundmatutega sealpool ekraani. Kui see süsteem on nii keeruline ja samas imeline, kui palju imelisem ja võrratum on maailm. See ilumeel, see kindel kord ja süsteem. Kuidas tark inimene arvab, et see on tekkinud iseenesest.
Kui sa siin arvuti taga istud, siis kuidas sa võid mõelda, et see virtuaalmaailm on tekkinud iseenesest? Minu mõistus seda ei võta, aga näe see töötab. Lihtne siin klahve vajutada ja suhelda kellegi tundmatuga või tundmatutega sealpool ekraani. Kui see süsteem on nii keeruline ja samas imeline, kui palju imelisem ja võrratum on maailm. See ilumeel, see kindel kord ja süsteem. Kuidas tark inimene arvab, et see on tekkinud iseenesest.
Lisa postitus