Mul on sõbranna, kes absoluutselt väikelapsi ja veel hullem- beebisid, ei salli. Minul aga on laps ja pean pidevalt kuulama,kuidas ta algul ilusti ütles et pole lapse jaoks huvi ja nüüd leiab igasugu vabandusi, et minu ja lapsega mitte kokku saada. Väidab, et tal on tööl tunde juurde tulnud või käib teistega väljas. Aga mina?? Varem saime kogu aeg kokku, aga nüüd, kui mul on laps, siis ei taha üldse suhelda, väldib. No kas on siis raske beebipoodises ja mänguväljakul aega veeta meiega? Aga kus sa sellega, temal vaja igasugu baaridesse minna peale tööd selle asemel, et aidata mul last hoida. Ma nüüd ei teagi, mida teha. Sünnipäeva kohta ütles neiukene, et lapsed pole teretulnud. Mul aga kiuslik idee, lähen sinna ja võtan 2 lastega tuttavat kaasa. Katsugu ta vaid vinguda, et lapsed on tüütud ja titenutt ajab pea valutama!!!!

Kas sa tõesti oled rumal või mängid ainult lolli? Ega ikka ei saa mitte kedagi sundida sinu nunnukest armastama. Ja tõepoolest on sellel , kellel endal lapsi pole, sinuga mööda beebipoode kolada ja kuulata sinu heietamist oma tibununnust väga igav ja tüütu.Matslikkuse ülim tipp on see, et kui SIND kutsutakse sünnipäevale, sa sinna oma sõbrannad kaasa vead. Arvan, et minu uks jääks teie ees suletuks. Oma sünnipäeval ei kavatse ma teha tittede pidu, oma lapsed on mul juba suured.Aga sa suhtle teiste mammadega, miks sulle just see üks inimene nii tähtis on.

Millest sul arvamus, et teised ilmtingimata PEAVAD tahtma Sinu lapsega tegeleda? Ei pea.

liba

Kui ta ise lapsed saab, siis kõik muutub!

sina tead, jah?

Tean jah!

Tema otsib partnerit praegu! Kas ei VÕI olla nii? Sinul on leitud!

aeg võtta hullaris rohtu, ära siin märatse.

Millest selline suur probleem? Tundub, et teemaalgatajal on lihtsalt omal kopp ees nii lapsest kui ka kodusistumisest ning ta kadestab oma vallalist sõbrannat, kes vabalt ja omatahtsi saab käia, kus hing ihaldab. Ühesõnaga kadestab vabadust ja sõltumatust. Millest muidu sellised kategoorilised kättemaksusoovid? Üldiselt on väga tuttav tunne, loobusin vallalisestaatusest oma klassi- ja grupiõdedega võrreldes tubli 10 aastat hiljem ja titesaamiseks läks veel paar aastat hiljem. Mina olin nii siis, kui ka praegu endaga ülimalt rahul, teisi ajas minu rahu ja sõltumatus kohati suisa nii marru, et kollegiaalsest mind titevihkajaks tembeldati. Mina lihtsalt polnud valmis lapsi saama veel ja ammugi ei soovinud ma kohe pärast keskkooli end 4 seina vahele suruda kodumängu mängima, paljalt sellepärast, et oma kooliaesete sõbrannadega solidaarne olla. Mitu klassiõde sünnitas mõni kuu pärast keskkooli lõppu oma esimesed lapsed, neist omakorda paar juba 35-selt vanaemaks. Päris priskele portsule jagus toonekurge pea igaks aastaks riburadapidi. Kuigi üritati etendada ülepulbitsevat pereõnne, siis millegipärast vajusid soengud sorgu ja silmade alla kerkisid kohutavad kotid, keregabariidid vajusid vormist välja ja just see titekisa kiskus emade teksti eriti närviliseks kätte ära. On ikka väga väheseid, keda selline idüll tegelikult jäägitult enda poole rebib. Päriselt ka! Sellepärast ei ole ilus oma titega kellegile saba peale istuda ja veel inetum on kellegi sünnipäevast titetralli korraldada, paljalt sellepärast, et ta veel mõned aastad vallaliselt õnnelik suudab olla, erinevalt sinust. Kui tal tekib titevaimustus, siis küllap muretseb omale ise selle beebi, sina oma väntsakuga vaevalt tal seda isu enne õiget aega esile kutsuda suudad. Vaata ette, võib juhtuda ka vastupidi - titeisu kaob terveks eluks ära. Ühel grupiõel sai oma lapsepõlvekodus venna 3-st juttisoetatud titest ja nende kisast sellise mürgituse, et ta ei suuda tänapäevani ka trammis karjuvaid lapsi välja kannatada, astub kasvõi enne õiget peatust välja. Loomulikult on ta lastetu, see on tema valik, kuigi minu meelest pealesunnitud valik.