Logi Sisse

Teata kohatust postitusest - moderaator@delfi.ee
Feministi nurgake
Olen oma lastest võõrdunud. Ja ega ei soovigi enam lähedaseks saada.
 
Tom 10. juuli 2018, kl 17.46
Palju on viimasel ajal räägitud elatisrahast ja otsustasin jagada oma lugu mis pole küll päris elatisrahast ja selle olulisusest.
Ma lahutasin oma naisest juba üle 10-ne aasta tagasi ning meil on 2 last, kes olid lahutuse hetkel 3 ja 4. Lahku läksime seepärast, et naine leidis uue mehe. Seda ma küll tollal ei teadnud, aga lihtsalt väideti, et me olevat üksteisest lahku kasvanud. Minu jaoks oli see toona üllatus, kuid see on hoopis teine teema. Teine teema on ka see, et selle uue mehega kuigi pikalt koos ei oldud, aga siiski mõned aastad.

Loomulikult ei õnnestunud mul lapsi enda juurde saada. Üritasin kõvasti, kuid ei saanud.

Peale lahutust maksin ja maksan siiani alimente, kuid lastega aega koos veeta eriti ei õnnestunud. MIs sest, et üritasin seda väga kõvasti, aga need kohtumised olid harvad ning kaootilised. Alguses maksin alimente + lisaks veel igasugu muid kulusid, mis jooksvalt ette jooksid. Ekskursioonid jne. Sellest ma ei teinud kunagi küsimust, maksin hea meelega, sest ma leidsin, et see kõik oli ikkagi laste hüvanguks.

Murrang minu ja laste suhetes hakkas toimuma kui lapsed said 10+. Ühtäkki muutusin inimeseks, kes on tüütu ja mõttetu tegelane. Ma tean, et teismelised võivadki sellised olla, aga emaga oli neil läbisaamine jätkuvalt hea. Lihtsalt mina olin see igav kohustus, kellega PEAB justkui suhtlema. Proovisin väga seda muuta, aga midagi ei muutunud. Tänasel päeval maksan lihtsalt alimente ja meie vahel pole enam mitte mingisugust suhtlust. Isegi facebookist kustutati mind ära. Mul pole õrna aimugi miks ja ma seda ka ei küsinud. Ma loodan, et mu lastel läheb elus hästi ja et nad saaksid ning tuleksid oma elus kõigega toime, aga mina ise ei soovi nendega enam tõenäoliselt kunagi suhelda. Ma maksan oma alimendid lõpuni ning siis lasen neil suhetel lõplikult hääbuda. Ma poleks kunagi osanud mõelda, et ma astuksin sellise sammu, aga täna on seis selline. Mu lapsi valdab ükskõiksus minu suhtes ning mind valdab ükskõiksus nende suhtes.

On ütlus, et veri on paksem kui vesi, kuid vanemaks saades ning elu enda ümber nähes võime veenduda, et tegelikult pole see kaugelt alati nii. Kui inimesed kasvavad lahku, siis nad kasvavad lahku ja vägisi suhteid lähedasena hoida pole võimalik. Vaadake ümberringi. Kui palju on neid lapsi kes oma vanemate eest hoolt kannaksid? Ei ole, need on harvad juhud reaalsuses. Me kõik peame õppima elama iseendaga eelkõige.
 
ingrid 10. juuli 2018, kl 18.02
Mind teema iseenesest ei puuduta. Küll aga lugesin huviga.
Seda, et lapsi nende isa justkui ei huvita, on kurb kuulda. Võibolla on sel oma kindel põhjus. Näiteks kui ka meesterahval on keegi tekkinud majapidamisse. Laste ema tabab mingi sõge kadeduseuss ja ta ei soosi ega suhtu asjasse ise positiivselt. Eks lapsed võtavad sellise suhtumise üle.
Vahel elu muutub. Lapsed, tõsi küll, kasvavad suureks. Aga just sel aeg võib üllatusi tuua. Lapsed ise võivad olukordi ümber hinnata. Näiteks võivad nad ühel hetkel soovida, et nende lastel on vanavanemad.
Ma ei üritagi lohutada. See oli lihtsalt....mõtisklus.
 
Tom 10. juuli 2018, kl 18.21
See on kurb tõesti, aga ma olen sellest kõigest lihtsalt nii väsinud ning ma ei jõua enam nende suhete parandamise nimel pingutada. Kurb ongi see, et ma ei tunne enam, et ma vajan oma lapsi. Aastaid tagasi ma ei mõelnud, et võiksin sedasi mõelda, kuid täna mõtlen. Ainult hooti käivad need mõtted millal juurdlen, et kuidas see elu küll kõik nii läks.
 
arvaks 10. juuli 2018, kl 19.00
et oled paratamatusega kaasa läinud ja ega selles saagi õieti midagi muuta. õige valik. kui lapsed kord suuremana aru ei saa, et pyydsid siiski nende nimel, siis polnud nad seda kõike väärtki. kui saavad, hakkavad loodetavasti sind väga hoidma.
 
mhhh 10. juuli 2018, kl 19.16
Lapsed pole süüdi, kui ema on neid vastavalt kasvatanud. Peaksid ometi olema täiskasvanu, mitte laste suhtes kibestuma.
 
Tom 10. juuli 2018, kl 19.47
Ma ei ole kibestunud, kaugel sellest. Lihtsalt kuna see teema on nii aktuaalne viimasel ajal, siis ma mõtlesin sellest kirjutada.
Sellest, et ma ei tunne mitte midagi. Nagu vanad tuttavad keda kunagi sai tuntud ja kelle järgi pole ei igatsust ega kahetsust. Kurb on, et nii on läinud, kuid samas ma ei soovi kuuluda enam nende ellu. Aga kibestunud? Võin 100% kinnitada, et seda pole. Ma soovin ainult head neile ja seda täiesti siiralt.
 
arvaks 10. juuli 2018, kl 20.45
et ykskõik neist ei saa olla-oleks, poleks ka seda teemat. Kibestumine on aga kysitav väljend selle kohta. Kibestunud on tavaliselt vanad ja maha jäetud naised, kel enam lootustki pole. see on aga kaugelt muu, kui isa pettumus oma laste suhtes. antud juhul on see ka õigustatud. ja nägu teha, et ykskõik on, oleks ka teesklus ja enesepettus. naergu need, kes leiavad, et isad ei tohi olla pettunud. ka nende hulgas on neid, kel lapsed on olnud oodatud, tähtsal kohal ja kellele on pandud palju ootusi.
 
zuuzk 10. juuli 2018, kl 21.20
suure südamega solvuja tüüp oled. teiste tegevused,, mida hindad enese jaoks mega ebaõigluseks, hoiad kramplikult meeles ja punnitad kättemaksu.
lapsed on kodu nägu, ju on ema juures sihuke hoiak, et bioisa on kõigest pangakaart. kurb, et sa kui lapsevanem ei suuda järglastele ebaõnnestunud hoiakut andestada.
lõppude lõpuks, lapsed ei valinud sulle seda naist, parem mõtiskle, kelle valikust üldse see õnnetu eluetapp alguse sai.
 
tekkis küssa 10. juuli 2018, kl 21.41
Ei kujuta ette lapsi, kes ei teha oma isaga suhelda, no tõesti ei kujuta. Lahku minnes olid lapsed 3 ja 4. Kogu maailma lahutab pidevalt ja kõik lapsed põevad, süüdistavad ennast vanemate lahutamises, on lohutamatult kurvad ning ootavad pikisilmi, millal teist vanemat näha saavad. Ja sinu lapsed on siis totaalselt teistmoodi? Nad ei ole ju selle 10 aasta jooksul kaugeltki kogu aeg teismelised olnud. Kui paned käe ausalt südamele, siis kas sa ikka olid kooselu ajal laste ja naise jaoks piisavalt kohal, olemas nii muredes kui rõõmudes, kas sa tegelesid nendega piisavalt või olid ka siis pere jaoks paljas pangakaart?
 
Tom 10. juuli 2018, kl 22.25
Kui te aru ei saa, siis te aru ei saa. Pole kibestumist, pole pettumist. Toon analoogi - kui suhe lõpeb, siis inimestel on sageli kurb suhte lõppemise üle, aga aeg teeb oma töö ning kõik lähevad eluga edasi ning nad ei jää mõtlema selle üle, et kuidas või miks suhe purunes. Vahel harva mõtled, aga siis elad oma elu edasi.
Ma saan aru, et inimestel on raske ennast kujutada sellesse situatsiooni milles nad ei ole olnud, aga nii on. Ma soovin oma lastele head, kuid ma ei tunne vajadust nendega suhtlemiseks. Ongi kogu lugu, nii lihtne.
 
xuuzk 10. juuli 2018, kl 22.53
sa ei saa aru, et tunned tungivat vajadust lastega suhelda.
foorumisse kribamine on ka appikarje lohutuse otsimiseks problale.
anonüümses keskkonnas pead arvestama pisiasjaga - rämeda otsekohesusega.
ükskõikne isa nagu sa end esitled, ei tohiks kriitika sind hammustada sügavuti.
nimme tekitatud ja ülal hoitav jama viitab pigem enesepiinamise võludele.
milleks?
 
ka toredate laste isa 10. juuli 2018, kl 23.22
Üle pika aja üks teema, mis ka mulle korda läks...
Esimesest abielust on mul kaks last. Miks meie elud abikaasaga lahku läksid ei puutu hetkel teemasse. Küll aga maksin samuti abikaasale alimente ja ka lisaks veel lastele rahasid, et nad eluga kenasti hakkama saaksid, kuigi lapsi mulle eriti ei antud. Teadsin, et lapsed, eriti veel väiksed, on ema mõju all ja ma ei lasknud end sellest häirida, vaid soovisin, et neil hea oleks. Kussjuures ei tundnud ma end kordagi "pangakaardina", nii nagu paljud siin teemas on maininud. Ma teenisin piisavalt raha ka mul polnud sellest kahju. Nüüdseks on lapsed ammu täiskasvanud ja õnneks on ka suhtlemine nendega täiesi normaalsel taseme.
Murelikuks aga teeb asaolu, et praegusest kooselust laps, kes on kümne ringis, on minust täiesti võõrdunud. Olen lapsele üritanud anda kõike mida ta vajab/soovib. Ma viin teda kooli, trenni, toon sealt, teen kõike ette ja taha aga võta näpust, laps on ikka nii kiivalt ema küljes kinni, et minu olemasolu teda üldse ei huvita. Ma võiksin tema jaoks olla täiesti olematta.
Seega, teema algataja, siin pole miskit ebaloomulikku. Ka kooselava lapsega võib võõrdumine täiesti tekkida. Loodan, et su lapsed täiskasvanuks saades saavad aru ja mõistavad, et neile on mõlemad vanemad ühtmoodi vajalikud.
 
tekkis küssale 10. juuli 2018, kl 23.32
said kuidagi nagu kiviga pihta või? hea vastureaktsioon igatahes-lastest hoolivale isale ära panna ja hakata aasima lahutuse põhjuseid mehe syy kohalt.
 
hee 11. juuli 2018, kl 07.32
antud teemas oleks nagu mees kõik teinud, et suhe lastega ei hääbuks. nii palju kui see oli võimalik eemalseisvana. ja selge on ka see, et laste ema ei teinud midagi, et see nii ei läheks. seega oleks vastutust ka mehe õlule panna ebaõige. kelle siis, tekib kysimus, kui naistel on alati õigus?:)
 
möö 11. juuli 2018, kl 08.13
Tuttav teema tegelikult. Olen seda kõrvalt oma sõprade pealt näinud ning võin õelda, et kasvataksegi lahku. Mul sõbral lapsed 20+ ja ei olegi mingisugust suhtlust, mingit viha ka pole. Lihtsalt ei suhelda. Ja nüüd küsimus kõigile, kes elavad juba aastaid omaette, et kui tihti nad oma vanematega suhtlevad? Kas kord aastas külastavad neid ja siis ka korraks vaid ning loevad tunde millal minema minna?
 
veidi lapsik suhtumine ikkagi 11. juuli 2018, kl 13.40
ühe isa poolt. Nimetame pettumuseks või tundeks, et mitte midagi ei tunne, mida iganes. Õigustatud see kindlasti ei ole. See on ikka rohkem omatehtud häda, olgugi kaudselt ja tahtmatult. Lapsed sõltuvad vanematest, neil pole eriti valikut. Tahes tahtmata on lapsed vanematega seotud, seda sidet on täielikult lõhkuda peaaegu võimatu. Kui hetkel on olukord jahe ja lapsed võõrdunud, millalgi tekib jälle suurem tõmbumine. Ja kui ei taha, ei huvita, mis siis ikka. Leidub igasuguseid - arvavad, et vanematele on lapsi vaja, tegelikult on vastupidi.
 
Võib minna ka teisiti 11. juuli 2018, kl 14.03
Poeg lahutas, kui laps oli 3- aastane. Nüüd on poiss 10.
Kõik need 7 aastat on lapse ema ja isa võrdselt last jaganud ja mingist võõrdumisest ei saa juttugi olla. Kerge see pole olnud, aga lapse huvides on nad niimoodi teinud ja ma hindan nende pingutusi väga.
Ei usu ma nende isade juttu, kes väidavad, et neile pole last antud. Kes saab keelata, kui just vanemlikke õigusi pole ära võetud? Ikka oma viitsimatus ja mugavus on selle taga ning tekkiv võõrdumine paratamatu.
 
Alu 11. juuli 2018, kl 16.19
Tom ära põe, noored ongi omamoodi, ninapidi oma arvutites ja telefonides tundmata lähemat huvi muu vastu. See on nende maailm ja neil on seal vaja olla nagu seal kombeks on. See võib muidugi imelik tunduda, et oled nagu kõik teinud, olid oodatud ja vajalik ning jäid neile lõpuks nagu kohustuseks kokku saada ja koos olla. Vöta vabamalt vähe, las nad olla ja ole nende jaoks ikka olemas. Kyll nad yhel hetkel su uuesti avastavad ja siis jätaksid kyll rumala mulje, kui jonnima hakkad praeguse eest:)
 
Künna aga edasi 14. juuli 2018, kl 01.36
Öö on ju alles ees.
Näita ja tõesta ennast, ära korda, see on tüütu.
Mul kass esineb ka iga päev, näitab, kui kõrgele puu otsa suudab ronida.
 
Künna aga edasi 14. juuli 2018, kl 01.56
Oma luulud on tore kuulata?
Anna aga minna, kes sind keelata saab?
Öö pikk...
 
autorile 14. juuli 2018, kl 13.35
Ei saa kahjuks aru, mispärast loo autor selle teema üles on riputanud.
Miks sa võtsid vaevaks üldse kribada? Lapsed ükskõiksed ja ise ka, ei tunne midagi, pole kahetsust ega igatsust, ei vaja oma lapsi ega pole seejuures sugugi kibestunud ka, 100% kindlusega väidad. Laotad laiali oma situatsiooni kõigile kommenteerimiseks, sest see siin on ju ikkagi foorum ja siis oled justkui solvunud, et mõni ei saa aru. Millest siis? Jutu järgi oled sa oma olukorraga igati rahul ja väga lahe, kui vaim on terve ning elu igati rööpas ludinal jookseb. Kuigi mingi kripeldav põhjus pidi ometigi olema, et sa seda kõgiga jagama tulid. Lahutus pole mingi sensatsioon tänapäeval, väga naiivne on loota, et peale sinu pole mitte keegi sellist olukorda kogenud. Statistika on nii, et 10-st abielust lahtatakse 7. Loomulikult on igal ühel oma arvamus, päris selge ju, et kõk ei kiida takka.
 
autorile 24. juuli 2018, kl 15.42
Lisaks juurde, et võõrdumine ei pruugi olla ainult lahutatud peres lastega. Võid olla oma kooselus võimaluste juures hea isa ja maksimaalselt panustav, aga liigituda kategooriasse. et kuskil on mõni veel parem ja rikkam isa. Või lihtsalt puudub klapp. Või saab laps tänu sinule haljamale järjele ja siis on tropi isa pärast vähe piinlik. Vanemaks saades on lapsel siis kasulik sinust võõrduda, et üht tulevikukohustust maha võtta? Ju seda on enne medki avastatud..
 
suhtlus algab vanuseliselt vanemast inimesest 25. juuli 2018, kl 00.04
nii, et kui suhted olematud või pole osatud neid luua ega hoida, pole see lapse süü.
suhtlus algas siis, kui teda veel olemaski ei olnud.

ja panna laps, ka täiskavanu eas suhte ebaõnnetumise pärast , vastutama on ebaõige.
jah, eks ebaõnnestunud vanem püüab nii süü lapse kaela ajada, aga veelkord rõhutan:
suhtlus algab lapsega kui ta ei ole veel sündinudki.
ja see pole lapse valik. laps ei saa endale vanemaid valida. ses mõttes tulebki isaks- emaks saada läbi lapsega suhtlemise.


Lapsevanem valib , kuidas ta suhet tahab luua ja hoida oma lastega. Ja ka selle ise valib, et ei tahagi neid suhteid lastega..
 
Vera 04. august 2018, kl 18.09
Mina olen tütar, kelle vanemad lahku läksid kui olin 5 umbes. Ema ei keelanud suhelda, isa ei soovinud. Elasime normaalselt edasi ja mingit suuremat traumat mul sellest polnud. Tundsin siuski puudust tema tähelepanust, kuigi keegi seda tänaseni ei tea. Tahtsin, et ta oleks mulle helistanud ja küsinud, kuidas läheb, luhtsalt tundnud huvi. Mingitest peenematest tunnetest nõukaajal ju ei räägitu, vähemalt mina ei kuulnud ja teraapiates ei käidud, lapsi ei jälgitud ju sellest seisukohast, et miks ta nii või naa käitub...anti malakat ja kogu lugu.

Tänaseks olen väga selgelt aru saanud märkidest, mis see mulle külge jättis- olen samasugune minemajalutaja ja lähisuhetest hirmul, avatud suhtlemisest on asi kaugel, olen kinnine ja lähisuhetesse kiindun ärevalt ja nagu distantsiga (ehk minu ja teise inimese vahel on justkui sein). ... olen samas väga isa moodi..ja oleks väga tahtnud näha ja õppida vanematelt misasi on hoolimine ja teise jaoks olemas olemine- tegelikult oskavad seda üsna vähesed, kui ümberringi suhteid vaatan.

Pool elu olen pidanyd isetumalt hoolimist õppima, seda, mida teine nii loomulikult teeb. Ja pole ju tore, kui sellise tütre otsa komistad, kes vanemate soojust pole tundnud ja seda edasi kannavad, siis nutame kõvasti, et kust need südametud pihvid küll tulevad, vot just sellistest peredest.

Mõtlen, et huvitumine ei maksa palju ja ükskõiksuse varjamine pole eriti raske, laste eest hoolitsemine pole midagi, millelt automaatselt vastutasu peaks "laekuma"
Äkki nad õpetavadki meile isetut teenimist vms. Mis muidugi toreda tasuna laekub, kui oled vanem ja enam rahu ei saa, et midagi enamat ei teinud

Seega mõtlen, et künda tasuks edasi küll...mis vaev seegi niiväga on. Ja kui lapsed suured, kindlasti tasuvad tähelepanuga vms.
Olen aru saanud, et teeme oma elus oma vanemaid rohkem järele, kui seda märkame.

Ja pealegi, mis olemas, sitta me seda hinnata oskame :), kaspole?
Lisa postitus
Autor:
Sinu e-posti aadress:

Selleks, et lisada oma postitusele pilt, video või pildialbum, kopeeri postituse väljale pildi, video või albumi aadress.

Näiteks:
  • http://pilt.delfi.ee/picture/2715753/
  • http://video.delfi.ee/video/vRze7Wd9/ või http://www.youtube.com/watch?v=KF0i_TyTtyQ
  • http://pilt.delfi.ee/album/170457/
Pane tähele! Lingid on aktiivsed ehk klikitavad ainult sisse loginud kasutajate postitustes! Lisada saab vaid Delfi Pildi fotosid või albumeid ning Delfi Video või Youtube'i videoid! Fotod, galeriid või videod on nähtavad ainult sisse loginud kasutajate postitustes!
Lisa postitusele link, pilt või video!