Läksime lahku. Või mind jäeti maha, temake leidis uue. Erilist tüli ei tulnud, suurt kaasavara jagamist ka mitte, sest mõne aastaga ei tekkinud palju. Aga sõbrad võisime edasi olla, mis oli fair enough väljavaade, milleks rusikat taskus ikka hoida.

Arusaamatu olukord aga alles algas siis, kui peale lahkukolimist tekkis tunne, et midagi pole viimase kooselatud poolaastaga muutunud v.a see, et me pole sõna otseses mõttes koos. Kui on igav (on mingil põhjusel parasjagu üksinda), siis peaksin mina justkui alati võtta olema. Kui on mure, siis esimese asjana helistab mulle ja kukub hädaldama. Kui on nõuannet vaja, siis jällegi pöördub minu poole. Tegin proovi - soovisin ka ühtteist, siis jättis pooleks nädalaks hoobilt rahule. Peale seda mõjus eriti koomiliselt arupärimine, kuhu ma neljaks päevaks kadusin...

Ja asi pole selles, et ma oleks jätnud otsesõnu väljendamata arvamust, miks ma ei soovi olla igas "hädaolukorras" käehoidja, pihiisa ja lohutaja. Ning suhte lõppemisest ülesaamine võtab oma iseolemise aja jne. Kas "oleme sõbrad edasi" tähendabki olla mingisugune jamade kandja ja kuulaja, et uues suhtes oleks kepi- ja... vabandust, lusti- ja lillepidu ilma ühegi pilveta?

Sa oled ju täitsa õigesti asjadest aru saanud, nii ongi. Aga sa ei viitsi sõber olla, kui keppi ei saa, jah? No siis nii ütlegi.

Miks olla sõber kellekagi kes sulle noa selga on löönud?

Tähendab seda, et ei kannatata teise lähedust enam välja. Kõike muud aga kyll oma huvides. Lihtne:)

otsi uus piff ja unusta eelmine-neid tuleb ja läheb

Oled kindel, et tal uus, kas see on üheselt selge?

sa oled ikka naiivne. ta leidis uue t*ra või isegi mitu. sa oled lihtsalt kohe täide ja tagavara plaan. mida sa peaksid tegema on igasuguse kontakti temaga lõpetama ja edasi oma eluga minema.