Palun, ei vaja parastamist teemal "ise võtsid teise ringi mehe".
Asi selline. Elatud koos 9 aastat. Mehel eelmisest elust kaks last. Kõik toimib, aga laste emaga on lõputult sehkendamist.
Tase selline, et nii kui tibinal uus suhe lõpeb, kujutab ta ette, et tal on täielik õigus oma endist meest isiklike asjade ajamisel ära kasutada. Laseb lastel helistada, mees kohe pehme ja muudkui jaa-jaa. Küsimata minult, kas mul teatud päevale midagi planeeritud või ei.
Elu nagu Ameerika mägedes. Kui tibil mees, valitseb vaikus, nii kui suhe otsas läheb lahti. Ja ikka läbi laste. Teadmiseks - lapsed elavad poole ajast meil. Aga nii kui lapsed ema juures tagasi ja emal parajasti meest pole, läheb lahti.
Olen väsinud võitlemast, solvumast, pahandamast.
Asi on minu vaatevinklist selline, et mina aitan mehel igapäevaelu elada, mees aitab eksil igapäevaasju ajada.
Niisiis.
Variant 1. Hea tuttav, naine, otsib kaasüürilist. Üür soodne. Koliks sinna ja alustaks iseseisvat elu ilma jamadeta.
Variant 2. Ajaks oma õigust vahelduva eduga kuni laste täisealiseks saamiseni. Aga kui asi ei muutu?
Variant 3. ?
Mõistus otsas, vajan häid nõuandeid. Mees väidab, et armastab, aga mul tunne, et mind on aastaid ära kasutatud. Ei mingit muutust. Nagu arvutimängus. Kolksti algusesse tagasi.

Ma arvan, et sa peaksid mõne hea psühholoogiga nõu pidama ja läbi selle endas selgusele jõudma. Päriselt ka.

Siinsetele nõuannetele ei saa minu meelest sinu olukorras tugineda - enamik neist on jama enivei.

Millist abi naine palub ja kui tihti? Ma arvan, et su mees on lihtsalt hea südamega. Muud rohkemat selles loos polegi. Ikkagi laste ema ju.

Psühholoogi asemel räägi parem OMA MEHEGA.Et sind häirib tema eksnaise sekkumine, et sind häirib kui võõrad lapsed teie juures poole ajast.Ütledki, et kui armastad, siis oma exnaisega ei suhtle ja kõik.

räägi ikka kõigepealt mehega ja tee talle selgeks, et kui tema oma suhtumist ex-i ei muuda, siis sinu poolt on kõik.

Arvamus. Mine ja mõtle nüüd natuke oma jutu üle järele või tegid nalja?

Sõite punktist a punkti b, kodumasinate parandamist jne., igapäevaseid tavalisi asju.
Hea süda on tal jah, aga ta unustab mulle oma kokkulepetest teatada, nagu oleks ma õhk, inimene, kellega ei peaks üldse oma vaba aega ette planeerima või teatama, et tal muud kohustused...
Komsii komsaa, kord teatab, kord ei...

nr 1. on õige vastus.

Tegelikult võiksid ise sellele exile appi minna.

Ei tea, minu meelest on selline case, kus 9 korda tasuks mõõta ja 1 kord lõigata s.o. ei ole mingi labane armukeselugu.

Seega jääks ikka oma soovituse juurde, :))).

Lapsed mind ei häiri. Saame hästi läbi.

Noh, aga võib-olla su mees ikka veel armastab oma endist naist.

Kah võimalus.

Kas need sõidud on seotud ka lastega? Kas teil omavahel lapsi ka on?

"aga mul tunne, et mind on aastaid ära kasutatud"

aga nii ongi ju!

muide, naistel on yleyldse liiga palju igasugu tundeid, mis neid segadusse ajavad.

Ei armasta. Ma pole mingi psûhholoog, aga naisel mingil määral nartsistlikke kalduvusi. S.o. oskab inimesi mõjutada nii, et need tunnevad ennast süüdlastena ka siis kui nad süüdi pole.
Ja veel - mina ei lõhkunud perekonda, mees oli vaba kui kohtusime. N.ö. õue tõstetud.

Mees on sellise pehmekese loomuga ja teda sa juba ümber kasvatada ei suuda. Jääbki jooksma ja aitama. Sinu valik, kas tahad temaga jätkata või ei.

Sõidud ei ole seotud laste kooli, trenni jms-ga. See mind üldse ei segaks. Mamma tegemistega ikka, sadamast-bussijaamast-sõprade juurest peale korjamisega v. sinna viimisega.

Eks seda "õue tõstetud" meest tõstetakse nüüd aeg-ajalt tuppa tagasi. Tundub olevatki selline tõstetav-lükatav mees. Valikuvariante on kaks: 1. kas talud samasugust elu edasi, sest ega laste suurekssaamine ei muuda mehe ega eksnaise iseloomu; 2. alustad omaenda elu.

aga mehe eksiga rääkimist oled proovinud?

Oledki süüdlane, kuigi kaudselt. Mul sama asi- mees (ex) teeb kõike, mida vajame. Lapsed on ju meil ühised, helistavad tihti issile, käib tihti külas ja alati küpsetan selleks puhuks kooki. Istub ja kiidab, kui hästi meie hakkama saame ja kui ilus elamine meil on. Tunneb end väga koduselt, kuigi omal kodus 13 aastat noorem elukaaslane, paraku nüüd on hilja kahetseda. Aarvan, et sinu mees tunneb sama lähedust oma laste emaga.Sina oled nagunii olemas, olgugi et oma madala enesehinnangu pärast kade. Oi kui õel ma olen - samas laste kõrvalt omandanud kõrghariduse, heal töökohal ja tunnen rõõmu oma uuest ilusast kodust.

Mõteln nii: oluline on see, kas mees ise on rahul. Kui on rahul ja kõik õige tema meelest, siis tuleb olukorraga leppida või ära minna. Kui mehel viskavad ka kohustused üle, siis on mida omavahel arutada ja siis on ehk variante rohke. Rahuloleva mehe ümberkasvatamisse-rääkimisse ei usu.

Te olete 9 aastat koos olnud, aga ühist last pole? Kas sind seob selle mehega tegelikult midagi üldse? Tunnete end lähedastena?

Mukile. Ma ei tee nalja, vastan ausalt.
Pärast seda, kui ex oli taas tabletid "unustanud" ja teise lapse saanud, lasi mees endale vasektoomia teha. Välismaal tehakse, Eestis ei. N.ö. käis opil mujal. Nende kokkulepe oli, et nende kooselust lapsi ei tule.
Nii et meil ühiseid lapsi ei ole ega tule, paraku. Meie suhte algusaastail tunnistas ta mulle, et on mõelnud, millised lapsed meil võiksid olla ja et ta kahetseb, et selle treti endaga tegi.

Kuule, kuidas siis teemaalgataja kaudselt süüdi on? Hakkas koos ju elama eelnevalt naise poolt maha jäetud mehega. Oled tõesti õel... ja nõme ka. Kui sind on maha jäetud kunagi, siis on see muidugi arusaadav (su õelus nimelt), aga teemaalgataja vastu ei ole vaja oma õelust üles näidata. Teemaalgatajale - ega sealt head nahka ei tule, kui meest kogu aeg eksi poole kisub. Aga otsustama pead ikka sina, või õigemini teie kaks - sina ja sinu mees. Mina valiks lahkukolimise ise...

Ra, sul võib ju kõik see olla ja rohkemgi veel, kuid su postitust lugedes ei imesta, et mees minema pani - õel ja mis peamine, tühine on see.

Õelus võib ka huvitav olla, tühisus - never.

Sa tunned end üksikuna. Mees armastab oma mittesoovitud lapsi. Ja nende ema on talle ka tähtis, tundub, kuigi viskas mehe tänavale. Vb mees tunneb mingit süüd. Näed, lapsi ei tahtnud, aga nüüd on. Elus hinnatakse asjad ümber. sa ei tea ju ka 100% nende eelnevat elu. Tõde.
Nüüd peate midagi muutma oma elus. See protseduur on küll kallis ja alati ei õnnestu, aga võiksite üritada ka oma last. Või siis kui ei kannata, mehega maha istuma, rääkima ja lahku kolima. Mina probleemi ei teeks. Iga päev ju ka ei käi reisil see naine või käib?

Kuidas sina naisena selle teadmisega lepid, et sul sellest kooselust lapsi olema ei saa? Kas selline teadmine istub sulle? Ma ei tahaks midagi soovitada, sest iga inimene peab õiged lahendused oma sees ära tundma, aga abielu lasteta on poolik ja mu armastus mehe vastu peab väga tugev olema, kui ma selle teadmisega temaga koos elaksin.

Ilmselt mehe seisukohast olukord ei muutu. Oma "eelmist elu" ja esimest kaasat ta ära ei unusta, neil on palju ühiseid mälestusi, ühised lapsed... Loomulikult oled ka sina tema elu lahutamatu osa. Mees ilmselt ise ei saagi aru, et ta midagi "valesti" teeb. Tal onhea meel, et ta saab mõlema naisega hästi läbi.
Seega on sul 2 võimalus.
1. Sa ei lepi olukorraga ja alustad oma uut elu ilma selle meheta.
2. Sa jätkad kooselu selle sama mehega, sellisega nagu taon, kuna nii vana imñimese ümberkasvatamine sul ei õnnestu niikuinii.

Mehed tulevad ja lähevad ,laps jääb! Mõtle selle peale. Lahku mehest, korralda oma elu ja kindlasti sünnita laps. Kui oled vana, ei jõua ära kahetseda, et last/lapsi pole.Mees võib ju vanemas eas Sinu juurest lahkuda, aga ise oled siis nii vana, et ei saa last enam. Ja oledki oma aastad mehele pühendanud.

Mees on siis üle 9 aasta eelmisest naisest lahutatud ja ikka jookseb iga vile peale? Aeg oleks nagu oma elu elama hakata. Tundub, nagu ta sõltuks eksist. Ma saaks aru, kui on midagi erakordset juhtunud ja vajab abi, siis muidugi aidatakse, kui suhted normaalsed, ikkagi laste ema. Aga osutada taksoteenust lihtsalt proua sõidutamiseks - müstika. Ju su mees ikka väga tahab oma eksiga suhelda, muidu saadaks ju pikalt sellist soovide peale.
Räägi oma mehega sellel teemal, sa v-olla oled seni enam-vähem vaikides asja alla neelanud, arvates, et mees ise oma suhtumist muudab, asjatu lootus.
Ärakolimiseks ja suhte lõpetamiseks oleks sul tegelikult palju suurem põhjus - laps. Kas sa tahadki jääda lastetuks? Aga kui ükskord last tahtma hakkad, on hilja. Muidugi, kui mees jaksab välismaal vasektoomiat teha, jaksab ta ka kunstliku viljastamise eest maksta, kui ta muidugi huvitet on, temal ju lapsed olemas.

Kardan ka , et seal taga võib olla miskit enamat kui lihtsalt hea süda . Küsisid mida teie teeksite ... Mina lahkuks , seda enam kui ühiseid lapsi pole , see ei tähenda , et sama pead sina tegema .
Ra ! Nüüd midagi ka Sulle , sinu kirjapildist jäi tõesti mulje , et oled üks kibestunud ja õel "moor" . Teemaalgataja pole kohe miskil moel süüdi ,et tema praegusel mehel on ka eksnaine olemas . Ja kui Sulle meeldib oma lasteisaga lolli mängida , talle kooke küpsetada ja sellega ennast välja elada siis lase aga käia ( las nüüd kahetseb millest ilma jäi icc icc iccc ... ) vabanda väga aga üli nõmeda mulje suutsid jätta .