Ja panin siis prillid ette ja piibu suhu, et lugeda põnevat poliitikauudist.
Mis seal siis oli? Oeh no nii palju segast ja ebahuvitavat keerdus ja valetavat triangli teksti mis lausa voolas mu peast välja. Ohh seda corontšikut küll, muudkui piinad meid, oh seda häda küll.
Ja mis ma siis tegin ja mõtlesin, panin slipperid(sussid) jalga ja tammusin akna poole. Ohh, no siin valgem küll, vaatasin ja kajakas lendas mööda, virts läks vist autole kahh peale.
Aga siis jäin mõttesse ja tuli sihuke mõte, et ahh mis ma tühja pärast muretsen siin. Ahh, saan hakkama ja panin uuesti piibu põlema ja tossutasin ringe nagu muistsel ajal.
Vähem muretsemist ja elu parem, viskasin sussid jalast ja üks lendas teise rõdule.

Novot siis. Selline vahva pajatus. Tundud tore ja südamlik inimene olema. Välja arvatud see piibuvärk. Piip on saast ju!

Vallaslastele, maksti kullas! Mul on üks münt! Nõukaajal sai sellest kuldhamba, tänapäeval uusi hambaid ei saa, ühtegi! Mina pole vallaslaps, ema oli, pärast tunnistati omaks, aga ei abiellutud! See kaugemast minevikust!

Mina Olen ka enne pulmi tehtud, tudengite mõtlemata tegu, aga ma pole vallaslaps!

See mitu põlvkonda tagasi! Oli veel yks kuldsõrmus! Kullassepp puuris augu sisse, tagant, ja väitis, et see oligi ja tagant oli sõrmus parandatud plekiribaga! Isegi, kui see sõrmus oligi sest typhi, kuhu kadus augu tegemise kuld ja tagumine sõrmuse kest? Vanaema nuttis! Ja tuli tulema! Aga Mina viskasin Jäneda allikasse! Sest teasin, et Ei sa lapsi! Olin tyhjaks tehtud! Olin enn kaotanud yeh tydruku hõbedast kõrvarõnga! Nii palju kaotanud kuida, Ei taha enam kanda! Ema pärandas ka! Ema võttis isegi enda surnud isa suust kuldhamba ära! Sest muidu võtavad teised!!!

Kuld ongi selleks, kui oled kuhugi kinni jäänud, siis viimases hädas edasi kihutada tõllas! Kuld ära anda või rahaks teha! Ega Peterburi vahet käis ka keegi Isa suguvõsast! Aga see sõrmus tuli ema suguvõsast! Ise arstid ja tegid sugulusabielusid! Nõod!