Olen ka üks nendest, kes armastab kirge kooselus. Olen selle pärast elus palju kannatanud. Nüüd tahaks ka meestelt või siis teistelt himuratelt naistelt küsida, et mis siis ikkagi lahti on. Armastan oma meest üle kõige. Ta on tõesti igati kompu.
meie suhe on olnud pikk - tõusud mõõnad. Pikad aastad teineteisest lahus, teadmata kas enam üldse kunagi kohtume. Ja siis, kui saatus meie kasuks pöördus, olime mõlemad maailma õnnelikumad inimesed. Tuttavadki kõik vaatasid hardunult, et ilusamat armastust ei ole.
Suudlemine käis söögi alla ja peale. kirjeldamatu luksus!!
Avastasime teineteist. Õppisin tundma ta vajadusi ja tema minu omi. Me sobisime ideaalselt. Fantastiline!!
Et teineteist tundma õppida, on vaja metsikult kannatust. Miski ei tule üleöö. Kannatasime siis koos, kui ei olnud piisavalt hea ja rõõmustasime pisarateni, kui kõik õnnestus.
Aga järsku hakkas argipäev külje alla hõõruma. Siiamaani hõõrub. Kõik see kirg, pikad pilgud, suudlused - kadunud. Töötame palju. Aga oleme siiski ka palju kahekesi. Lausume teineteisele tihti, et armastan Sind. Ta hoolib minust, austab mind. Mitte iial pole alt vedanud. Vastutulelik ja viisakas igati. Me ka vaidleme päris palju. Aga see on alati vaid õhku puhastanud. Mis siis ikkagi juhtub nende suhetega. Mis asi see argipäev on ja kes ta üldse välja mõtles. Miks näha vaeva selleks, et teist nii põhjalikult tundma õppida? Kas see on siis ainult seniks, kun täielik kindlus käes on?
Ma ei väidagi, et ma mingi nümfomaan oleks. Täiesti tavaline inimene, nagu kõik teiegi.
Mis ma teen, et mees, keda kogu hingest armastan, ei vennastuks minuga. Minu jaoks tähendab partnerlus ka kirge. See ei ole vaid suhte alguseks mõeldud. Kirg jääb ju alati meie sisse ja kui me seda ei toida, siis tuleb keegi ja viskab märkamalt õige sööda. Mis saab siis? Armastus ju ei kao. Ma ei taha iial oma armsamat petta. ma tahan ainult teda, ainult tema suudab minus panna leegitsema kõik kired. Need kired mu sees teevad mind haigeks. Öösiti ei tule und, siis vestlen mõttes oma armsamaga. Ma ei söanda talle oma muredest rääkida. Kardan, et siis kaob midagi.
aidake mind kallid õed ja vennad. Rääkige, kuidas sellest merest üle saab?

... tasa ja targu, kannatades ja kannatlikult, õrnalt ja ettevaatlikult... küll ta siis tuleb...

äkki on natuke hea ka kui kired mingi aja möödudes vähe rahunevad - sellise leegiga lõõmates on võimalik suhteliselt ruttu läbi põleda? muud ju tegelikult ei juhtugi - paratamatult peabki tulema rahulikum ajajärk - ma kujutan ette, et tugevaimgi tervis ei peaks lihtsalt vastu. mis te sellest arvate - minu arvates on etapp sõber-seltsimees-vend mõneti isegi parem, kui tohutu kirg. omal oli kireperioodi ajal küll tunne, et lihtsalt enam ei jõua - "too much love will kill you". aga kui natuke maha rahuneda, jahtuda ja siis rahulikumalt võtta - tuleb nagu hoopis teine tasand - parem ja täiuslikum.

flirdi oma mehega ja tee ennast huvitamaks- ära räägi talle kõike aga anna mõista!

Helen, kas Sa ise üldse pikaajalises suhtes oled olnud? Kujutad reaalselt ette, mida Sa oma soovitusega öelda tahad?

Mõistetav , et me ei taha petta-reeta oma mehi aga....
Mehed väätustavad seda mille nimel nad peavd kõvasti pingutama, vaeva nägema, investeerima ...siis tunneb mees, et on vägev!
Alates muinasjuttudest on see nii-printsess istub tornis (seega kuskil kõrgemal kui mees(!)) tuleb sangar võitleb saja ohuga tapab paar lohet ja saab vastutasuks paluda printsessi kätt! Mitte printsess ei tule tornist tipa-tapa alla ei löö paar lohet maha, isegi kui jõud üle käiks. Sa ei tohi olla see Kõige Suurem Sõber-soe, alati saadaval ja igav. MITTE KUNAGI ära RÄÄGI , et Sa vajad seksi-lähedust ja muu plä-plä.Sellega Sa näitad (ka abielus), et mehel on alati roheline tee (seda tee kord aastas-rebi püksilukk autos lahti pista käsi püksi ja ütle , et Sa tahad seda)ja see kastreerib mehe. Mees tahab ALATI olla tegija tunda , et ta vallutab. Kui Sa ei usu proovi! See on nagu tantsus kui üks teeb kaks saamu ette siis teine TAGANEB. Nüüd tagane Sina, usu see aitab kui kannatlikult proovida ja mitte alla vanduda. Kui Sa näed , et see mõjub muutub see harjumuseks.
Muutu vaiksemaks, kergemaks, rumalamaks... Lõpeta ajutiselt oma tööst ja muredest rääkimine (see on IGAV), ära algata esimesena teemasid (kui ta küsib a la mis sul viga on- naerata ja hajevil näoga põlevate silmadega-, et midagi...), teda kuula hoolikalt ja ära paku valmis lahendeid tema probleemidela (ma tean, et sa suudad lehendada kõik tema mured)vaid kiida teda! Kanna aegajalt lühikesi kitleid ja kummarda nt.maha kukkunud lehe järgi nii, et ta näeb kui kriitilse piirini on seelik tõsnud...Ühesõnaga võrguta aga ära ründa...!

Nii-nii, Almond. Kui Sa oled mees ja pikemat aega olnud püsisuhtes, kas Sa ise käitud siis nii nagu esimesel aastal?

Ja nüüd ma loen teise teema alt, et Almond ei ole mees.

Riika, ma olen naine ja tähtis on siht aga mitte see, et -"aga tema ju ei viitsi pingutada ja kus on lilled -suudlused ja muu~" Tähtis on resultaat-antud juhul - soovitakse tunda kirge!
Aegajalt tuleb peatuda, äramärkida oma koht elus ja kuulata ennast.Ja kui tunned , et midagi on viltu, tuleb leida tee , et see nii ei oleks. Teistelt ei ole mõtet midagi nõuda-tuleb nad viia olukorda kus nad ise (vabatahtlikult!)teevad seda mida Sina tahad! See on oskus! Nõudmine tekitab alati vastupanu!

Almondile.
Olen sinuga 100% n6us!Tundub,et oled vana tegija!Ja elus nii m6ndagi kogeda saand.Kui palju olen end just sellistelt m6tetelt leidnud ja sina oled see,kes selle yhekorraga lyhidalt valja oskas 6elda.Yldiselt oma vanuse kohta (nelja viskas ette)olen pyydnud kogu aeg seda kirge sailiyada.Ja selle nimel tuleb t6esti ka tegutseda,nii ei jaa loorberitele l6sutama kui 6nne tipphetk kaes,vaid pyyad seda hetke venitada v6imalikult pikaks!Ja elu pakub kogu aeg midagi uut,mis siis et mure kaib koos r66mudega,kirg koos rutiiniga jne!!Vajadus on leidlikkuse ema oli kuskil 6eldud!Nii et/naised,LEIUTAGE<KATSETAGE ja olge 6nnelikud!!