Tere!

Kunagi ammu (tegelikuses 1,5 aastat tagasi) said meist armukesed, mina naine 31 tema mees 34. Enne seda olime perekonnasõbrad, minu kooselu lõppes 2a tagasi mehe truudusetuse tõttu(!!!-NÜÜD ma mõistan teda!!!). Meie lähenemine teineteisele oli pikaldlane, ettevaatlik , ütleme -väga põhjalik ja ükshetk käis "raks" - me ei suutnud teineteiseta jätkata päevagi (katseid lõpetada laste, karjääri ja lihtsalt enesesäästmisest oli mitmeid ja mitmeid). Kõik katsed tuua meid mõistusele ei ole kadnud vilja! Tänaseks on ta lahkunud oma pere juurest üürides korteri ja külastades lapsi pühapäeviti. See kõik on selline valu ja õnne segu!
Sooviksin teada kas kellelgi on säärane kogemus ja kuhu sellised suhted viivad? Minu kirjeldus on kuidagi kohmakas aga ma loodan, et need kes on selles olukorras olnud mõistavad mind (paar aastat tagasi mina abieluväliseid suhteid EI MÕISTNUD)Ära ütle kunagi IIAL!

Ette tänades!

Küsid kogemusi sel teemal. Minu isiklik kogemus on selline, et sarnane olukord viis meie abiellumiseni. Paar kuud tagasi tähistasime 10ndat pulma-aastapäeva. Kõik need aastad on olnud õnnelikud. Kui tunned, et tema on see õige, siis anna minna.

Mel! Ma tahaksin Sind kallistada nende ridade eest! Süda hakkas nii kõvasti tuksuma kui lugesin , et see on võimalik!Ma NII tahan seda!
Äitähh!!!!!!!!!!!

pleasure is all mine.

almond, huvitav, kas sa sellest endale aru annad, mida need lapsed tunnevad, kes ennast kaitsta ei saa, mitte midagi selleks teha ei saa, et nende isa nendega jääks? Sellised asjad tulevad tagasi. Kui sul kunagi väga halvast läheb, siis mõtle nendele väikestele inimestele ja sellele, millist rolli sinu käitumine mängis nende elus ja saatuses. Kas annad endale aru, mida lapsele tähendab kallist inimesest ilma jääda? Kas vastik ei ole olla selles süüdlane - oma heaolu huvides? Sina ja sinusugused, kas mõtlete enne kui valmistate kannatusi kaitsetutele ja väiksematele? Elu toob kõik tagasi, ehitades oma õnne kellegi valule ja õnnetusele ei tule sellest midagi välja, eriti kui tehakse õnnetuks lapsed.

Tere Reet!
Mulle tundub, et inimesed lahutavad (või lahkuvad) mitte kellegi pärast (armukese)vaid enda pärast. Põhjused võivad olla igasugused rutiin, kogunenud pettumused, vanuse kriis , purunenud lootused mis iganes. Ma ei ole kordagi TEDA ära kutsunud, viimane mida ma tahan on see , et ta oleks õnnetu.
Just meie suhte alusen arvan, et armuke ei ole põhjus vaid tulemus. Keegi ei ole nii julm , et teadlikult , lõbu otsingul, sooviks oma lastele halba, lastele, kes on osa sinust. Seega see oleks osaline mõrv endale. Pigem oletan, et mees jõuab olukorda kui ta ei jõua anda ja arvab(võib-olla ekslikult), et minekuga , distanseerudes suudab rohkem.
Minu ja TEMA suhtest arvan, et me mõlemad saime teada mis on tingimusteta armastus ja leppida hinge kalgistumisega on nii kuradi raske. See kõik on nii raske (vaenlasele ka ei sooviks)kuid mitte keegi EI OLE SÜÜDI!Ei mees, naine, lapsed, töö-see ei ole ei vale ega õige see LIHTSALT ON!

Reet!
Kui sul oleks valida, kas su lapsed kannatavad päevast-päeva, aastast-aastasse oma vanemate lahkarvamuste ja tülide pärast või lahutad ja su lapsed saavad omale 2 eraldi elavat rahulikku ja õnnelikku vanemat, kes neist samavõrra edasi hoolivad?
Kui sa siin lehel aus ei taha olla, ole iseenda vastu aus.

See on hea soovitus,lahutus,miks peaksid omavaheliste tulide parast kannatama lapsed.

Kui abielu on juba täiesti katki ja pooled aina tülitsevad, siis läheks see abielu laiali niikuinii. Aga mina tean väga palju ka teistsuguseid lugusid. Abieludes on ikka raskemaid perioode ka siis kui väga armastatakse. Näiteks kui naine imetab beebit, rinnad tilguvad, ise on väsinud, magamata, rutiinis ja kõike muud kui seksikalt naiselik ja ahvatlev. Selles olukorras tulevad sagelt ka tülid, sest mees ei saa tihti üldse aru, miks naisel on raske. Või näiteks siis kui mees (või naine) jääb ilma tööta, peres tekib puudus ja rahaprobleemid. Ka sellist olukorda on väga raske taluda. Öeldakse, et tühi toob tüli majja. Ja neid olukordi, kus mingil põhjusel on perekonnas kriis ja abikaasade suhted on madalseisus ja nad ise on ääreni pinges, on ometi veel. Neid on igas abielus vahel. Siis ka kui mees ja naine tegelikult väga armastavad teineteist. Samas juhtub vahel, et mees otsib pingete leevendust teiselt naiselt, eriti kui mõni lahkelt pakub. On naisi, kes selle peale teadlikult välja lähevad, et võõrast peret nii lammutavad, kriisiajal. Eriti hirmus on siis kui naine on pisikesega kodus, on noor ema, nutab, valvab, toidab beebit, annab ELU uuele väiksele ja selle kasutab ära mõni teine naine, kes noore ema abitust kasutades mehele käpa peale paneb. See on eriti julm ja alatu. Vahel on pere oma suhete parandamise ääre peal ja saaks sellega hästi toime ja õnnelikumaks kui enne kui ei oleks kolmandat, mõnd võõrast naist. Tegelge vabade (ka lahku läinud) meestega, siis on hing puhas. Kui kellegi pere-ellu sekkute, olete alatud, sest iial ei tea, ehk oleks teie sekkumiseta see pere oma kriisist üle saanud, õnnelikuks saanud ja lastele isa alles jäänud.
Tulgu see kõik teile tagasi, mida teete, soovin seda südamest!!!!!

Reet, ilmselt on sind tabanud just selline saatus nagu kirjeldasid nii mahlaselt. See kõik on õige. Aga sa ei saa aru, et peaks läbi mõtlema, kas ikka saab teist naist süüdistada nii 100 %-liselt. Mina hoopis arvan, et sinu mees ei olnud midagi väärt, kui sind sellises olukorras üksi jättis. Peaksid õnnelik olema, et vabanesid temast. Kui mehel on juba selline käitumisviis omane, siis oleks see varem või hiljem juhtunud.
Olen ka abielus, olen 2 lapse ema ja minu mees ei ole iialgi mind raskes olukorras üksi jätnud. Me oleme raskused (laste sünni järel, rahapuudused, jne jne) koos ja ühel meelel läbinud.
Sinu kibestumus on ilmselge. Soovitan omale uus mees leida, siis sa ei ole enam nii õel kõigi vastu. Mina ei ole kellegi perekonda lõhkunud.

Olen sinuga nõus, et raskustes tulevad välja inimese nõrkused. Mehed teatavasti on ju emotsionaalselt palju nõrgemad ja murduvad kergesti. Enesele aru andmata, et põgenemine ei vii tegelikult probleemide lahendamiseni ja olles üks kord põgenenud, kordub sama jama mingil hetkel uuesti. Ega siis uus ja hetkel säravana näiv muretu elu selliseks jää! Aga kui lapsed on mängus, siis klammerdub iga naine (ja see on loomulik instinkt) ka sellise nõrga mehe külge. Nii et mina saan Reedast ja tema vihast aru. Olen ka ise midagi sellist läbi elanud ja see ei olnud meeldiv kogemus. Samas olen ise ka teisel pool olnud ja näinud, kui lihtne on selliste meestega manipuleerida oma tahtmise kohaselt. Ainult et mina katkestasin selle suhte just sel hetkel, kui asi tõsiseks hakkas minema (tema perekonna lõhkumiseni oleks jõudnud, mille kaudu lõpuks kolm imetoredat põnni oleksid kõvasti haiget saanud).

Aga kui mees "seebitab" ära endast 6a noorema plikaohtu neiu, rääkides, kui laisk, lohakas ja harimatu (kõike sõna-sõnalt) oma naine on, et kodus on nii paha ja kui last poleks läheks kohe lahku? Kellele ei meeldiks olla see igatsetud-hoitud-kiidetud armastatu? Nüüd, aastaid hiljem, saan loomulikult aru, et ohhhoooo kui sinisilmne sai oldud, kui kõike seda uskusin, kuid kas ei ole ebaõiglane, kui kõik see karistus tuleb ainult minu peale? Ise arvan, et karistus peaks siin küll mehele kaela langema.

P.S. Mees on oma perest ammu lahus ja minust ka ja ei olevat ikka veel "enda jaoks piisavalt head" naist leidnud.

oh naised naised!

ikka on naised süüdi kui mehed lähevad ja naised süüdi kui neid jäetakse

see on ju lausa paratamatus
naised ei ole süüdi ju kui tuleb keegi meesterahvas (vahet pole kas vaba või seotud) kes kinnitab kui hea armas kena tubli jne sa oled
ja seepeale vaatad et on ise ka üks tore kena jne meesterahvas ja kui veel looduse poolt antud keemiatehas tööle hakkab ja kred möllavad

siis katsu sa sirge seljaga teha otsust - ei mingit suhet kui seisukord(ehk siis eelmiste naiste/tüdruksõprade/armukeste/jne) suhtes pole selget sotti et oled ikka kindlalt ainus ja loodetavasti õige