Huvitaks selline asi, et millal oleks see kõige optimaalsem aeg kokku kolimiseks.. st. et kui kaua peaks enne kurameerima? Tean küll, et see on tugevalt individuaalne ja sõltub inimestest..aga siiski.. kui kaua teie kurameerisite/käisite? Ja, kuidas mehele serveerida seda, et mina nagu leian, et aeg oleks seal maal, kus juba võiks kokku kolida ja suhtele tõsisema käigu anda..

Regards
Guest

No sellist asja ei saa ju kuidagi ette kirjutada, et millal on õige aeg. Mina hakkasin oma mehega kõigepealt koos elama ja siis alles kurameerima. Kõlab keeruliselt ja eks see suhe veidralt hakkaski! Ela nii et su süda rahul on, siis ongi kõik hästi. Liigne analüüsimine võib tekitada pseudoprobleeme.

http://woman.delfi.ee/archive/article.php?id=835187&categoryID=150312&ndate=971042400 siin asub artikkel Kallis, kolime kokku! mis on just sel teemal.

hmm... meie vist kolisime ka enne kokku ja siis hakkasime kurameerima. esimesest koosveedetud õhtust, vist.
õiget aega ei ole. ühel hetkel lihtsalt taipate, et ei ole ju mõtet maksta kahe korteri eest üüri, kui niikuinii kogu aeg koos olete!
terv

tere
meie kolisime kokku kuidagi sujuvalt, parast poolt aastat kaimist tuli suvi, erinevad valjasoidud, reisid, ning algaski koik uhe oo kaupa,sest tundus tulikas transportida teist teisele poole linna nii varahommikuti voi hilja oosel kuni jaimegi pusivalt kokku, nuudseks juba teist aastat

Meie kolisime kokku natuke vähem kui aasta peale tutvumist. Minu kui naisterahva jaoks oli see juba niigi pikk aega oodata, eriti veel kuna elasin vanematekodus ja kibelesin hirmsasti oma kodu saama. Eks vist mina ikka aktiivsem pool olin, siiamaani mees naerab et eks mina tema ikka ära võtsin.

Aga üks "aga" on minu jaoks kiire kokku kolimise juures - abiellumine. Nüüd me muudkui elame niisama koos ja mina unistan pulmadest. Kuid teha pole midagi. Peale presside ei tahaks, ei sobi nagu... Ja vot seda kahetsen praegu küll, oleks pidanud kokku kolides abiellumise kohe tingimuseks seadma. Õnneks ma päris lootusetus seisus pole - oleme seda nüüd arutanud ja ehk saame ka selle korda aetud. Ise ju nii väga tahaks!

Ka meie kolisime kokku mõned kuud enne tutvumise aastapäeva. Ja nüüd mina muudkui ootan pulmi ja unistan nendest, aga ei miskit. Kuigi tegelikult tema on isegi selliseid vihjeid teinud, mis abiellumise soovile osutavad (peaks meile ühesugused sõrmused muretsema), ja millalgi küsis isegi täitsa otse, kas ma tahan olla rohkem abielus kui vallaline. Ütlesin et tahaks olla jah abielus, ja kinnitasin kõigi tema küsimuste peale, et tahan jah kanda tema nime, ja saan hakkama kõigi dokumentide vahetusega seotud probleemidega. Ja nii edasi. Aga nüüd juba paar kuud sellest jutust möödas ja ei miskit. Loodan siiski veel, sest aastapäev kohe varsti tulekul. Ehk suudab ta siis mind üllatada. Ise peale käia ei tahaks.

Minu abikaasa teatas pärast teist kohtumist, et mina olen see üks ja ainus tema jaoks, keda ta kogu elu otsinud on. Varsti tegigi konkreetse abieluettepaneku. Kokku kolimisest ei olnud siis veel juttugi. Ja pärast kolm nädalat kurameerimist juhtus nii, et tuligi oma asjadega minu juurde. No kus ma ta ajan või pipardan kui JAH sõna juba öeldud!

noortel käib see vist kiiremini, mida aeg edasi, seda rohkem inimene hakkab kaaluma ja vaagima. Sõltub muidugi ka konkreetsest inimesest. Mina kolisin peika juurde mõned päevad peale tutvumist ja nüüd elame rõõmsalt juba paarkümmend aastat koos. Tookord olin 18.
Praegu olen 38 ja kui peaksin üksi jääma, kuluks vist aastaid, enne kui mõni uus mees suudab mulle piisavalt meelepäraseks ja koduseks muutuda, et sooviksin teda ööpäevaringselt enda kõrval näha ja tema inimlike vigu aksepteerida.

See kokkukolimine peaks vist kuidagi sujuvalt toimuma- minul igatahes nii oli. Ta jäi lihtsalt järjest tihedamini ööseks minu juurde ja nii kogunesid ka järjest tema riided minu kappi... ma isegi ei mäleta kunas me päriselt ametlikult koos elama hakkasime. Võibolla ei peagi sellist täpset otsust vastu võtma- et nii- homsest kolime kokku. Igatahes hoian sulle pöialt.

meil lahenes asi lihtsalt. ei suutnud ühtki ööd teineteiseta olla ja nii ta läks. mida ma sinna oma koju ikka hommikuti riideid vahetama jooksen.
koju ei läinud enam ööseks peal esimest vahekorda.

meie kolisime kah kuidagi sujuvalt kokku. kuna tallinnas ma tookord ei elanud aga koolis käisin küll tallinnas, siis oli lihtsam mul tihti ööseks jääda ja kooli hommikul minna... ja siis lihtsalt asjad kogunesid (nagu paljudel eelkõnelejatel) tema juurde ja nii ta jäigi. olime tookord koos olnud nädala-kaks, nüüd varsti saab 2 aastat täis.

Mina kolisin oma mehega kokku peale kahe aastast käimist, kui kolisime mõlemad teise linna. Õigemini tema kolis asta varem. Mina lõpetasin aasta pärast ülikooli ja kui tööd hakkasin otsima, siis ta pakkus, et koliksin tema juurde. Nii saingi kerge vaevaga korteri võõras linnas :). Tegelt ikka mehe pärast kolisin, sest kui aasta jooksul teineteist ainult nädalavahetustel näed, siis on jama küll. Vähemalt minule ei sobinud see külalisabielu värk.
Abiellumisest ei taha ta aga kuuldagi, enamus tema sõpru on abiellunud-lahutanud. Võibolla loeb vanusevahe ka, olen tast 9 a noorem. Ise tunnen juba, et tahaks abielluda küll, aga järjest rohkem poeb hinge kahtlus, et kas just selle mehega... Võibolla olen alateadvuses solvunud, et ta isegi ei mõtle abiellumise peale.

Mina kolisin kokku pärast 4-kuulist tutuvust. Alguses olin kõik nädalavahetused tema juures ja eraldi hambaharigi sai sinna ostetud. Siis ühel päeval ütlesin, et nii - nüüd kolin ära sinu juurde. 2 aastat olime vahelduva eduga koos, tülisid oli päris palju-minu agressiivse iseloomu viga, nüüd oleme pool aastat eraldi olnud, aga tundub, et ei oska üksteiseta olla ja varsti vist kolime taas kokku!

Tead ara koli kokku ultsegi,suhe on kuum jaadavalt.Minu mees-armuke-kallim-karumomm-musirull on mul juba ule 10 aasta .Elab eraldi,On alati tais kuuma kirge ja ei muutu argipaevaseks!Vihkan lohisevaid toatuhvleid ja habemesse kasvanud kasimata louga.Eelistan valist varskust ja sisemist looma!Kokku kolides on uks lopputu igav-tobe argipaev!!