Logi Sisse

Teata kohatust postitusest - moderaator@delfi.ee
Feministi nurgake
kurb sündmus
 
Liis 02. november 2001, kl 11.21
Matused on mind alati keerulisse olukorda pannud. Ei oska kadunu omastele kaastunnet avaldada, mida öelda või teha, kuidas aidata ja lohutada. Õnneks pole küll sellise kurva sündmusega eriti palju kokku puutunud, aga nüüd on see tabanud mind küllaltki lähedalt, surnud on elukaaslase vanaema. Elukaaslase lohutamisega saan ma muidugi hakkama, aga kuidas käituda tema lähedastega.
 
lihtsalt arvaja 02. november 2001, kl 12.24
Vanema inimese surma puhul on lihtsam. Surm tundub elu loogilise jätkuna. Kaotasin sel aastal ise väikese vahega oma vanaisa ja vanaema. Tuleb osata rõõmu tunda sellest, et meil on olnud võimalus selliseid inimesi tunda ning et nende elu on lõppkokkuvõttes ikkagi ilus olnud ja neid kõrgesse ikka viinud. Mis see inimese kurvastus lähedase inimese kaotuse puhul muud ongi kui enda haletsemine, et pole võimalik enam teist inimest oma kõrval tunda. Ja sellest tuleb üle olla.
Noore inimese kaotuse puhul, mil tavaliselt tegu vägivaldse surmaga, on sellist loogilist seost enda sees paika panna palju raskem.
 
Sarah 02. november 2001, kl 15.32
Tegemist on tegelikult tohutult raske teemaga, kommenteerida on seda väga raske. Kuid isiklikult olen kahjuks pidanud sellistes olukordades liiga palju olnud. Ja leidnud, et kõige lihtsam on sellistes olukordades olla sina ise.
Surm tekitab kõigis inimestes erineva psüühilise reaktsiooni, kuid ühiseks jäävad kurbus, lein ning pisarad. Ja kuigi tekib teatud sorti haletsus nende vastu, kes lähedase kaotanud, on haletsemine just see kõige valem asi.
Ole neile toeks, kuid ära üle pinguta. Aita neid sellisel viisil, nagu tundub sobiv, ehk peielaua katmisel või hiljem koristamisel, ükskõik mis, aga nii, et nad teaksid, et sa oled olemas. Neid aitabki just see, kui sa asja üle ei suurusta, vaid oled loomulik oma leinas ja kurbuses.
surm on osa elust ja sellega tuleb leppida. Kuid leinama peab. Aita neid selles leinas. just nii nagu sina õigeks pead. Selle jaoks ei ole olemas reegleid. selle jaoks on vaid sinu süda, hing ja tunded. Ole tubli !
 
pelly 02. november 2001, kl 16.36
mina matsin oma vanaema suve algul. Kaks nädalat käisin ringi nagu arutu. Meenutasin igasuguseid koosveedetud aegu ja vaatasin vanu fotosid ning jutustasin elukaaslasele mis inimene Ta oli. Isegi kartsin ,et Mu teised lähedased hakkavad ka hinge heitma.
Matustele kartsin väga minna, eelmistest oli oma 10 aastat mööda ning tollal oli täielik laps ja ei mõistnud seda leina vaid lihtsalt pigem elasin oma vanematele tollal kaasa.
Nüüd täiskasvanuma pilgu läbi tundusid matused nii absurdsed. Kolmveerand rahvast olid vöörad inimesed, kirikuõpetaja rääkis hoopis aiaaugust, väga jabura sisuga tekst ja ei taha seda meenutada. Üteleme nii et kõne peab ikka see inimene pidama ,kes teda tundis, sest mulle jäi ikka kripeldama see asi et Ta oli ikka väga tore ja haritud inimene ,et oleks väärinud paremat kõne. Tundub et hauakalmul oleme kõik võrdsed.
Ikka 3 kuud meenutasin iga päev teda ja käisin haual Temaga isegi mõttes rääkimas. Ja lõppuks aeg teeb oma töö ning peab asjaga leppima.
 
Inks 02. november 2001, kl 18.49
Nagu ma aru saan, pole sa oma elukaaslase sugulastega peale vanaema surma näost-näkku veel kohtunud.
Sellisel puhul on lihtsad viisakusreeglid, see on nagu tere hommikust, või kuidas käsi käib.
Esmakohtumisel leinajatega minnakse juurde ja öeldakse:"Avaldan kaastunnet".
Loomulikult tuleb ennem teha endale selgeks, kes on need lähemad sugulased, kelle poole sellise lausega pöörduda.
Siis võiks alustada kuidagi juttu, ning selle asemel, et halad, kui kahju meil ikka on, hoopis tuletada meelde mõnda kadunuga seotud lugu või rääkida oma enda suhtumisest lahkunusse, loomulikult positiivselt. Ja loomulikult oma abi pakkuda matuste korraldamise, laua organiseerimise või misiganes matustega seotud sekeldustes.
 
Inks 02. november 2001, kl 18.57
Väike parandus:
Ärge mõistke valesti, tahtsin öelda, et tere hommikust, kuidas käsi käib ja avaldan kaastunnet - on viisakusväljendid.
Kukkus välja aga veidi teisiti.
Palun vabandust.
 
Bo, Inksule 02. november 2001, kl 19.02
Su jutt ja soovitus on enim levinud variant, kuid tihtipeale leinajatele eriti mitte meeldiv. See muidugi minu suhtumine, kuid hirmsasti häirib selline käitumine! Jah, meil-mahajääjail, on kurb ja raske. Ja just siis tahaks viimast korda anda kadunukesele endast viimase, mitte võtta vastu igasugu võltse kaastundeavaldusi ja abipakkumisi. Sellisel hetkel teatakse miskipärast täpselt, kes TEGELIKULT leinab ja kes KOHUSTUSEST kohal on, ning abi julgetakse ise paluda. SÕNATUS oleks parim viis leinamiseks, ja hingest tulev kahjutunne.
Peale matust(ehk siis tuhastamist-kääpa katmist) on juba teine asi: siis võib juba "torkima" minna, sest sellest hetkest jätkub reaalne elu reaalsete inimeste keskel.
Ise püüan nii käituda ja tahan, et minuga samuti käitutaks sellistel vastikutel, kuid paratamatutel hetkedel...Inks kirjutas:
 
kirjaneitsi 02. november 2001, kl 19.06
ole lihtsalt olemas hoia oma elukaaslasel käest kinni sellest piisab aga võõraste inimestega vestelda vanaemast keda sa eriti ei tundnudki küll ei maxax see tundux veider
 
Inks 02. november 2001, kl 19.29
Bo´le:

Sõnatuse puhul võib ju tunduda, et see kõik sind üldsegi ei loksuta. Jah see on täiesti standardne käitumisviis, kuid kui inimene kohmetu, ning tunneb end matustel ebamugavalt, siis tulebki kinni hoida standardist, muidu ütled veel midagi kohatut...

Kirjaneitsi:

Vestlus loomulikult on võimalik siis, kui vanaemat siiki mõni aeg tuntud on.
 
Riti 04. november 2001, kl 15.23
Minu meelest nõme ütlemine TUNNEN KAASA.Olen lihtsalt kallistanud lähedasi ja mulle tundub see kõige südamelähedasm. Ise ei taha ka kui mulle nii öeldakse.
 
. 09. november 2001, kl 20.00
Lisa postitus
Autor:
Sinu e-posti aadress:

Selleks, et lisada oma postitusele pilt, video või pildialbum, kopeeri postituse väljale pildi, video või albumi aadress.

Näiteks:
  • http://pilt.delfi.ee/picture/2715753/
  • http://video.delfi.ee/video/vRze7Wd9/ või http://www.youtube.com/watch?v=KF0i_TyTtyQ
  • http://pilt.delfi.ee/album/170457/
Pane tähele! Lingid on aktiivsed ehk klikitavad ainult sisse loginud kasutajate postitustes! Lisada saab vaid Delfi Pildi fotosid või albumeid ning Delfi Video või Youtube'i videoid! Fotod, galeriid või videod on nähtavad ainult sisse loginud kasutajate postitustes!
Lisa postitusele link, pilt või video!